Cave Vinicole Les Faîtières Crémant d'Alsace Rosé Moenchborner

Et vahuveinide rivi ei muutuks liialt hõredaks (ja heledaks), tooks vahelduseks esile ühe suurepärase (ja uskumatult lonkava nimega) roosa Crémant´i Alsace´st. Roosa ongi meie hinnangul hea trikk paljude maitsemeelele liialt kerge valge Crémant´i kõrgemale upitamiseks: pinot noir´i austajatena leidsime sellest roosast vahukast endale tõeliselt palju meelepärast. Traditsiooniline meetod ja 15-kuuline laagerdumine pudelis on andnud talle Crémant´ile pigem tavapäratult peenikese ja elegantse mulli, mille elujõud ei rauge ka ootuspärase kiirusega. Pigem vastupidi, jook hoidis oma väärikat joont kuni viimase pokaalini, eelduseks muidugi korralik jahutamine. Nii aroomist kui maitsest leiab pinot noir´ile iseloomulikku mustsõstart ja natuke õrnu vürtsegi, samuti ka mandlit, kirsse, ploome, maasikat ning mõningast herbaalsust; värvus on õrritavalt roosa teatava rubiinja varjundiga. Jook on delikaatne ja õrn ning vaatamata mullide sajule, pigem lausa siidine. Seega, ärge laske mitmerealisel pealkirjal end heidutada ning tooge koju prooviks paar pudelit roosat Crémant´i, jahutage maha ning meie poolest kustutage sellega kasvõi janu- häda on lihtsalt selles, et janu selle järele ei paista lõppevat...

Meie hinnangul tõeline bargain ja täiuslik käimatõmbaja igaks koosviibimiseks.

Müügil: Viimsi Kruger (www.wineshop.ee)

Tremblay-Marchive Cuvee Tour du Roy Chablis 2009

Varasemalt oleme kirjutanud sama tootja 2009. aasta Petit Chablis´t, millega jäime ülimalt rahule. Seekord kombineerisime tuurakala kõrvale Tour du Roy samast aastakäigust ja saime järjekordse positiivse elamuse. Definitsiooni poolest on Tour du Roy küll tavaline chablis, kuid tegelikkuses tähendab see sisuliselt premier cru´le vastavat kvaliteeti, taset ja õnneks ka elamust. Kuigi paljudele chablis sõpradele ilmselt natuke nooreke (tegelikkuses täielikult valmis ja ilmselt paremaks ei lähegi), esindabki tema rikkalik bukett tammeselt õliste chablis´de kõrval teist stiili ja äärmust: tamme asemel on kõnealune jook laagerdunud kuid roostevabades tank´ides, mistõttu on maitseelamus väga põnev ja kohati ootamatugi. Ilmeksimatult suurepärane chablis ja natuke nagu poleks ka. Joogi mineraalsus ja lopsakalt puuviljane ja floraalselt värskendav maitse, lisaks tema sametpehme voolavus ei võimalda teda ka millekski muuks pidada. Seega, Tour du Roy on on kiiksuga tipp-chardonnay sõpradele positiivne üllatus- klassikaline headus mõnevõrra moodsas kuues ja igati mõnusa hinnaga. Kuigi meil moodustas ta jumaliku harmoonia tuuraga, võiks seda ikka ja jälle ka ilma igasuguse toidukaasluseta nautida. 

Müügil: Viimsi Kruger (vt ka teisi Tremblay chablis´id).

Chilli con carne

šalotte

küüslauku

paar punast paprikat

punast ja rohelist tšillit

paprikapulbrit (eriti hea oleks suitsune) või kontsentreeritud paprikapastat

kvaliteetset hakkliha lihaveisest

purk kooritud tomateid

purk purustatud tomateid

kontsentreeritud tomatipüreed

porgandeid

sellerit

köömneid

punast veini

soola-pipart

tumedat šokolaadi

punaseid ube

oliivõli

taimset võid

Prae poti põhjas või ja oliivõli segus läbi tükeldatud küüslauk ja šalotid (kummagi koha pealt ei tohiks tagasi hoida). Mõne aja pärast lisa tükeldatud porgand ja seller. Seejärel hakkliha, tükeldatud tšilli ja paprikad ning pruunista. Lisa punane vein ja peagi purkidest tomatid. Lase mõnusalt podiseda ja tihedust koguda, alkoholil välja tossata ning maitsesta paprika, soola, pipra ning näppude vahel peeneks hõõrutud köömnetega. Kui oled paarikümne minuti pärast saavutamas otsitud tihedust, lisa vastavalt maitsele võimalikult tumedat šokolaadi ning oad, vajadusel maitsesta. Serveeri aurutatud riisi või kodukootud pastaga. Soovi korral võib teha juurde kastme laktoosivabast tihedast koorest ja värskelt tükeldatud koriandrist.

Suurte soojendavate stew´de sõpradena on üks meie lemmikuid lihtne ja universaalne chilli, mis sobib eriti hästi vahetuteks koosviibimisteks oma lähedaste sõpradega. Komponendid ja valmistamisviis on täielikult lollikindlad ja võimaldavad seda nautida koos pasta, couscous´i või riisiga, samas miks mitte lihtsalt kausist ja lusikaga. Meile meeldib kõrvale teha koduseid tagliatelle´sid võimalikult õhulistena, siis tuleb eriti hästi esile chilli vürtsikas ja soojendav särts. Kel aega ja viitsimist, võib hakkliha mõistagi asendada väikeseks tükeldatud veisega, sellisel juhul tuleb aga arvestada mõnevõrra pikema podistamisega. Eriliselt rasvase joone tõmbab chilli´le alla tume šokolaad, mis kergitab kogu kupatuse täiesti uuele tasemele. Veiniks võiks juurde valida mõne kerge punase (näiteks Beaujolais), samas miks mitte midagi mineraalset ja valget. Meie nautisime kõrvale pudeli Riesling´it Alsace´st, match oli ootamatult positiivne.

Purjus pasta

pudel mõnd kergemat punast veini, nt merlot on väga hea

ohtralt küüslauku

kvaliteetset oliivõli

meelepäraseid spagette

soola-pipart

värsket rosmariini

parmesani

Purusta hunnik küüslauku võimalikult peenikeseks ja kuumuta kõrgete servadega pannil õlis justkui valmistaks aglio-oglio pastat. Kui küüslauk on kaotanud oma teravuse ja muutunud kergelt pruuniks, lisa peeneks hakitud rosmariin ja pipar, seejärel vala peale ca pool pudelit veini ning vähenda natuke kuumust. Samal ajal keeda spagetid ca 75% valmis, vala ära vesi ja tõsta küüslaugu-veinivanni. Kuumuta kuni pasta on parajalt al-dente ja vein kaotanud alkoholimaitse. Serveeri koos parmesanilõikudega.

