Kodune chateaubriand

noorveise sisefileed (tenderloin tükk)

värske tüümian

taimset võid

peterselli

suts estragoni

ohtralt küüslauku

Kõrvale:

lillkapsas

lillat sibulat

veel küüslauku

punast paprikat

zucchinit

Enne kõike muud otsi linna pealt maksimaalselt värske ja ilus liha. Kui leiad laagerdatud kujul, oled tabanud jackpot´i. Kui ei, pole ka midagi hullu. Mätsi liha kokku kerge soola-pipra-õrna tšilli pudiga. Aja malmist pann tuliseks, lisa korralikult võid, tüümianioksad, küüslauku ja estragoni. Kui või säriseb, pane liha pannile ja kuumuta kuni on kenasti pruunistunud ja kergelt kõrbenudki. Pööra teine külg ja korda sama. Kummagi poole peale peaks kuluma paar minutit+ küljed. Sellega tagad, et kogu niiskus ja veri jääks lihasse ja ei tossaks välja. Praadimise ajal kogu lusikaga võivedelikku ja vala liha sellega üle. Kui igalt küljelt tehtud, pane liha ahju ca 200 kraadi peale veel täiendavalt küpsema. Aega kulub vastavalt liha paksusele ja mõistagi soovitud küpsusastmele. Meie meespere eelistab extra rare´i ja naispere punast medium´it, mistõttu saab alati üks käntsaka otsad ja teine sisu. Kui sööte kahekesi (liha võiks olla min 600 g), kulub ahjus ca 20-25 min. Enne serveerimist vala veel või-verevedelikuga üle ja lõika mõnusalt suupärased lõigud. 

Juurde prae õrnas võis ja peterselli-küüslaugu segus lillkapsast ja sibulaid. Toimeta kuniks lillkapsad on kuldpruunid ja maitsesta õrnalt soolahelvestega.

Järgmise pannitäiega tee õrnemad juurikad, nagu näiteks punane paprika ja zucchini, maitsesta tüümianivarte ning soolaga.

Chateaubriand on meie perekonna üks suuremaid lihalisi lemmikuid, millest on ühtlasi saanud külastatavate restoranide oluline väärikuse määr ja mõõdupuu. Tõsi, restoranide ahjudele on sageli keerukas vastu saada, kuid kindlasti ei tohiks alaväärtustada oma tubli kodust ahju ega ka vaprat köögimeeskonda. Seega, nähke natuke vaeva ja leidke ilus liha ning lubame omalt poolt, et tulemus tuleb suurepärane. Liha allikaks soovitame Viimsi lihapoodi, kus õigel ajal kohale sattudes võite leida uskumatut kraami. Samas midagi head leidub alati. Kuigi traditsiooniline kaart võiks kõrvale küsida punase veini või Béarnais´i kastet, ei ole vaev sageli seda väärt ja palju mõnusama tulemuse annab liha enda mahl+ sulavõi ja maitseainete fantastiline kooslus. Ja jälle, kuna lihaga on mässamist omajagu, tehke kõrvale midagi väga lihtsat ja ilusalt värvilist.

Kuigi meie teed ei ristu pea kunagi B&G veinidega, otsustasime seekord proovida nende kuldset (label) Côtes du Rhône´i aastast 2009. Kuigi tegu polnud kaugeltki mitte klassikalise eksemplariga sellest appelatsioonist, sobis ta meie eine juurde kenasti. Natuke kirsine, natuke punamarjane, tuntavalt vürtsine, kergelt aroonianegi. Värvi poolest eimidagiütlev, ka potentsiaali ei pakuks pikkadeks aastateks. Küllaltki täidlane ja maitseteküllane aga paraku liialt kaugel liigikaaslaste erakordsest headusest. Aga nagu hiljuti tõdesime- aeg-ajalt pead jooma midagi sellist, mis paneb sind oma tõelisi lemmikuid veelgi enam armastama.

Spontaanne õunavorm

koduseid hapusid õunu

kaneeli

suhkrut

röstitud seemneid ja pähkleid

laktoosivaba koort

laktoosivaba piima

2 talumuna

törts värskelt pressitud ingverit

Puhasta õunad südamikest, lõigu väikesteks viiludeks ja aseta ahjuvormi. Koor jäta õuntele kindlasti peale. Sega laktoosivaba koor, piim, munad, suhkur ja aja kõik mõnusalt vahule. Vala kogu vedel kraam õuntele peale ning lisa seemned, natuke suhkrut, kaneel ja ingver. Küpseta kuni pealmised õunad on pruunid ja sidusaine tahke! Peale võid lisada veel erinevaid marju.

