Seabass en papillotte

seabass´e

porgandeid

fenkolit

fenkoliseemneid

sidrunit

tilli

oliivõli

soola

valget pipart

peterselli

neutraalset valget veini

küpsetuspaberit

Puhasta ja pese kalad. Maitsesta soola ja pipraga. Viiluta sidrun, tükelda porgand ning fenkol. Võta suur ruudukujuline tükk küpsetuspaberit ning määri keskelt ollivõliga. Aseta peale sidrun, porgand ja fenkol, nende peale tõsta kalad külg-külje kõrval. Nirista peale ollivõli ja krõbista soola ning fenkoliseemneid, puista peale ülejäänud porgandid ning rebi peterselli ning tillitükke. Kata kuhil sama suure küpsetuspaberiga ning hakka ühest nurgast kahekordset paberit hunniku poole kiht-kihi haaval kokku rullima. Saavutades hästihoidva ning mitmekihilise voldiku, liigu mööda paberit edasi kuniks teed kaladele ringi peale ning alles on jäänud viimane avaus alguse juures. Vala august sisse tubli pokaal valget veini ning sulge ka viimane auk umbselt. Tõsta pakike 200kraadini eelküpsetatud ahju ning lase ca 25 minutit küpseda. Ava ja serveeri koheselt.

Papillotte-meetodi võlu seisneb maitsete kontsentreerimises ning faktis, et miskit hea ei saa plehku pista. Tekitades kalade ümber rikkalike maitsetega ümbriku, hakkab kala veini ja värskete maitsete keskel podisema ega kaota sealjuures midagi oma hõrgust mekist. Samuti on võluv see, kuivõrd värsked ja "puhtad" näevad kalad välja ümbrikut avades: ei mingit kõrbemist, pruunistumist ega rösti- ehe, naturaalne ning kaunilt puhas nahk ja värvus. Kel tekkis arusaamatusi seoses ümbriku valmistamisega, saavad ehk selgust järgmise pildi abil, kus tegime sarnase meetodiga värskelt fileeritud kala. Seabass´ide asemel võibki kasutada mistahes muud hõrku kala- meie oleme valmistanud "ümbrikus" nii koha, kuldset merikokre, ahvenat jms.

Kõrvale klaasike mõnd kerget Itaalia valget veini, kuid samas miks mitte ka midagi karget ja vahutavat.

Avatud ja täidetud cannellonid

materjali pastataigna valmistamiseks (00 jahu, mune, soola, vett, oliivõli)

parmesani

veisehakkliha

tallehakkliha

šalotte

küüslauku

porgandeid

sellerit

kooritud tomateid

purustatud tomateid

peterselli

oliivõli

punast veini

soola-pipart

tšillit

Esmalt tee valmis lihtne pastatainas (sega kokku pool kilo jahu, 4 muna, sool, oliivõli ja supilusikas vett) ja tõsta pooleks tunniks külma tahenema. Samal ajal prae poti põhjas oliivõlis läbi šalotid ja küüslauk, lisa hakklihad ja punane vein. Peatselt lisa juurde tükeldatud porgandid ja seller. Kui kõik kenasti särav, lisa tükeldatud ja kooritud tomatid ning luba massil madalal kuumusel paksust koguda tubli pool tundi. Lisa petersell ning maitsesta vastavalt soovile. Samal ajal rulli pastatainas pastamasina või taignarulliga võimalikult õhukesteks ribadeks ning lõika neist väikesed ruudud. Täida ruudu keskosas triip kraamiga potist, keera tainas cannelloni-laadseks rulliks ning tõsta oliivõliga määritud ahjuvormi põhja. Täida nõnda kogu põhi ja kui kõik kaetud, riivi peale natuke juustu ning vala peale ülejäänud täidis. Lase ahjus 15-20 minutit küpseda, seejärel puista üle ülejäänud riivitud parmesaniga ning lase lase veel paar minutit ahjus grillida. Serveerides püüa tabada cannelloni´de vahesid.