Traditsiooniline Toskaana pasta on juba niivõrd totakalt laheda ideega, et väärib proovimist. Küüslauguses õlis podisemisega kaotab vein oma alkohoolse maitse ja värvib spagetid vihmaussilikult roosaks, tekitades samal ajal spagettidele ümber mõnusalt õlise ent samas nõrgalt (loe: mõnusalt) happelise kastme. Kel soov, võib lisada ka pancetta´t või muud paremat, meie armastame aga just selle imelist lihtsust. Juurde pudel chianti´t.

Talvised leiud Viimsi turult

Oleme varasemaltki soovitanud laupäeviti külastada Viimsi taluturgu, nüüd on aga eriline rõõm teatada, et külmade ilmadega on märgatavalt tõusnud kalatoodete osakaal ja õnneks ka kvaliteet. Järgnevalt mõned vahvad nopped meie viimasest käigust. Lisaks paneme südamele, et prooviksite ära turul müüdava kalamarja: nii teralist, puhast ja kvaliteetset marjal ei müüda mitte kuskil, ausalt!

Tuur. Tõeline merepärl ja harv leid kodumaistel poelettidel. Imeline materjal suitsetamiseks, fileerimiseks või ahjus küpsetamiseks. Kuigi tuura peetakse koos osseetriaga angerjalikult rasvaselt-rammusaks kalaks, ei ole mõistliku suurusega kala seda kohe kindlasti. Võibolla mõnevõrra rammusama alatooniga tõesti, kuid uskumatult hõrk ja delikaatne, mistõttu tasub kindlasti maitsmist. Esmalt võiks eemaldada liga (kui seda tehtud pole), enne kokkamist võiks 3-4 tundi ka tsitruselises kerges marinaadis hoida (ka vees on ok). Kuna tuural on luid imevähe, saab söömisel pühenduda täielikult maitsvale lihale, mitte kontide väljaläkastamisele. Meie hoidsime üleöö marinaadis ning küpsetasime ahjus, hõrgule fileele sõime kõrvale värvilisi juurikaid. Veiniks valisime juurde Tremblay-Marchive Cuvee Tour du Roy Chablis.

Tursk. Kuigi ei miskit keerukat, pole turska ilusa näo ja mõõduga just kerge argisest kaubandusest tabada. Turul seevastu on valik kaunis ja nagu ikka, võimalusi suurepäraseks sööminguks on mitmeid. Meie tegime salveist ja laimikoorest tugevalt soolase maitsevõi, millega mäkerdasime kala kokku seest ja väljast, kuhjasime üle kappariteta gremolata´ga, valge pipra ja sidrunimahlaga ning ahju viskasime koos hunniku sidrunite ja taimse võiga. Veiniks valisime Giribaldi pikas pudelis Gavi.

Vareenikud. Lisaks vahvale kalakraamile leiab turult ka hea assortii muud-paremat. Meie proovisime kartuli-metsaseene ning kartuli-rohelise sibula vareenikuid. Nagu vanaema köögist, tõsiselt!

Domaine Faiveley Mercurey Clos des Myglands Premier Cru 2003

Pärast köögiveini-soave postitust hakkasid näpud iseeneslikult sügelema millegi natuke diibima ja isasema järele. Seega jagaksime muljeid seoses Faiveley Premier Cru Mercurey´ga, mille tootja liigitab oma valikus kategooriasse Cote Chalonnaise, kuivõrd just selles Burgundia ala-regioonis Mercurey sünnibki. Oleme tõelised sucker´id velvetise pinot noir´i järele ja seetõttu hindame kõrgelt just Burgundia nektarit. Kas juba ainuüksi pudeli ja disaini seisukohalt pole tegu mitte vahva kontrastiga meie valgetele köögikatele? Värvuselt rubiinjalt tummine, kauni lillaka varjundiga, pruunjate servadega. Maitselt ja aroomilt küllaltki ploomine ja täidlane, vürtsine ja maalähedane (loe: lõhnas robustne nahk ja suits); selged vihjed granaatõunale, kirssidele ja küpsenud punastele, samuti ka röstunud tumedatele marjadele. Tekstuurilt väga rikkalik, tasakaalus happe ja lopsakalt siidja-velvetise käiguga. Tuntav ka teatav mineraalsus, mis pole mercurey´dele võõras. Kui reegline peab pinot noir´i elamust taga ajama väiketootjate salakeldritest, on Faiveley positiivseks vastupidiseks näiteks. Nimelt on Domaine Faiveley piirkonna suuremaid maaomanikke ja seetõttu võibki tuusata piduliku nimega Monopole põllu, Clos des Myglands üle. Fantastilise üllatuse ja pika järelmaitse nimel soovitame dekanteerida ca 2-3 varem ning kõrvale hammustada midagi rustikaalset ja ehedat: ulukit, veist või miskit muud. Meie valisime kombinatsiooniks sellise laagerdatud sisefilee ubade ja porgandiga. Ja muud polegi vaja.

Müügil: Pirita Wineway´s, hinnad alates 70-80 EUR noorematele aastatele

Donini Soave 2010

Oma seekordse köögiveini-ralli lõpetame ühe kuku-pikali inetu pudeliga Itaaliast. Nimelt on Donini oma pudeli disaini suutnud kätkeda kõik selle, mis meid reeglina eemale peletab: kombinatsioonis must ja kuldne (meenub mõni tore Versace T-särk meestele), mitmeid värve, klassikaline ja moodne, veidrad sümbolid (roheline liblikas kuldse tossusabaga?) ja loomulikult lihtsalt liiga banaalne nimi Donini (kõlab nagu makaronitehas). Üllatuse ja totaalse pöörde tõi aga külma joogi vahva maitse: jah, liialt vesine ja läbikumav, kuid teisalt üle igasuguste ootuste maitseküllane ja oma värskuses põnevgi. Maitses parajal määral hapet ja iseloomu, herbaalset virgutust, mille tagavad jumal-teab missuguses vahekorras trebbiano ja garganega viinamarjad. Kuigi me pole oma blogi ridadel ealeski midagi nii lihtsakest analüüsinud ega naljalt sellist jooki ostagi, tuleb tunnistada, et kastike külma tõsta on täiesti asjakohane ja õige tegu. Kui lisada ogarodav hind, võiks ju vabalt tegemist olla ideaalse köögiveiniga, mis maitseb hää ja mida pole valus suppi valada. Kõlab veidralt, kuid soovitame proovida...