Spontaanne, sest selles vajaminevad komponendid on pea alati olemas. Ning selle asemel, et teha oh so yesterday ahjuõun, tuleb kulutada 2 extra minutit ja valmibki suurepärane magustoit. Level 2 on see, et lisada veel ka saiakuivikuid ja vormistada sellest üks fantastiline saiavorm. Sellest aga räägime kunagi hiljem.

Kähkukas lambavorstist ja seemnetest

lambasoolevorst

lillat sibulat

maapähleid

seesamiseemneid

päevalilleseemneid

porgandeid

rohelist salatit

õli

peterselli

maitseaineid

Rösti seemned, samuti blenderis purustatud maapähklid. Pruunista suured sibulatükid ja porgandist lõigatud õhukesed laastud. Tükelda salat suupärasteks tükkideks, prae lambavorstid ilusti pruuniks ja lõigu väikesteks tükkideks. Sega kõik kokku, piserda õliga ja vala veel seemnete-pähliseguga üle. Maitsesta peterselli ja soola-tšilliga.

Eriline kähkukas, mille valmimisest suurima aja röövib taaskord sibula ja porgandi puhastamine-tükeldamine. Imeline roog valmib sealt edasi ca 10 minutiga. Seemnete-pähklite kohapealt tuleb olla loominguline, sest purustatud ja röstitud kujul annavad nad salatile imehea maitse ja lisavad natuke toekust. Aga suured sibulad ja lambavorst- geniaalne.

Seabass ahjust+ täiesti geniaalne suvesalat

värsket seabassi

sibulat

Salatiks:

lillkapsas

tomat

talumunad

erinevad rohelised maitsetaimed

rohkelt seemneid

nuikapsast

rohelist kurki

laktoosivaba koort

Puhasta kalad sisikonnast ja jäta paariks tunniks õrna soolaga kõhud taeva poole külmkappi puhkama. Seejärel krõbista soola kõhtu ja seljale ning aseta kalad sama pidi ahjuvormi. Maitseks lisa ümberringi sibulatükke. Ära jumala eest lisa koort ega muid rammusaid komponente!

Salatiks lõigu komponendid ja tee segu keedetud munadest ja laktoosivabast koorest. Sega kõik kokku ja maitsesta värskete maitsetaimede ja soolaga. Lisa röstitud seemned (sh seedermännikad).

Juurde valisime ühe lihtsa, kuid samas äärmiselt nauditava 2009. aasta bourgogne´i. Mâconnais piirkonnas sirgunud marjad annavad liigikaaslastele omase väärika värskuse ning  tervikliku ja täidlase struktuuri. Kuigi tugevust/ intensiivsust võiks olla enamgi, oli vein elegantne ning kerge virsikute ja pirni maitse/ lõhn kaunis tasakaalus. 3 aasta pärast on tegemist lõpuni valmis veiniga.

Teine ring oli samuti bourgogne, mille näitasime pildil ära ka oma tursa postituse juures. Mõlemal korral oli tegu ilusa joogiga aga paraku oli mõlemal korral kaasburgoon kergelt üle.

Uue maailma veinisõpradele

Kuna meie pole aga kohe üldse uue maailma veinide sõbrad, pole meie kriitika ilmselt kõige tervem ega praktilisem. Küll aga oleme seda meelt, et selleks, et oma lemmikuid jooke kõrgelt väärtustada, pead aeg-ajalt endale lubama mõne hoopis teistsuguse maitseelamuse. Paraku ei täitnud aga seekordne katsetus oma otsest eesmärki. Nimelt osutus jook peaaegu et nauditavaks (ilmselt hea seltskonna tõttu).

Seekord oli veiniks Laibach´i (LAV) 2011. aasta Chenin Blanc. Kuigi mõisainimesed ise on soovinud vältida liigset puuviljasust, rabas vein meid eeskätt tugeva värske puuviljamekiga ja omamoodi nauditava keemilise kõrvalmekiga. Sellist eriti kahvatult valget uue maailma veini peaks mekkima noorelt (kui üldse), sest tootja ise pakub max eaks 3 aastat. Seega meie rekordvalge aastast 1967 on siinkohal kontekstist täitsa väljas :)

Röstitud silmud

... on nii pagana head, et midagi tarka ei oskagi lisada. Ehk ainult seda, et jooge kõrvale midagi väärilist ja totakat (miks mitte roosat champagne´i?).

Häid silmusid tasub otsida laupäeva hommikul kl 10.00 Viimsi vabaõhuturul, kus seda serveerib Pepe kala.

