Eile õhtul valmistasime kotlette põdralihast ning maitsesime juurde mõned suurepärased pudelid punaveini. Esimeseks pärliks oli 1971. aastast pärit Cru Donissan Listrac, mida kõrvutasime Chateau Fourcas Hosten´i 1999. aasta Listrac Medoc´iga (vt järgmine postitus). Esimene tähelepanek oli 1971. aasta veini kork, mis oli justkui pärit 2009. aasta pudelilt: terve, pea igasuguste imbumisjälgedeta ja laitmatus korras. Teiseks värvus: dekantrisse valades polnud meie suureks üllatuseks värvuses sugugi oodatud vanaldast pruuni tooni. Tõsi, servadel võis seda jälgida, kuid siiski mitte oodatud hulgas. Aroomilt oli jook küllaltki intensiivne ja tõi meelda positiivseid mälestusi vanadest Rioja´dest. Sellele vaatamata oli aroomis tuntud ja legendaarse segu väärikust ja iseloomu, mistõttu sügelesime kangesti maitsmise järele. Tulemus: uskumatult elujõuline ja aastatega pea olematult kulunud vein, millele ennustaks potentsiaali veel rahulikult kümneks või enamakski aastaks. Meie hinnangul prantsuse veinitööstus at its very best- tõeline kaif, mille järele olime vist taas pikka aega sõna otseses mõttes janunenud. Maitselt intensiivne ent mahe, põnev ent laitmatult tasakaalus, tuntavate ploomiste ja moosiste, samuti tammenootidega. Nii terviklik, nii huvitav ja oi kui elutark jook. Ka hape oli laitmatult paigas, üksnes lõpp oli mõnevõrra teravam. Äärmiselt põnev oli selle mekkimise järel maitsta vahele noort (1999. aasta) sugulast, kes tundus suus justkui plahvatavat.
Siit moraal: looge endale head tingimused ja püüdke varuda põnevaid jooke säilitamise ning kauges tulevikus joomise eesmärgil. Asi on lihtsalt seda väärt!
No comments:
Post a Comment