Müügil: Veinisõber, www.veinisober.ee

Laurent Miquel Pere et Fils Chardonnay Viognier 2010

Ideaalse köögiveini otsingud on meid lõpuks viinud tõele suhteliselt väga lähedale. Nimelt on väiketootja Laurent Miquel´i valges Pere et Fils´is vist enam-vähem kõike seda, mida otsisime: piisaval määral natuuri, samuti võimalust kombineerida seda erinevate olukordade ja roogadega, teatavat kergust ja ülimõistlikku hinda. Suhtes 65-35 chardonnay kasuks on joogis tõeliselt palju ilusat ja head mõlemast marjast: mandlilaadset õrna õlisust, kerget puuviljasust ja mõnusat tsitrust. Juba noore veini värvus reedab tema tugeva selgroo- parajalt kuldne ning õlise tekstuuriga. Maitsest leiab erinevaid tsitrusvilju, kuivatatud aprikoosi ja pirni, samuti on harvaesinevalt nauditav tammeta chardonnay mõningane robustsus ja ehedus ning rikkalikkus. Viognier lisab omalt poolt lillelisust, aromaatsust ja marjale iseloomulikku eksootilist mekki, millele esmamaitsmisel pihtagi ei saa. Maitsekooslus on igatahes tõeliselt nauditav ja vein meie ühe eelistatuma köögiveini tiitli vääriline. Piisavalt kerge, et sobida kööki, piisavalt keerukas, et erutada meeli:)

Ilus on ka lugu sellest, et veinimeister on endine mehaanika-insener, kes kvaliteedikontrolliga seonduvast tööst väsis ja esiisade pärandi säilitamise juurde naases. Õppis selgeks veiniteo põhitõed, tudeeris Montpellier´i ülikoolis önoloogiat ja puhus kiiresti tootmisele uue hoo sisse. Signatuuriks julgeksimegi pidada just chardonnay-viognier´i Pere et Fils´i seeriast.

Müüb: Veinisõber

Pastinaagi-bataadisupp kalkuni-hummuse sandwich´iga

supiks:

pastinaaki

bataati

rammusat stock´i

šalotte

küüslauku

oliivõli

taimset võid

köömneid

koriandrit

törts taimset koort

soola-pipart

valget veini

sandwich´iks:

täistera-saia

kikerherneid

küüslauguküünt

seesamiseemneid

sidrunimahla

väikeseid idusid

kalkuni rinnaliha

meelepäraseid maitseaineid

oliivõli

Supitegu alusta mõnusalt maitseka puljongi valmistamisega: see võib olla täielikult juurikapõhine, kuid vabalt ka mistahes maitsvast lihast. Meil oli eelmisest õhtust alles eriti head veisestock´i, mistõttu pääsesime uue tegemisest. Kuiva panni peal rösti õrnalt koriandriseemned ja köömned- ära lase kõrbeda, üksnes kergelt pruunistuda. Seejärel uhmerda puruks. Poti põhjas prae võis tükeldatud šalotid ja küüslauguküüned. Mõne aja pärast lisa kooritud ja tükeldatud bataat ning pastinaak. Lase koguda natuke värvi ja seejärel hakka lisama vedelikku. Arvesta kogusega nii, et juurikad oleks vedeliku all. Lase podiseda kuniks bataat on noaga hõlpsasti läbistatav, lisa sool-pipar, lonks veini ning köömned ja koriander. Lase natuke jahtuda ja blenderda püreeks, soovi korral lisa samal ajal ka koor. Tõsta uuesti tulele ja lase korraks keema tõusta. Serveeri väikese oliivõlinirega. 

Võiku jaoks tee esmalt valmis hummus: blenderda küüslauguküüs, kikerherned, sool-pipar-tšillihelbed koos sidrunimahla ja oliivõliga. Vahusta korduvalt läbi, et tekstuur tuleks kreemjas ja tükkideta. Maitsesta kalkuniliha mõlemalt küljelt soola-pipra ja meelepäraste maitseainetega. Seejärel prae pannil mõlemalt küljelt koos purustatud küüslauguga, mässi hõbepaberisse ja tõsta eelkuumutatud ahju ca 20 minutiks küpsema. Eemalda fooliumist puljong ja tõsta järgmisteks roogadeks kõrvale. Lase kalkunil jahtuda ja viiluta mõnusateks tükkideks. Rösti sai, määri peale ohtralt hummust, laota sellele kalkun ja kõige peale idusid. Naudi kuuma supi kõrvale.

Sageli jääb ka erakordselt maitsvast püreesupist üksi natuke väheks ja tahaks kangesti midagi kõrvale ampsata. Selle supi magus-värske mekk koos lähisidalikult maskuliinse koriandri-tüümianinoodiga lausa nõuab endale kõrvale üht täidlast hummuspõhist side-dish´i. Ja mis saakski olla vahvam kui üks tervislik õhtune kalkunivõileib? Maitsed sulanduvad suurepäraselt kokku ja toetavad teineteist, köök täitub hea lõhna ning küpsetussoojusega ja kõhtki ei tohiks nuriseda.

Gremolata pasta röstitud saiapuruga

paar küünt küüslauku

ohtralt värskelt peterselli

sidruni-kahe jagu koort

oliivõli

kappareid

parmseni

saia kiviahjust või mujalt

meelepärast pastat

soola-pipart

tšillihelbeid

Lõigu sai tükkideks ja rösti ahjus krõbedaks, seejärel blenderda peenikeseks ning kuivaks puruks ja tõsta kõrvale. Blenderda läbi küüslauk, kähar petersell, paar lusikatäit kappareid, maitseained, sidrunikoor ja maitse järgi parmesani. Sega kokku saiapuruga ja aja omavahel kenasti sassi. Keeda valmis pasta, vala ära vesi ja jäta potti koos vähese õliga. Lisa järk-järgult segades kogu puru ja serveeri värske parmesaniga.

Gremolata on ehe, lihtne ja värskendav, lisaks on kõik komponendid igal aastaajal ja igas suuruses poes kättesaadavad. See valmib kiiresti ning pakub oma tsitruselise eeterlikkuse ning rikkaliku värviga palju rõõmu igaks einekorraks. Kui gremolata´t hakkad tegema, tee kohe rohkem: saad järgmisel päeval kasutada liha peal, päev pärast seda aga kala või mõne linnulise peal. See on niivõrd universaalne ja lahe, et sobib sisuliselt kõikide roogade kõrvale. Meie küpsetasime sellega viimati ahjus turska ning tulemus oli imeline!