(Pool) kodune pizza

Frutti di mare jaoks:

restorani pizzapõhja (nt Il Coccodrillo Viimsis või linnas)

kõikvõimalikke mereande (nt kalmaare, kaheksajalgu, tigusid, krevette, kalafileed vms)

marineeritud artišokki (leiad Delicatost Viimsis)

tomatipastat

värsket tüümiani

tšillipipart

soola

musti oliive

sibulat

küüslaugu-õlisegu

laktoosivaba juustu

Piccante jaoks:

restorani pizzapõhja

teravat-vürtsikat salaamit (leiad Delicatost Viimsis)

crudo sinki

musti oliive

sibulat

küüslaugu-õlisegu

tomatipasta

tšillit

soola

Purusta paar tervet küüslauku ja sega ohtra kvaliteetse virgin õliga. Piserda segu põhjale ja kata tomatipastaga. Seejärel hakka lisama kõiki komponente vastavalt maitsele, kuid juust jäta viimaseks. Küpseta/ grilli ahjus kuni juust on kergelt pruunjas ja krõbe.

Küüslaugu õlisegu jäta lusikaga lauale nii nagu seda itaallased teha armastavad. Terava maitse maiasmokad saavad siis alati vastavalt soovile küüslauku juurde panna.

Koduse pizzaga on alati üksainus jama. Põhi. Ja seda eeskätt põhjusel, et pizzapõhi tahab küpsemiseks kuuma põhjaga kivist pizzaahju, mitte kodust elektrilist pliiti, mis seda kuidagi altpoolt küpseks ei saa. Seega soovitame värske põhja tellida mõnest heast ja kodule lähedasest restoranist. Meie lähim on Il Coccodrillo, kus valmivad jumalikud pizzad (ja põhjad). Komponendid kraba kokku vastavalt maitsele ja ära hoia end tagasi, sest heade pizzade list on lõputu...

Pizzat süües tuleks alati jääda truuks traditsioonilisele asukohamaale, Itaaliale. Kuna meie tegime viimasel korral frutti di maresid ja piccantesid, said peamisteks jookideks 2006. aasta soave ja aasta vanem punane toskaanlane. Peab märkima, et sellise aastakäigu soave pole just tavaline leid, kuivõrd ootuspärasem oleks pigem 2009 või 2010, mis oleksid heledad ja väga kerged. Viieaastane valge on aga omandanud kuldse tooni ja sügavalt täidlase maitse (oleme seda ka hiljem korduvalt joonud ja üksmeelselt otsustanud, et pimetestingul pakuks pigem burgunderit, kui mistahes itaallast). Punane supertoskaanlane (Vicchiomaggio Ripa delle Mandorle) oli oma suguvendada hea kuulsuse vääriline. Koostis 80% sangiovese ja 20% cabernet sauvignon tagavad erakordselt ilusa koosluse ja seda eriti ühe maitseküllase ja terava lihapizza kõrvale. Nino Tirinnanzi, kes on Toskaana kohalik kunstnik, on pudelile andnud omapärase, kuid eriti meeldejääva välimuse.

Kihiline vorm hakklihast ja aiasaadustest

spinat

kukeseened

värske veise- või lambahakkliha

porgandid

kartulid

laktoosivaba juust

sibul- küüslauk

maitseained

Kõigepealt prae hakkliha koos seente, sibulate ja küüslauguga. Pane kõik eelnev ahjuvormi kõige alumiseks kihiks. Järgmisena lisa maitsestatud ja hautatud spinat. Seejärel esmalt keedetud ja hiljem saumikserdatud kartulipüree ning viimaseks kihiks sama menetlusega porgandid. Kõige peale pane laktoosivaba juust (viilud või riivitud). Pane vorm ahju ja küpseta kuniks juust on mõnusalt pruun ja krõbe. Kuna toidus on juurikaid juba mitmeid, ei olegi vaja kõrvale midagi lisaks näksida. Võta iga ports põhjast alates ja kõik ongi väga ilusas tasakaalus.

Stiilne (eriti kui oled päris roheline) on seda teha ka täiesti lihatult ja üksnes kukeseentega. Variant B on jätta alumine riba üldse ja ära ning pakkuda vikerkaarerooga hoopis kõrvalsöögiks nt lihale. Tip: kasuta klaasist ahjuvormi, siis on värvide mäng oma tõelises hiilguses:)

Hakklihast johtuvalt võiks veiniks valida midagi punast ja mahedat. Meie valisime 2007. aasta bordoo Wineyardist. Väga ilus, ümar ja kerge, kuid kaugeltki mitte liialt tavaline.