Valmis cannelloni´d on igavad ja nende täitmine tüütu. Seega on lihtsam ja maitsvam segada kiiresti kokku pastatainas ja mõnusalt kodune täidis ning valmistada ise avatud torukesed (pealegi ei saa süües keegi aru, et need avatud on), mis ületavad nii väljanägemiselt kui maitselt mistahes poes müüdavaid vasteid. Imeline on see, kuidas õhukeseks rullitud tainas sulab ühte sooja täidisega ning kuidas serveerides ei suuda suu munajalt mahedat tainast muust massist eristada.  Kuigi cannelloni´sid rullides ja hoolikalt täites võib kergesti tekkida küsimus, miks mitte valmistada samast taignast ja täidisest lihtne lasanje, on vastu täpselt niisama lihtne. Sest rulli keeratuna maitseb kõik nõnda palju paremini! Ja kõrvale tubli klaas (või pudel) eelmise postituse punaveini.

Casa Vinicola Caldirola La Cacciatora Cuvee del Centenario Magnum

Kuigi lihtsasse lauaveini on reeglina keerukas jäägitult kiinduda, juhtus meiega kuu või paar tagasi täpselt nõnda. Juba mõnda aega on müügil magnum suuruses (1,5 l) pudel punast Cuvee del Centenario Rosso´t, mida toodab meie ammune tuttav Caldirola Põhja-Itaalias Piedmont´is. Esiteks pole kohtlustki, et tegu on lihtsa taffel´iga: viitavad sellele nii hind, magnum suurus kui ka (teoreetiliselt kuskil Itaalias kohapeal) viieliitrise klaaspudeli saadavalolek. Lisaks ka silt pudelil, mille kohaselt on kangus 12%+0,5%, mis eeldatavasti viitab sellele, et tootja on eesmärgi saavutamiseks törtsu kärakat juurde lisanud. Teisalt pole aga kahtlust, et tegemist on väga hea veiniga. Kasutatud on kohalikke ja piirkonnale omaseid erinevaid marju, millest on kokku segatud elegantne ja uskumatult universaalne jook. Ühelt poolt ülimalt mahe, teisalt aga väga maitseküllane - veinil oleks just rikkalik maitse eimillestki, sest kõike on täpselt parajalt ja miski ei torgi esile. Esialgne mõneti happeline maitse lahustub ruttu ja asendub tasakaalustatud hea ja lihtsa mekiga, mis sobib sõna otseses mõttes igale poole. Olgu siis tegu ülilopsaka õhtusöögiga või kesk(püha)päevase lonksuga külmkapist, igal juhul ajab pildilolev jook asja ära. Ja mitte üksnes- see maitseb ka tõeliselt hästi. Nagu varemgi oleme püüdnud tabada Itaalia jookides kohalikule elukergusele ja lahedusele omast mekki, on ka selles veinis itaallaslik suva ja päikeselisus kohal. Maitses natuke aroonjat ning rohkelt tuttavaid punaseid marju, järelmekis ka törts suitsust vaniljet. Kuigi hästilibisevat punast tahaks osata valmistada iga teine veinimõis maailmas, õnnestub see hästi üllatavalt vähestel: kas on maitse liiga labane või intensiivne, pudel kole ja viletsalt disainitud või siis hind lihtsa lauaveini kohta liigkallis. Meie arvates on aga siin kõik omal kohal- suvi on värskelt alanud ning (loodetavasti) veinitarve märgatavalt suurenenud. Seega peaks ka magnum suurus igati asjakohane olema, sest uskuge meid- kui kord proovite, jääb ka suurest pudelist väheks.

Saadaval: Pirita Wineway uskumatult soodsa hinnaga.