Läätsedest vastlasupp suitsuribiga

läätsesid

šalotte

küüslauku

võimalikult kõrge kontsentratsiooniga tomatipastat

koriandrit

valgeid köömneid

rammusat stock´i (meie tegime kalkunist)

soola-pipart

oliivõli

taimset võid

suitsuribi

Esmalt tee valmis stock. Meie olime eelmisel õhtul teinud ahjus röstitud kalkunit, mistõttu oli alles tubli tassitäis eriti rammusat ja maitsekat kalkunipuljongit. Selle puudumisel tee poole tunniga uus, maitsesta ja tõsta kõrvale. Poti põhjas prae kerges õlis ja võis tükeldatud šalotid ja küüslaugud. Lisa värskelt uhmerdatud köömned ja koriander, sega korralikult kuniks sibul on muutunud glasuurjalt läbipaistvaks. Nihuta kraam poti servadesse ja keskele tõsta paar-kolm supilusikat tomatipüreed. Lase esmalt vedelikul sellest välja tossata ja alles siis sega šaloti-küüslauguga. Lisa stock ja keeduvesi kuni saavutad soovitud nivoo. Lisa läätsed ja podista kuniks läätsed on valmis, ca 30-40 minutit. Maitsesta meelepäraselt ja serveeri koos mõnusa ribitükiga.

Kuskil pole kirjas, et vastlapäeval peab tingimata sööma vana-kooli hernesuppi. Paar postitust tagasi tõestasime ilmekalt, et pühaga saab mõnusalt ühele poole ka stiilselt rohelise ja tervisliku alternatiiviga. Nõnda peaks ka tänane supp näitama, et kelgupüha puhul on lubatud ka teistsugused supikatsetused. Läätsed on kerged ent kõhtutäitvad, uhmerdatud koriander ja köömned aga viivad kogu asja täiesti uuele tasemele. Püree puhul eelista väikeset ja kõrge kontsentratsiooniga: seda kulub vähem ja maitse on oluliselt intensiivsem (seejuures vaata, et miskit lisatud poleks ja et kõik oleks naturaalne). Tee ka väike külastus kohalikku lihapoodi ja pista supikaussi korralik lõik suitsutatud ribi. Tõenäoliselt on soovijatele lubatud ka pitsike külma viina?

Poderi dal Nespoli Nespolino Bianco 2010

Meie köögiveini-otsingute järgmine ohver on 2010. aasta valge Nespolino, mille jahe kargus ning trebbiano ja chardonnay jumalik harmoonia (50-50) lõid meie näod särama. Viimane tagas senise kõrgeima köögiveini-hinde. Varasematest oluliselt iseloomukam, tasakaalustatud happe ja maitsebalansiga. Kuigi pärast mekkimist jäi suhu mõneti alkohoolne järelmaitse, ei vähendanud see sugugi maitse-elamust: puuviljane ja elavalt värske vein on suurepärane kaaslane iga küpsetusteo kõrvale, rääkimata võimalusest seda igal ajal kastmesse, puljongisse või suppi valada. Trebbiano on üks maailma enimkasvatatud veinimarju, pakkudes suurepärast kaaslust elegantsele ja suursugusele chardonnay´le: tulemuseks mõnusalt neutraalne ja kergelt nauditav jook, kust meie leidsime endale meelepärast kerget mineraalsust ja õrna chardonnay-vaniljet. Samuti on hind köögiveinile sobilik.

Müügil: Veinisõber veinipoes

Hernesupp uue kooli vastlapäevaks

šalotte

küüslauku

värskeid herneid (kui totaalne häda käes, ajavad ilmselt asja ära ka külmutatud)

sidrunimahla

Tai basiilikut

laktoosivaba koort

taimset võid

soola-pipart

muid meelepäraseid maitseaineid

Prae poti põhjas taimses võis tükeldatud šalotid ja küüslauk. Mõnusalt rammusa stock´i saamiseks lisa vaikselt kuuma vett ja podista kergelt läbi. Lisa herned ja keeda paar minutit. Tõsta kõrvale, lisa basiilik, sidrunimahl, maitseained ja saumikserda. Vastavalt maitsele ja soovile lisa taimne koor ja meelepärased maitseained. Serveerida võid vähele oliivõli või gremolata´ga.

Kus on kirjas, et vastlapäev peab saabuma kõhtu-ummistavalt rasvase seasõrasupiga? Võtame õppust Itaalia köögitarkadelt ning lahendame sel aastal kelgupüha kõhusõbralikumalt. Pole midagi mõnusamat kui mururoheline ja õhkõrn hernesupp, mille soovi ja võimaluse korral võib ka mullimasinast läbi ajada. Lisa koor või ära lisa- tulemus on ühtmoodi vaimustav.

Tiella

paar kartulit

baklažaani

zucchinit

sibulat

küüslauku

peterselli

tomateid

parmesani

punaseid paprikaid

basiilikut ja Tai basiilikut

soola-pipart

oliivõli

rosmariini

tšillihelbeid

Ahjuplaadil küpseta ükshaaval valmis õhukeseks viilutatud baklažaan, kartulid ja zucchini, tõsta kõrvale jahtuma. Lõika paprikad neljaks, puhasta seemnetest ja rösti ahjus koor lahti (koor ülespoole max kuumusega kuniks koor kergelt kõrbenud, seejärel ca 5-6 min kinniseotud kotti ja siis näpud tööle), tõsta samuti jahtuma. Pannil prae sibularattad ja tükeldatud küüslauk, lisa basiilik, Tai basiilik ja paar tükeldatud tomatit. Küpseta pehmeks ja mõnusalt lödiks, maitsesta. Võta lahtikäiv koogivorm, määri taimse või/ oliivõliga ja hakka komponente kihiti laduma. Lõigu üheks kihiks ka tomatid ning aeg-ajalt maitsesta soola-pipra, rosmariini ning tšilliga. Küpseta kümmekond minutit, lisa riivitud parmesan ning anna veel kümmekond minutit kuuma. Eemalda vormi küljed ja naudi kaunilt värvilist vaadet.

Traditsiooniline Itaalia taimne roog Tiella mitte üksnes ei maitse imehästi, vaid näeb ka suurepärane välja. Jah, iga komponendi eraldi küpsetamine on paras tüütus, kuid tulemus on seda kahtlemata väärt. Lisaks võib selle aegsasti valmis teha, sest Tiella´t serveeritakse reeglina külmana, see tähendab toatemperatuuril. Tiella sobib suurepäraselt nii kala- kui liharoogade kõrvale, kuid miks mitte ka üksi nautimiseks.