Alati abiks valge

100% Piedmont´i piirkonna Cortese marjadest aetud valge itaallane sobib fantastiliselt kõikide kergete ja valget veini eeldavate söökide juurde. Oleme pikalt mõelnud, milline võiks olla nn meie valge majavein, mida oleks vahva kulistada pastade, salatite ja filmide kõrvale ning ilmselt oleme selle leidnud. Ja me poleks esimesed, sarnaseid valgeid on oma lemmikveinideks valinud pea kõik Genoa restoranid, et klientidel oleks kohaliku kala kõrvale midagi värsket ja virhutavat juua. Tõeliselt virk ja värske, tugeva puuviljaga (aga mitte uuemaailmalikult), kerge happe ja väga puhta maitsega.

Otsige Viimsi Krugerist, Viimsi marketist, Pärnu PortArturist või hoopis Muhumaalt Liiva poest :)

Aimery Cremant Brut

Paraku ei suuda keegi meenutada, kust Aimery pärit oli, küll aga jäid kõik rahule selle mõnusa mekiga. Valmistatud traditsioonilisel meetodil ning pakitud omapärasesse pudelisse, pälvis enim tähelepanu selle kreemine toon. Segu on tehtud valgest Mauzac´ist ja Chardonnay´st suhtes ca 30% ja 70%. Nii maitses kui lõhnas oli tunda kerget pärmi ja natuke ehk pirni (?!). Mull oli väga ilus ja peenike ning püsis klaasis terve pika õhtu. Vahva ja jook ning küllaltki elegantne pakendus, mida teinekord ehk ostma ei torma, kuid tarbitu nimistusse ja veinimällu sobib kenasti!

Tursakala ja bourgogne

värsket turska

talumune

maitseaineid

maitsetaimi

taimset võid

Aja talumunad mõnusalt vahule ja maitsesta soola-pipraga. Kasta iga kala fileetükk munavahtu ja prae õrnalt taimses võis koos tillivartega. Juurde paku kerget salatit.

Tursa pakkumise teeb kõige raskemaks selle kättesaamine värskel kujul. Tallinna linnas on suurim tõenäosus seda leida Stockist, kuid sealgi on paremaid ja halvemaid päevi. Kuna leidmine ja kojutoomine on nõnda keerukas, peaks valmistamine olema erakordselt lihtne ja hõrk. Ärge mõelge üle! Tursk on niivõrd maitsev ilma peene tiluliluta, mistõttu meie armastame seda üliõrnas munapaneeringus. Värske tursa hõrk ja suussulav maitse sobitub suurepäraselt õhukese praemuna, või ja tilliga.

Kuna seakombel süüa ei tohi, tegime algust Bonneval šampaga ja jätkasime kahe Bourgogne´ga. Esimene, Albert Bichot oli aastast 2006 ja seega eriti täpselt oma parimas eas (väga teraval piiril) ning pakkus suurepärast seltsi maitseküllasele kalale. Pole elus enne näinud, et veinipudeli kork teeks sellist trikki nagu alloleval pildid. Maitset see õnneks ei kõigutanud. Viimane jook oli 2009.a. aasta Bourgogne, mida toodab oluliselt väiksem seltskond ja seega maitseelamus mõnevõrra põnevamgi kui oleks sama aastakäigu Albert Bichot. Kuna vanusevahe oli märgatav, jäi hitiks siiski eelmine jook. Šampa on pärit Austria külapoest, Bichot perekonna veinikeldrist ja viimane Wineyardist.

Kombo ahjuhaugist ja supist

1 korralik samal hommikul veest välja tõmmatud haug

porgandeid

eesti talusibulaid

kohalikku küüslauku

tüümianivarsi

taimset võid

soola-pipart

sidrunit ja sidrunikoort

õli

tilli

cous cousi

roheline sibul

talumune

zucchinit

Puhasta haug, lõika otsast pea ja saba. Pane viimased potti keema koos sibulate ja porganditega. Lisa vaikselt maitseained, tüümian, tillivars ja viimasena vahetult enne lõppu cous cous. Lisa korralikult soola-pipart, natuke ka tšillit. Samal ajal keeda munad ja pärast valmimist purusta kahvliga pastaks. Enne serveerimist pane munapasta koos tilli ja hakitud rohelise sibulaga kausi põhja, supp vala sellele peale. 

Supi keetmisega samaaegselt asu ette valmistama ahjukala. Meie armastame kasutada suurt klaasist vormi, kust kogu kraam kenasti läbi paistab. Keskele pane kala. Kala ümber lõigu porgandit, sibulat, zucchinit, küüslauku ja soovi korral ka nt lillkapsast. Kala kõhtu ja seljale määri korralikult taimset võid ja rebi pikki tillivarsi. Riivi peale sidrunikoort ning tilguta üle massilise sidunimahlaga. Kogule kupatusele krõbista peale meresoola ja pipart. Ahjuga ole täpne, et kala üle ei küpseks. Viimases otsas võiks kasutada grilli, et nahk õrnalt ära kõrbeks (siis on parem puhastada).