M&S Bianco Delle Venezie 2011

Kui jutt juba suitsustele silkudele läks, oleks ehk asjakohane sinna ka jook kõrvale valida. Kuna silgud on lihtsad ja mõnes mõttes labaseltki maapärased, peaks vein seda kenasti toetama. Marks and Spencer (vähemalt veinide osas) on kaubamärk, mis tagab jookidele alati teatava garantii ja ostujulguse. Tegu pole kunagi suurte elamusveinidega, kuid kindlasti ei jäta ilusal suveõhtul piknikutekil hätta. Meie seekordne katsetus oli 2011. aasta suvine itaallane, kus kokku blend´itud trebbiano ja garganega: värske ja puuviljane, kerge ja pretensioonitu, noor ja vallatu. Võttes aga arvesse selle puudulikku maksumust, pole kahtlustki, et sellisele suvejoogile on oma täiuslik koht: hämarduv juunikuu õhtu vaikse tuule ning lihtsa suitsukalaga. Veini ülimalt lihtne tekstuur ja puhtalt floraalsed ning puuviljased maitsed toetavad kenasti kala soolaseid noote ning pakuvad abi kasvava janu likvideerimisel. Madal hind, 6-paki olemasolu ja keeratav kork räägivad kõik ühtsama keelt: jook on täpselt niivõrd lahe ja mõnus, et ühest pudelist jääb igal juhul puudu. Seega tasukski osta hulgi ning venitada suveõhtud paari tunni jagu pikemaks. Meie valame pudelid ümber karahvini ja seda käime joogikeldrist pidevalt välja sikutamas...

Saare silgud

silku (väikesi räimi)

soola

sidrunikoort

lepalaastu

rosmariinioksi

Esmalt puhasta silkude kõhud sisikonnast, pead aga jäta külge. Pese kalad puhtaks ning lase kuivaks nõrguda. Jäta kalad seisma paraja koguse kuiva soola ning vähese sidrunikoorega. Samal ajal küta soojaks suitsuahi ning otsi paraja pikkusega vardad- sellised, mis ulatuks üle terve ahju ning mahuksid kaladel silmadest läbi torgata. Puhasta kalad soolast, torka varras läbi silmade nii, et kehad jääksid üksteise kõrvale rippu. Kalad ahjus, anna mõnusalt kuuma ja viska lepalaastudele sekka paar rosmariinioksa. Kui kalad valmis, jäta suitsuahju uks natuke avatuks ja lase kaladel soojas edasi peesitada. Söömaajaks tõmba kalad ära nii, et pead jäävad varda külge. Voila!

Meie suvekodusaare traditsiooniline õhtusöögi ooteamps on kahtlemata suitsusilk, mille valmistamiseks tossavad suvistel õhtutel ahjud pea igas hoovis. Suitsuselt soolane nahk, krõmpsuvad kondid ja pehme liha on üksnes mõned mõtted fantastilisest isutekitajast. Kui silgud on valmis, võib võtta kõrvale pudeli jääkülma kerget valget veini ja tõsta suitsuahju küpsema tegelik õhtu staar - ahven, angerjas või mõni muu vahva kalaline. Ja nagu pildilt näha, kui läheduses on kilekott, sobib silk kaaslaseks ka õhtustel jalutuskäikudel:)

Teaduskraadid omandatud, Klimp on tagasi!

Kuigi toimetusi, mis on olulisemad kui söögi valmistamine või erinevate veinide mekkimine, on õige vähe, leidub siiski ka selliseid. Üheks on näiteks teaduskraadi omandamine: kuukene pingutust ning ohverdusi, tulemuseks aga karikas terveks eluks. Nõnda olime ka meie terve mai kuu eemal ja pühendusime koolile, et nüüd jälle põlled ette panna ning noad teravaks uhada. Loodame, et meie eemalolek on vabandatav ning uued suvised maitsed inspireerivad! Head isu!

Poggio de Genesi Chianti Riserva 2008

Poggio de Genesi 2008. aasta Chianti Riserva on saanud üheks oluliseks kaaslaseks paljudel meie kodustel ja hirmlihtsatel pasta- ja pizzasöömingutel. Lihtsate ja ehedate Itaalia roogade ilmestamiseks ning toetamiseks pole miskit paremat kui üks kerge, hõlpsalt tarbitav ja igas võimalikus mõttes mõistlik Chianti. Värvuselt kaunilt rubiinja varjundiga (täpselt selline nagu üks Chianti käibki), aroomilt üllatavalt intensiivne ja domineerivgi. Tõsi, ka esimene maitseelamus võib olla "terav"- natuke hapu ja pealetükkiv. Õnneks on see aga esimese lonksu (või lihtsalt kannatamatuse) vaev, kuivõrd iga järgneva hetke ning lonksuga paljastab jook üha enam oma sumedust ja mahedust: mõnusalt kerge vanilje ja vürtsi, hunniku röstitud punaste marjade ning pika-pika järelmaitsega. Põnev ongi, kuidas järelmaitse on oluliselt tugevam ja kestvam, kui joogi kergusest arvata võiks. Suhtes 80% Sangiovese ja 20% Canaiolo (viimane tekitabki suudkuivatava granaatõunaliku järelmeki) on tegu tõelise klassikaga, mille imeline voolavus ja kergus seda ikka ja jälle ostma meelitab. Pole kahtlustki, et joogi väärtused suureneksid järgneva 3-4 aastaga märgatavalt, kuid meie ei suuda leida endas jõudu selle ladustamiseks- pigem tõdeme esimese lonksu hapusust ja naudime jumalikku kombinatsiooni enda lemmikute kergroogadega.