Trappolini Est! Est!! Est!!! 2010

Olukord võiks olla umbes selline: seikled kuskil Itaalia tolmustel mägiteedel ning satud kohalikku imelihtsasse osteria´sse, palud klaasikese valget majaveini. Vot siis sulle serveeritakse suur ja külm klaasitäis just seda maitset. Est! Est!! Est!!! di Montefiascone imeõhuke valge ei ole loodud mekkimiseks ega selle maitse üle pikaks juurdlemiseks- see on kõige ehedam lihtne Itaalia taffel, mis peaks oleme piisavalt soodne, et seda hunnikuga osta, samas piisavalt natuurikas, et meeltmööda püsida. Meie jõudsime selle pudelini oma köögiveini otsingutega seoses ning ei ole midagi teha: mõneti liigne tahumatus ja hapegi, ületamatu lihtsus ning balansipuudus ei lase sellel pudelil meie köögiveiniks saada. Klaasike-kaks kuumal suvepäeval poleks paha (eriti Itaalias kohapeal), kuid koduse köögiveinina rohkem vist ka mitte. Meie lihtsalt ei suuda teda palju juua (mitte, et see eesmärk oleks:)). Kellele aga õlekarva vesivedel ja mõneti suudkuivatav lauavein meeltmööda, oskab kindlasti hinnata ka selle naeruväärselt soodsat hinda. Marjadeks on teadmata suhtes trebiano Toscano, malvasia bianca ning rossetto. Ilmselt, kui joogike saaks natuke aega end koguda (kasvõi kannus), tasakaalustuks ka hape ning värsked puuviljamaitsed muutuksid veelgi vahvamaks. Meie köögiveini skoor: 6,5/ 10.

Ilus on aga joogi nime väidetav sünnilugu. Aastal 1111 plaanis saksa prelaat Johan de Fugger oma reisi Rooma, kuid suure veinijoodikuna saatis varasemalt teele oma nuntsius Martinus´e, kelle ülesandeks oli heade veinimajade uksele kirjutada Est! ("see on" ladina keeles). Kui Martinus Montefiascone´sse jõudis, oli ta pakutavast veinist sellises vaimustuses (ilmselt aitas kaasa ka sügav deliirne joove), et kirjutas uksele Est! kolm korda.

Müügil: Veinisõbra poes laomüügihinnaga.

Osso bucco pasta ja gremolata´ga

veise koodilõike (1 viisakas lõik sööja kohta)

valget veini

jahu

šalotte

porgandeid

sellerit

küüslauku

materjali juurikapuljongi valmistamiseks

sidrunit

värsket peterselli

kooritud tomateid

purustatud tomateid

taimset võid

kvaliteetset oliivõli

soola-pipart

tšillihelbeid

meelepärast pastat

Worcestershire kastet

kvaliteetset balsamico´t

Esmalt podista valmis mõnusalt täidlane ja kergelt võise alatooniga juurviljapuljong. Järgnevalt pese koodilõigud jaheda vee all kenasti puhtaks, kuivata, maitsesta mõlemalt küljelt soola-pipraga ning plätserda igalt küljelt kokku jahuga. Aja kuumaks pann, lisa oliivõli ja prae igat koodilõiku mõlemalt küljelt ca 4-5 minutit. Tõsta praetud koodid ahjuvormi põhja ühes kihis. Järgnevalt prae suure poti põhjas vähese või ja õliga tükeldatud šalotid ja küüslauk. Kui sibul hakkab läbi paistma, lisa porgand ja seller. Mõne aja pärast kalla peale korralik klaasitäis valget veini. Järgemööda lisa ca pool kuni kolmveerand liitrit puljongit ja tomatid. Varasemalt allesjäänud jahu võiksid paari supilusika jagu ka sisse visata. Maitsesta soola-pipra, Worcestershire kastme ning vähese balsamico´ga, lisa ka tšillit ja muid meelepäraseid maitseid, ka rikkalikult värsket peterselli. Kui kaunis punane ja maitsekas kaste on valmis, kalla see ahjuvormi lihadele peale. Kastet peaks olema koguses, mis mataks lihad täielikult enda alla. Pane kaas peale ja tõsta ahju ca 2 tunniks podisema (tund ja kilo suhe laias laastus tepsib ka siin, pigem võib natuke kauemgi). Mõne aja tagant võib poti välja võtta ja lihakäntsakad ümber pöörata (selle ajal võib ka kondi seest üdi kastme sekka õngitseda), siis jälle kenasti kastme peale ajada.

Ajal, mil liha on ahjus võib aegsasti valmis teha ka imelihtsa ja -hea gremolata. Selleks võta ühe sidruni koor, hunnik käharat peterselli ja üks küüslauguküüs ning purusta need blenderis kõik kokku. Samuti võiks liha väljavõtuajaks ära keeta pasta. Serveerides kõige alla pasta, peale koodilõik ja ohtralt kastet, viimaseks kihiks võiks üle puistada gremolata´ga.

Osso bucco on imeliseks näiteks sellest, kuidas kerge vaevaga veiselihast midagi uskumatult maitsvat valmistada. Preparatsioonid on lihtsad ja kiired, komponendid reeglina hõlpsasti leitavad ning elamus täiesti kehaväline! Paari tunniga hakkab liha kondi küljest lahti irduma ning muutub niivõrd pehmeks, et laguneb kahvli raskuse all ära. Meie hangime oma koodid tavaliselt Viimsi lihapoest, suurepäraseid tükke müüb ka Stock, kus need ka osso bucco nime kannavad. Kuna kastmega liha jääb üksi natuke igavaks, võikski kõrvale küpsetada pastat või neutraalset risotot: ja just neutraalset, sest punane kaste muudab imeliseks iga lisandi. Meie soovitame valmistamise kõrvale juua ära pudeli valget, mida kastmessegi tuli segada, koodi enda kõrvale aga üks punane toskaanlane, näiteks Chianti Classico Riserva.

Minestrone väikese tallega

Naturaalset peekonit

šalotti

küüslauku

sellerit

porgandeid

erinevaid ube (võimalusel ka valgeid Itaalia cannellini´sid)

peterselli

tallehakkliha

veisehakkliha

meelepärast pastat

taimset võid

purustatud tomateid

kooritud tomateid

värsket spinatit

punast veini

juurikapuljongit

basiilikut ja oreganot

oliivõli

soola-pipart ja muid meelepäraseid maitseaineid

Kuigi otsest vajadust pole, armastame meie ka selle supi jaoks podistada puljongi eraldi valmis- siis on maitse kontsentreeritum ja täidlasem. Seega, esmalt keeda erinevatest  lemmikjuurikatest (nt porgand, seller, fenkol, brokkoli, bataat jt) valmis puljong, maitsesta ja tõsta kõrvale. Samuti keeda valmis potike omale meelepärast pastat, nõruta, lisa lusikas võid, sega ja tõsta kõrvale. Suure poti põhjas prae kerges õlis ja võis peekon, sibul ja küüslauk. Lisa hakkliha, tükeldatud porgand ja seller, samuti punane vein. Hakka lisama stock´i, samuti sega sisse tomatid ja tasapisi kõik muud komponendid. Maitsesta ja serveerimisel lisa kausi põhja pasta.