Kui kange tahtmine, võib maitseks kõrvale teha väikese külma kastme laktoosivabast koorest, keedetud munadest ja tillist-rohelisest sibulast. Meie erilised kastmesõbrad pole, pealegi on targalt küpsetatud haug imeliselt hõrk ja delikaatne.

Suvelõpu põldmarjakook

Nii meie hoovis kui aia taga kasvab massiliselt mahlaseid põldmarju, mille noppimiseks on kätte jõudnud parimatest parim aeg. Seega otsustasime saagi koogiks pöörata.

põldmarju

purustatud mandlid

magus liivataigen

3 maamuna

1 pakk laktoosivaba koort

laktoosivaba tofukreem sidruniga

suhkrut

koduseid õunu

kaneeli

tärklist

Küpseta taignast valmis põhi. Esimeseks kihiks lisa suhkrus ja kaneelis segatud õunu. Teise kihina laota tärklises ja suhkrus läbi raputatud põldmarju (ära lusika ega käega sega sest muidu lähevad marjad plödiks). Klopi munad, sega sisse laktoosivaba koor, pakk tofukreemi, suhkrut ja sega kõik korralikult läbi. Vala valminud segu õuntele ja marjadele peale ning pista kook ahju. Kui mõnusalt kuldne, lisa peale veel värskeid marju ja melissilehti. 

Tofukreem ja laktoosivaba koor on jumalikud vahendid ideaalse koogi loomiseks. Hapukad õunad ja marjad moodustavad magusa massiga suisa maagilise sümbioosi.

Üks meist sõi näiteks omapead pool kooki ära- see peaks kirjeldama maitseelamust:)

Quiche kanahakklihast

soolane muretaigen

kaks pakki kanahakkliha

porrut

maitseaineid

laktoosivaba juustu

4 muna

soovi korral sibulat-küüslauku

laktoosivaba koort

Eelküpseta muretaignast põhi. Prae kanahakkliha koos porruga ja maitsesta vastavalt soovile. Klopi lahti munad, lisa riivitud juust ja laktoosivaba koor ning kalla põhjale. Küpseta kuni kogu pealmine osa on pruuniks küpsenud.

See on meie teine katse tõestada, et kanaliha ei ole lõplikult devalveerunud. Kanahakkliha ei ole müügil just igal letil ning seda ilmselt põhjusega. Maitse poolest meenutab see pigem kalkunit (mis on hea) ja lisaks on ülimalt tervislik ja heaks baasiks teiste maitsetega kombineerimisel. Porru toetab mõnusalt soolakat kana ja muna-koore-juustusegu annab söögile geniaalse tiheduse. Kuna kanaliha imeb endasse hirmsasti teisi mekke, tuleb olla ettevaatlik, et praadimisel soola-pipraga liiale ei lähe. 

Juurde tehke värsket salatit ja jooge külma valget ning kerget veini (nt Pinot Gris või Grigio või miks mitte hoopis Pouilly-Fuissé).

Meie kasvav kõrvits

Iga nädalaga lisandub umbes 30 cm! Paraku olid linnud meie esimese kõrvitsa puruks nokkinud.

Saare õunakook

magus liivataigen

erinevaid pähkleid

3 maamuna

kaneeli

koduseid õunu

suhkrut

sidruniga tofukreemi (Bon)

törts laktoosivaba koort

Vooderda koogivormi põhi liivataignaga ja puista see üle pähliteseguga. Eelküpseta põhja ahjus kuni ta on pealt kuldselt pruunikas. Tükelda õunad, sega kaneeli ja suhkruga vastavalt soovitud vahekorrale. Lase segul seista ja vala koogivormi küpsetatud põhja peale. Sega kokku ja vahusta läbi tofukreem, munad, suhkur ja koor. Valmis segu vala õuntele peale. Peale võid raputada veel nõksu kaneeli. Pista ahju ja küpseta kuniks õunad on ilusa pruuni joonega ja hambatikk ei jää enam koogiseks:)

Kuigi võiks arvata, et sidruniga tofukreem mõjub koogis domineerivalt, ei ole sidrunimaitset oluliselt tunda, küll aga tofukreemi mõnusat konsistentsi ja mahedat mekki. Proovi nii soojalt kui külmalt, viimane variant on veel eriti gud!

Räimesült ja merevetika wakame

Geniaalne toidukord ja pealegi kõik komponendid saadaval Kaubamaja toiduosakonnas!

PS! Kaups on vist ainus koht linna peal, kus wakame´t saab kaalu järgi osta.

Röövlipraad sealihast

Nagu kanaliha, saadab sageli ka sealiha kaheldav aura. Nagu Coq au Vin´iga tõestasime kana puhul vastupidist, teeme seda seekord ka seaga.