Traditsiooniliste Itaalia suppide retseptidest võib pikalt jutustada, kuid päriselus on asi väga lihtne: porgand, seller, tomatid ja tublisti mistahes muid meelepäraseid komponente. Kokaraamatud ja veebiavarused on täis lugematul hulgal minestrone variatsioone, kuid küllap on tegu sellise roaga, millesse igaüks peaks suhtuma ülima loomingulisusega ning lähtumagi üksnes isiklikest maitse-eelistustest. Pealegi, kui on värsked ja vahvad komponendid, ei saa ju ka midagi untsu minna. Lisaks on minestrone´de juures vahva see, et kui supp saab kord valmis, on teisest potist kadunud juba pool pastat ja nagu ikka, ka vein on otsa saanud:)

FAIL 1: Fattoria La Lecciaia Rosso di Toscana 2006

Harva, suisa haruharva juhtub nii, et soetame veini, mis meie maitsemeelega error´isse läheb, nüüd on aga rõõm teatada, et esmakordselt meie blogi ajaloos läks midagi täiesti valesti. Endale aga siinkohal nii väga ata-ata ei teekski, pigem punnitaks silmi tootja suunas. Nimelt, meie oodatud velvetine ja mahe Toskaana punane, kus peaks olema üksnes törts stiilset rustikaalsust ja maalähedust osutus totaalseks mulla-eetrijoogiks. Sobimatult ja lausa jõledalt tugeva aroomi ning maitsega, et ei tahagi sellest enam rääkida (tõesti, eeter ja parfüümilikult keemiline maitse oli lihtsalt nii paha ja kleepiv). 

Siit ka üleskutse ja võimalus omadeks järeldusteks: kas siva osta juurde ja loota, et tegu oli ühe-pudeli-error´iga või jätta meelde ning vältida uusi oste.

Giribaldi Langhe Chardonnay 2008

Täiusliku köögiveini (neutraalne, lihtne ja soodne, mis kogu aeg on külmas saadaval) otsinguil põrkusime eile järjekordse Giribaldi valgega. Viimati šmekkasime nende suurepärast Gavi´t ning rõõmustasime selle lihtsa nauditavuse üle, seekord aga maitsesime tootjale iseloomulikku pikka pudelisse pakitud 100% chardonnay´d. Värvuselt kahvatu, aroomilt segu lilledest, kergest kontsust (ja paraku higist) ja vaniljest. Mõneti heidutav ninatäide pöördus aga heaks üllatuseks maitse koha pealt, kuivõrd seal pesitses harmooniline segu õlisusest ja täidlusest, vihjetega ananassile ja tuntavale (ent meeldivale) vaniljele. Värske, virgutav, eksootiline ja puuviljane, teisalt aga puhtale chardonnay´le omaselt ümar ja tihke, ka parajalt mineraalne: seega pole vähimatki ohtu, et juhtub see, mis Itaalias sageli juhtuvat- et chardonnay´d ei suudeta eristada valgest pinot´st. Siin pole kahtlustki- päikeselises veinis on palju chardonnay´likku toredust, millele lisandub fantastiline laomüügihind. Langhe DOC on vaatamata paljusõnalisele debatile meie hinnangul siiski vahva väike garant ka neile, kes veinist liialt ei huvitu: kuigi see ei sea marjakasutusele piiranguid, viib see meid kaardil Itaalia parimasse veinitsooni, kust naljalt väga halba veini ei leiagi. Täiuslik mitte, kuid ühe meie köögiveinina läks igatahes kirja!

Müügil: Mooni kõrval Veinisõbra poes (www.veinisober.ee)

Tedeschi Amarone Capitel Monte Olmi 2006

Monte Olmi on viina-aia nimi, mis asub Pedemonte di Valpolicella´s, täpselt klassikalise Valpolicella piirkonna südames. Pole kahtlustki, et tegu on suurepärase punasega, eriti kui juhtud olema Amarone´de sõber- teatavasti ei sobi selle joogi võimas täidlus ning rustikaalne robustsus kokku just iga veinijoodiku unelmaga. Kes Amarone´de valmistustavade ja eripäradega kursis pole, võiks asja uurida, sest tegu pole kaugeltki mitte tavalise veiniteoga: algab ju Amarone loomine nopitud marjade kuivatamisega ca kolme-neljakuise perioodi jooksul (tõuseb suhkrutase ja tekib etüülalkoholi), millele järgnevad mitmed muudki vahvad võtted. Tulemuseks on korralik pomm väärikatest ja väärtuslikest omadustest, nende hulgas segunevad tumedate marjade, röstitud ploomide, lagritsa ja maasika noodid ajalooliselt tugeva selgrooga. Pähe hüppavad ka šokolaad, isegi mentool, kulunud nahk ja ingver. Tulemuseks väga, kohe väga rikkalik, ent ümar tervik, kus oluline osa täita igal valmistamisel kasutatud marjasordil. Need jagunevad suhtes: 30% corvina, 30% corvinone, 30% rondinella ning viimane 10% jagatakse oseleta, negrara, dindarella, croatina ja forselina marjade vahel. Värvuselt rubiinjas, aroomilt tamme-raamiga tuntavalt kirsine. Tanniinid on väga pehmed ning siluvad Amarone´dele omase rustikaalsuse sootuks, pakkudes kohati pigem mahlast kergustki ja velvetlikku tekstuuri. Kuigi amaro tähendab kibedat, on asi sellest kaugel, viidates pigem 50-60 aasta taha jäävale vastasseisule selle veini algsaaduste reciote (magus algprodukt) ja amaro (pärmi- ja kääritamise järel saadav kibedam variant) vahel, mitte aga moodsat vaimujooki. Just vaimujooki, sest just täpselt seda pakub see kuhjaga. Soovilooks positiivset vaimu ka teile kõigile:)

Müügil: Liviko poodides, kohapeal saab mekkida Olde Hansas (muidugi ka kaasa osta).