Röövlipraad on olnud meie traditsiooniline suveroog juba aastaid. Ja kuna selle valmimine võtab pea terve päeva, on see ka tore meelelahutus ja sotsiialne tegevus. Kohe peab aga selgitama, et selle toidu valmistamine eeldab ka teatavat hardware alast ettevalmistust. Nimelt peaks olema teil maasse kaevatud ja tellistest kenasti laotud auk, mille suurus oleks piisab, et sinna 2-3 kuni paarikilost lihapätsi sisse mahuks. Samuti peaks teil olema metallist kaas, millega maasisene ahi katta.

Meie ostsime seekord kaks tükki seakarbonaadi, kumbki ca 1,5 kg. Päev enne valmistamist valmistage pätsidele ümber marinaadid ja pange ööseks tõmbama. Meie kasutasime seekord Pinot Noir´i, küüslauku, sibulat, erinevaid marinaade ja maitseaineid. Marinaadi juures olge ülimalt loomingulised ja ärge hoidke end tagasi.

Järgmisel hommikul hakake augus 3-4 tundi enne küpsetamist tuld tegema. Auk tuleb ajada tõeliselt kuumaks ja samas valmistada ette tublid söed hilisemaks küpsetamiseks. Hoidke tuld pidevalt üleval ja ärge laske leegil uimaseks vajuda.

Võtke lihad öisest marinaadist välja, valage ära üleliigne vein/ marinaad ning valmistage igale tükile ette hõpepaberist põhi. Katke lihad sibulast lõigatud rõngastega (aitab ärapõlemise vastu), lõigake peale ja ümber palju küüslauku, määrige mee ja õliga ning maitsestage soola-maitseainetega.

Mässige valmis ja maitsestatud tükid ilusateks ja tihedateks pätsideks ja teke kindlaks, et mahl valmimise ajal välja ei voola. Seejärel korjake august kokku söed ja tõstke kuhugi kõrvale, et neid hiljem kasutada kütmisel. Puhastage maasisene ahjuauk tuhast ja asetage lihad põhja. Kiiresti kaas peale ja söed omakorda selle peale. Asuge kaane peal tuld kütma ja jätkake sellega ca 3,5-4 tundi.

Kui õhtu käes ja aeg täis, tõstke kaas maha ja võtke lihad välja.

Avage pakid ettevaatlikult, pange liha(d) ühele alusele ja korjake kaste ning küüslauk-sibulad kastmetopsi.

Pärast 24-tunnist marinaadi ja ca 4 tunnist küpsemist muutub liha suussulavaks ja laguneb kahvli vahel. Juurde tehke nt ube tomatitega ja mõnusat värsket salatit. Sigahea.

Vein valige vastavalt toidu ettevalmistuse põhjalikkusele. Meile meeldis enim punane Côtes du Rhône, mis ei osutunud sugugi liialt tugevaks, hoopis vastupidi. Kooslus oli imepärane.

Kasvatage ise maitsetaimi ja salateid

Selle asemel, et Selverist ja Stockist basiilikut ja muid ülepritsitud rohetaimi osta, pistke parem seeme või taim mulda ja asuge ise kasvatama. Juuresolevas potis kasvavadki meil basiilik, piparmünt ja erinevad salatilehed. Tähelepanu tahavad vähe ning rõõmu valmistavad palju!

Magus kummardus Delicato Kaiale :)

Sest kui palju on neid, kes saavad hakkama sellise laktoosivaba meistriteosega?!

Idee ja retsepti autor on küll meie kallis pereliige, kuid seekord palusime oma versiooni teha ka Viimsi Delicato´l. Ja kuigi pilt on õhtuselt udune, peaks igaüks arusaama, et see on real deal.

Infoks niipalju, et koogi keskmises osas on kasutatud Bon´i laktoosivaba marjadega jogurtit.

Rohkem infot Delicato kohta leiate SIIT

Coq au Vin level 2

Kuigi oleme sellest ka varasemalt kirjutanud, peame lisama veel paar kommentaari. Kuna olime sõprade seas oma kanaroage kõvasti praalinud, pidime koera sünnipäevapeol on uhkustamist õigustama. Seekord leotasime supikana juppe cabertnet sauvignon´i ja konjakisegus (samuti ca 24 h), kuhu olime lisanud olulisemalt suuremas koguses küüslauku. Praadimisel olime samuti konjakiga veidi lahkemad ja enne hauduma panekut lisasime kupatusele tublis koguses sulavõis praetud purustatud küüslauku. 

Potis hautasime ca 2h või rohkemgi ja serveerisime koos hautatud küüslauguse lillkapsa ja ubadega. Uskuge, see oli teist võtet väärt.