Piccini Memoro

Kas veini valides-ostes pole mitte tore selle tunde ja emotsiooni määratlemine, mida sellest kindlast pudelist leida soovid? Vaadates pikki cabernet sauvignon´i ridu meenub meile sageli hõrk lammas ja nende lopsakate maitsete whirlpool, pinot grigio´id uurides aga kulunud aiatoolid ja suvine mererand. Pildilolev pudel on aga selgelt orienteeritud sooja itaallasliku rõõmu, lihtsuse ja punase veini pühaliku heameele tabamiseks. Euroliidu reglement on andnud võimaluse põnevateks katsetusteks- esmakordselt saab kokku segade riigi eri piirkondade lihtsaid lauaveine ja vaadata, mis neist kokku tuleb. Tulemust peakski iseloomustama omadussõnaga itaallaslik: seguneb see ju 40% primitivo, 30% montepulciano, 20% nero d´avola ja 10% merlot de veneto marjadest. Esimesed tulevad Puglia´st, teised Abruzzo´st, kolmandad sootuks Sitsiiliast ja viimased Veneto´st, mistõttu on pudelisse kogutud suur osa Itaaliast ja selle eri otsadest. Kuidas see toimib? Päris naljakalt. Nimelt on 14% jook tugev nii aroomilt kui maitselt, sarnanedes pigem pordi kui taffelveiniga. Kuid see on pigem positiivne, sest järgnevad tõeliselt soojad noodid kirsist, ploomist, tumedatest marjadest, šokolaadist ja kohvistki, mida saadab tuntav vihje tammele. Ärge arvake, et tegemist võiks mistahes viisil olla suure joogiga- kaugeltki mitte. Memoro on lihtne ent ülimalt täidlane Itaalia lauavein, mille kokkusegamisel on kenasti õnnestunud kohaliku vaimu segamine kirjude marjadega. Selles on tõesti palju rõõmu ja lopsakust, sõltumata ajast või kohast. Naudi selle imesoodsat hinda ning joo mõne švartsenneegri filmi, Adele´i kontsertülekande või tomatise pastaroa kõrvale. Kui lepid selle lihtsa rikkalikkusega, on ta kõikjale oodatud külaline.

Saadaval: Pirita WineWay.

Valdo Prosecco Marca Oro Valdobbiadene

Meie mõningaseks üllatuseks olevat eelmise suve tõeliseks prosecco-müügihittiks siin ja sealpool laia ilma olnud Valdo Marca Oro. Tuli ära proovida ja juurelda, samuti anda hinnang tema natuurile võrdluses sarnaste liigikaaslastega, millest oleme varasemaltki juttu teinud. Prosecco´d võivad meeldida või mitte- kindel on see, et ilusal soojal suvepäeval on valge veini pokaalist pakutav jääkülm vahujook parim võimalik üllatus. Seega, tegu pole vast paljude lemmikjoogiga, küll aga kindlat nišši täitvaga, mistõttu tulekski end nendeks kindlateks hetkedeks hästi ette valmistada: proovida erinevaid ja leida lemmikuid. Eriti vahva on korraga võtta ette terve rida prosecco´sid ja siis tõdeda kui uskumatult erinevad nad olla võivad, ka siis kui kõik on Valdobbiadene´lased elik pärinevad joogi tegelikust sünnikodust. Pildilolev jook on samuti Treviso´st Veneto´st ja kannab teatavat garantiimärki Valdobbiadene, vihjates, et tegu pole päris suvalise prosecco´ga, vaid ikka joogiga piirkonnast, kus matsu jagatakse. Kuigi moodsal ajal pakutakse prosecco´t sageli purgist, klaaskorgiga pisipudelist ja kraanistki, on tore, kui avastad mõne natuke diibima looga tootja. Valdo omab enam kui 80 aastast kogemust kihinajookide valmistamisel ning seetõttu kannab jookki endas teatavat heritaaži: imepeenikesi mulle ja nina õrritavat pärminooti. Sellist head, mitte aga esiletükkivat või häirivat. Maitse peidab endas pirni, roheliste õunte ja mitmete teiste puuviljade kerget-karget värskust ja esimestel lonksatustel ka oodatud kihinat. Nagu prosecco´de puhul ikka, hoiab pudel mulli kenasti, kuid klaasist saad särisevat teravust nautida siiski vaid esimesed paar lonksu per pokaal. Aroom õrnalt lilleline, mõneti parfüümilikki, mitte aga segav ega tehislik. Oleme magusama alatooniga vahuveinide juures mitte üksnes viletsa, vaid pigem null-tolerantsiga, kuid Valdo õhkõrnad vihjed mesistele kaugetele nootidele ei andnud põhjust pikaks aruteluks. Kas eelistaks varasemalt proovitud kõrgema hinnaklassi prosecco´dele, mida Kruger pakub (ja mille väljavalimisel ise osalesime)? Tõesti ei oska öelda. Fakt on see, et võidab see, kes eluajal rohkem põnevaid jooke on maitsnud: sest üksnes nii oskame oma tõelisi lemmikuid ümbritseva ilmaga suhestada ja väärtustada!

Müügil: Vinicom Trade kaupa müüb Pirita WineWay.

Chicken Kiev mitte Kiievi kotlet

kanafileed

taimset võid

värsket peterselli ja tilli

küüslauku

muna

soola-pipart

ciabatta´t vm vahvat saia

kvaliteetset oliivõli

salatilehti ja sidrunit

Tee kanafilee tükkidele sisselõiked, et saavutada võimalikult suur pindala. Seejärel pane filee kahe suure toidukileriba vahele ja haamerda õhukeseks. Kui majapidamises spets haamrit pole, sobib ka pann või pott, millega pressida-taguda:) Maitsesta soola-pipraga ning tõsta kõrvale. Sega toasooja võisse purustatud küüslauk, hakitud petersell ja till, maitsesta soola-pipra ja soovi korral mõne muu meelepärase maitseainega (nt sobib hästi küüslaugusool). Tõsta või külma tahenema. Järgnevalt laota trambitud filee toidukilele laiali ning supilusikaga tõsta tubli tutt maitsevõid filee ühte serva. Arvesta, et ca 1/3 võist kaob ahjus fileesse ega jää hilisemalt voolama. Rulli filee kile peal kokku, alustades võipoolsest servast. Kasuta rullimisel kilepõhja ja katsu saada võimalikult tihke rull. Keera kile ümber ja otsad seo kinni. Tulemuseks peaks olema tihedalt kilesse pakitud kaunis proportsioonis fileerull. Tõsta külma tunnikeseks tahenema ja vormi hoidma. Samal ajal rösti sai võimalikult kuivaks ja purusta peenikeseks pudiks. Klopi muna ja lisa soola-pipart. Valmista ette tulikuum pann oliivõliga. Võta kanarullid kilest, kasta ruttu munasse ja rulli saiapurus- vajadusel plätserda veel muna ja saiaga, et filee oleks üleni kaetud. Edasi tõsta kohe pannile. Prae igalt küljelt pruuniks ja tõsta ahju järelküpsema ca 20 minutiks. Kõrvale serveeri lihtne salat ja sidrunit.