Kõrvale limpsisime punast Côtes du Rhône´i mis vaatamata oma tugevusele sobis kanaga ideaalselt (ilmselt põhjusel, et konventsionaalsest kanast polnud enam midagi järel).

Meeskokk kandis kogu õhtu (sh söögilauas ja õues külalisi vastu võttes) inspireerivat põlle:

Koera sünnipäeva veinikaart

Tervitusjoogiks valisime šampale vahelduseks Albert Bichot Cremant de Bourgoge (!) Brut Reserve´i- kooslus, mida Eesti poelettidel just liialt sagedasti ei kohta. Burgunderi mekk oli selgelt tuntav, samas oli jook üllatavalt magus ning tugevalt tuntava alkohoolse mekiga (võite mõelda, surprise-surprise). Naispere aga noogutas ümisevalt, mistõttu võib laias laastus katsetuse õnnestunuks lugeda. Valge gazpacho kõrvale mekkisime pildil kõige parempoolset Oliver Ravoire 2008. aasta Côtes du Rhône´i, mis oli minule meeldivalt mahe üllatus, naispere jättis aga täiesti külmaks. Coq au Vin´i kõrvale proovisime taaskord Albert Bichot´ Crozes-Hermitage´i aastast 2007. Sellega jäid kõik rahule:)

Kaks parempoolset on pärit Wineyard´ist (Lootsi 14), vahukas samanimelisest poest aadressiga Lootsi 4 (Neh´i maja kõrval).

Liigtäis kõhu tõttu jäid proovimata järgmised veinid (küll nende aeg tuleb):

Vasakul 1 tõeliselt friik 2008. aasta punane Côtes du Rhône ja paremal üks tõeliselt suur ja ilus Beaujolais aastast 2007.

Vasak pärit Wineyard´ist (Lootsi 14) ja parem mäletamist mööda Wineway´st Pirital.

Roheline gazpacho

kõvasti värsket kurki

rohelisi viinamarju

valget paprikat

soovi korral laktoosivaba koort

ohtralt mõnd mahedat valget veini (Gavi, Soave jt) või hoopiski cavat/ proseccot (vaata, et ei oleks magus)

küüslauku

sibulat

soola ja muid maitseaineid

Blenderda kõik koostisosad võimalikult peeneks ja õhuliseks kokku. Eriti pead vaeva nägema viinamarjadega, et koored ja eeskätt seemned imepisikeseks muutuks (kui väikesed seemnetükid jäävad alles, on neid väga mõnus krõbistada hammaste vahel). Kuivõrd viinamarjad on magusad, pead tublisti lisama vahustamise ajal meresoola. Mekki võid rikastada ürtide ja roheliste maitsetaimedega. Kui soovid natuke tummisemat varianti, lisa ka natuke laktoosivaba koort- samas hädavajalik see kindlasti ei ole. Kui kasutad veini asemel vahukat, lisa see alles serveerimisel otse kaussi valades, siis jääb supp mõnusalt kihisema/ mullitama.

Meie roheline gazpacho on inspireeritud Nopi rohelisest supist, mis eriti tervendavalt mõjub rasketel ja uimastel hommikutundidel. Roheline variant gazpachost on mõnus vaheldus maasikavahusele tomatisupile, mida samuti terve suve nautinud oleme. Sobib hirmus mõnusasti väikese starterina toekamale õhtusöögile.

Kõrvale paku nt kiviahjusaia (leiad Viimsi Delicato´st) või ise meisterdatud leiba. Meie segasime kokku ka maitsevõi Keiju 100% taimsest võist, soolast, küüslaugust, petersellist, rohelisest sibulast ja veel mitmest rohelisest taimest, mis meil kodus kasvab.

Kõrvale mekkisime valget Côtes du Rhône´i, mille pilt on kuskil edasise postituse peal.

Kutsu sünnipäevakook

Meie pisim pereliige sai eile kaheseks, mistõttu korraldasime talle  perekonna ringis intiimse sünnipäevapeo. Ühelt õigelt peolt ei puudu aga ka sünnipäevakook, mis seekord valmis vastavalt kutsu erisoovidele ja koosnes altpoolt üles järgnevatest komponentidest: kanafilee, kurk, kodujuust, Hill´s koertetoit kanaga, keedetud loomakeel, laktoosivaba juust, kanafilee, veelkord kodujuust ja tipus viinerid. Pallikesed kodujuustust/ Hill´si koertetoidust.

Joogisoovitus: külm Saaremaa vesi kanistrist.

Peo perenaine sai muude eksootiliste kingituste kõrval ka ühe tõelise maitsenaudingu (proovima asume nädalavahetusel): kanaroa papayaga.