Just chicken Kiev, mitte Kiievi kotlet! Viimane kõlab lihtsalt nii vanaaegselt, et ei tekita enam isegi positiivset nostalgiat. Chicken Kiev on päriselus igavesti tore roog, mille juures ei tohi heituda, kui vorm ei tule kohe esimesel korral selline nagu kooli puhvetis (ka pildilolev pole päris proportsioonis). Reeglina tehakse seda fritüüris ja seega pole ka filee koospüsivus probleemiks. Samas harrastavad paljud seda sootuks sloppy´lt ja ega maitseelamuses vormi ju ei tunne... Lisaks on meie arvates tegu ühe parema plaaniga, mida õnnetupoolse kanafileega peale hakata. Pigista rullile sidrunimahla ja naudi korraliku veiniga. Kiiev ei maitse kuskil paremini kui oma kallis kodus. Imehea!

Calatrasi D´Istinto Catarratto-Chardonnay 2005

Seoses pikaaegse kavatsusega vahetada ühel heal päeval oma domitsiil Itaalia kasuks, oleme viimasel ajal pööranud eriti tähelepanu just Itaalia keelele, kultuurile ja viimasega seotult mõistagi gastronoomiale ja veinile. Veini tähenduses on tõeline peidetud pärl Itaalia suurim saar Sitsiilia, mille põnevad joogid jõuavad meie poodidesse pigem harva. Ja kuna Itaaliast tervikuna (eeskätt Toskaana ja Piedmont) tuleb veini massiliselt, ongi Sitsiilia pigem fännidele avastamiseks jäänud. Siit pisike stiilinäide, mis tänaseks meie teada Calatrasi valikust juba väljas, kuid hunnik pudeleid poodides endiselt müügil. Kuigi kombinatsioon catarratto+ chardonnay on ääretult põnev ja velvetiselt kulunud maitseelamus, on tootja selle paraku asendanud puhta chardonnay ja catarratoga. Viimast võib veakski pidada, sest kohalik catarratto mari (enimkasvatatud mari Sitsiilias) naudib oluliselt suhet mineraalse chardonnay´ga, pakkudes üheskoos valgele veinile unikaalset täidlust, õlisust ja põnevust (loe: complexity). 2005. aasta väljalase on tänaseks kenasti kuldne, aroomilt tuntavalt chardonnay, maitselt kergelt ülekäinudki- kuid seda mitte halvas tähenduses. Pigem pakub väärikas vanus olukorra segaduseks, kus tajud joogi vanust, kuid ei suuda kombinatsiooni tuvastada. Otsides leiad Sitsiilia sidrunite eeterlikke noote, virsikut ja pirni, natuke häguseid vürtse ja pipartki, chardonnay toetab omalt poolt kauni järelmaitse ja selgrooga. Maitses on tuntav tamme alatoon ning suurepärane täidlus- just õline tihkus ja paksus, mida on kerge libisevuse kõrval küllaltki keerukas sõnadesse panna.

Kuniks pudeleid jätkub, soovitame schmekkida ja mõelda samal ajal stiilselt käristatud-kulutatud kvaliteetsetele teksadele:) Juurde sööge nt üks vähk!

Müügil: Pirita Wineway.

Yann Alexandre champagne

Nämm-nämm, meie perekonna lemmik kodušampa on endiselt Yann Alexandre: vahva väike ja sõltumatu šampavalmistaja nagu nad kõik- raske leida aga kui kord õnnestud, leiad sõbra kogu eluks:) Osalesime kord degustil, mille eesmärgiks oli selgitada Viimsi veinipoe nn maja-champagne. Valik oli mõnusalt kirev, kuid kõikidel võimalikel põhjustel tuli võidumeheks just Y.Alexandre Selection Champagne. Mõistliku hinnaga ja nõnda tihkelt elegantsi täis, et surra võib. Põhjuseks võib olla marjade vahekord: tervelt 65% pinot meunier´i, 25% chardonnay´d ja kõigest 10% pinot noir´i. Usutavust peaks tekitama ka fakt, et Alexandre tarnib oma fantastilisi marju muuhulgas Krug´ile, kes neid omakorda vapralt Grand Cuvee´ks villib. Not bad. Ja nüüd, teades Krug´i smokinglikku maskuliinsust, pole raske aduda Yann´i suurimat väärtust. Mineraalsus, kergus ja keerukus- jumalik kreem ja röst, kergelt õrritav pärminoot ja kordumatu mull.

Lihtsalt vastupandamatult maitsev. Tõsiselt kohe...

Leiate: Viimsi Kruger, Kaubamaja toiduosakond.

Salat röstitud peedist rohkete värvide ja maitsetega

peeti

värskeid salatilehti

redist

kartulit

porgandit

pistaatsiapähkleid

oliivõli

balsamicot

soola, pipart, rosmariini

parmesani

Salati valmistamist peaks alustama eelmisel õhtul peedi röstimise ja üleöö laagerdamisega. Selleks paki peedid hõbepaberisse nii, et ainult nende lahedad otsad jäävad välja ja pane ahju tunniks ajaks röstuma ca. 180 kraadi peale. Tunni aja möödudes võta nad välja,  lase jatuda, koori, lõika meelepärasteks tükkideks ja maitsesta oliivõli, balsamico, rosmariini ja soola-pipraga. Väga nämps juba ülejäänud salatikomponentidetagi! Edasi kogu salatimiksi jaoks  prae suupärased kuubikud kartulitest, tõmba pikad ribad värsketest porganditest, haki redised, pese salatilehed, puhasta pistaatsiapähklid, maitsesta ja puista parmesaniga üle. Kõrvale võite haugata jamon'i või vürtsikat chorizo't, joogipoolisest soovitame salati täiustamiseks tubli klaasi külma D'istinto't Sitsiiliast.

Selline peetide valmistamise viis jätab neile alles õige krõmpsuva tekstuuri ja eheda maitse. Nats peab laagerdumist ette planeerima, aga nii on pool ettevalmistust järgmiseks õhtusöögiks juba tehtud. Me ei ole ka suured kartuliarmastajad, nagu kogu blogi üldmuljest võibki aimata, aga kuna väljas on -24 kraadi, võiks salati sees midagi sooja ja eestlaslikult tummisemat ka leiduda. Vot nii, jälle midagi teistmoodi, kõht sai täis ja kogu päev läks jälle värvilisemaks.