Väikesed pannkoogid: armastusega Kaliningradi oblastist

ca pool liitrit keefiri

2 talumuna

200 g jahu

suhkur

nats soola

nats soodat

spets väikeste kookide panni

Sega kogu kraam lihtsalt kokku. Kui mass tundub liialt vedel, lisa veits jahu juurde- väikeste pannkookide tainas on hapukoore paksusega. Küta pann tuliseks ja tee eepiline virn kooke. Juurde serveeri peeneks hakitud sibulat, kalamarja, soolalõhe või -forelli carpaccio´t kerge sibula ja küüslauguga, laktoosivaba hapukoort ja rohelist sibulat. Kuigi jah, sellise menüü juures võiks ju teha ka tatrapliine, kuid meie ei armasta eriti nende jahust alatooni ja naudime hoopis rohkem mahlaseid ja õhemaid.

Meil käib peres tuline debatt laktoosi sisalduse üle keefiris. Kõik maailma arstid ja naispere on ühel meelel, meespool seevastu võitleb vastu. Aga üks on kindel, kui seal ongi laktoosi, ei saa seda olla just palju sest laktoosik on alati õnnelik olnud:)

Ja pannkookidest veel niipalju: kui tahad saada väikeseid koogikesi, peab tainas olema pigem täiega paks.  Õhukeste ja pitsiliste suurte jaoks aga vedel ja õhuline.

Meie pannist: soovitame soojalt soetada endale selline vahva pann, kus on 7 õõnes väikese pannkoogi augukest, mistõttu ei kleebi need servapidi kunagi kokku, tulevad alati ühesuurused ja korraga saab mõnusalt palju tulel hoida. Meie leidsime Viimsi Marketi koduosakonnast 2. korrusel.

Kärakasoovitus käib seekord veinist suure kaarega mööda. Kuigi me pole teab mis suured viinasõbrad, armastame alati teha pitsi-kaks head viina maitsvate pannkookide kõrvale. Oleme katsetanud paljusid vene jooke ja maandunud lõpuks Beluga juures. Sellest paremat viina lihtsalt ei ole olemas (ei ole parem ka Kauffman ega Grey Goose). Pildil tema naaber Velikoje on ka täitse nitševoo :) Kõik viinad reisivad meile koju alati Kaliningradi oblastist.

Crème brûlée

pool liitrit Itaalia laktoosivaba vahukoort

8 munakollast

1 kaun vaniljet (häda pärast käivad ka terakesed)

125 g suhkrut

gaasipõleti

Järgnev kirjeldus on Põhjaka Oti pealt julmalt maha viksitud (respect, Ott), kuid selleks on vabandus täiesti olemas. Nimelt oleme palju katsetanud nii kohalike kui väljamaiste retseptide abiga, kuid eales veel ei ole tulemus nii ideaalne tulnud. Väike modifikatsioon seisneb vahukoores, kus asendasime tavalise laktoosivabaga. Ja tegelikult muutus tulemus veelgi apetiitsemaks ja tihedus kreemjamaks.

Oti tekst ERR lehelt: "Lõika vaniljekaun pikkupidi pooleks, kraabi noa otsaga kauna seest välja väikesed mustad seemned. Kalla vahukoor potti, lisa sellele vaniljeseemned ja ka tühjaks kraabitud kaun. Kuumuta vahukoor pliidil umbes 75 kraadini, nii et segu ei läheks keema. Eralda munakollased valgetest, sega kahvliga kokku munakollased ja suhkur. Väga hoogsalt ei maksa kloppida, segu ei pea vahtu ajama, piisab sellest, et suhkur on ilusasti lahustunud. Sega hoolikalt kokku vaniljega kuumutatud koor ja munakollased. Jällegi ei maksa väga hoogsalt kloppida, kuna muidu tekib segu pinnale vaht, ning pärast küpsemist jäävad kreemi pinnale augud ning mullid, mis segavad karamellistamist. Kurna segu läbi sellise sõela, kust vaniljeseemned läbi mahuvad.Vala segu vormidesse, aseta vormid vesivannile, kata kaane või fooliumiga, ning küpseta ahjus 150 kraadi juures ca 25 minutit. Segu peab küpsemise lõpufaasis pidevalt kontrollima, soojana peab kreem olema hästi õrnalt tardunud, kuna jahtudes segu pakseneb veidi veel. Kui segu on jahtunud, puista peale suhkrut, ning karamellista see põletiga."

Suht kaval on pakkuda Crème brûlée´d koos Anna Pavlova koogiga, sest brülee valmistamisel jäävad üle munavalged, mida saab kasutada beseepõhjaks. Get your sweet tooth molested:)