Müügil: Viimsi Kruger.

Tulised-punased penned spinatiga

kvaliteetseid penne´sid

värsket spinatit

küüslauku

šalotte

purustatud tomateid

punast veini

oliivõli

parmesani

soola-pipart

tšillihelbeid

balsamico´t

Kuumuta pannil oliivõli, lisa tükeldatud šalotid ja purustatud küüslaugud. Lisa peatselt purustatud tomatid, törts veini ning podista keskmisel kuumusel kuniks segu on mõnusalt tihe, nii kümmekond minutit. Maitse ja maitsesta soola-pipra ning rohke tšilliga, eriti hea konsistentsi saamiseks lisa ka natuke balsamico´t. Samal ajal keeda valmis pasta. Sega pasta, kaste ja hunnik spinatit omavahel kokku ning serveeri riivitud parmesaniga.

Pastadega on sageli lõbus just see, et need on lihtsalt niivõrd lihtsad ja valutud valmistada, et nende peale lihtsalt ei tule. Seepärast ongi aeg-ajalt hirmus tore vaadata lõputuna näivaid Itaalia saite, kus iga järgmine pastaretsept trumpab eelmise oma lihtsuse ja valmistamiskerguse poolest üle. Kui aga aega napib või on soov lihtsalt käbedalt söönuks saada, ei saa olla midagi vahvamat kui üks 20-minuti treat. Siuh-säuh, klaas Chianti´t ja asi ongi aetud.

Klimbi nägemus

... on selline, et igal õhtul võiks ühe sellise ringi Prantsusmaale peale teha.

Lapie Gabreau Premier Cru Champagne Blanc de blancs

Oleme varasemaltki lühidalt kirjutanud Pirita Wineway šampatoas müüdavast Lapie Gabreau Premier Cru´st, kuid hiljuti on neile lisandunud ka sama joogi Blanc de blanc (elik 100% chardonnay), jällegi tobedalt soodsa hinnaga. Natuke lähemalt natuurist ja elamusest. Siin olekski ehk sobilik tuua meie poolt sageli kasutatav võrdlus. Nimelt kui šampade pimemaitsmisel tuleb eristada Blanc de blancs´i ja traditsioonilist chardonnay-pinot segu, tuleks mõttes püüda neid samastada kahe tuntud naisfiguuriga. Blanc du blancs esindab Naomi Campbell´ilikku karget elegantsi ja mõneti vaoshoitud seksapiili. Ta on küll imeilus (loe: proportsionaalne, väljapeetud ning kuninglikki), sihvakas ja kaunis, kuid temas jääb natuke puudu pehmusest ja naiselikust soojusest. Klassikaline segu seevastu võiks assotseeruda Cindy Crawford´iga, kes oma lopsakate lokkide, armsalt kauni ja seksika olemisega sulatab igaühe. Tal on piisavalt ümarust ja kurve, just seda vajalikku pehmust ja "kuumust" (loe: kuum ka ruudulise meestesärgiga), kuid mõistagi ka väärikust ja karakterit. Ja reeglina selline võrdlus alati toimib: mängides neid tegelasi piisaval arvul peas läbi, jõuab üldjuhul õige tulemuseni. Lapie seekordne maitsmine lõi aga võrdlustesti sassi, sest karge elegantsi asemel valitses seal pigem segadus. Aroomilt ülimalt krõbe ja röst, pärminegi, kaunite-kaunite mullidega jook pakkus koos floraalse klassikalise maitsega ka suure hulga vasturääkivaid mekke, mille nauditavuses polnud me kindlad. Nimelt osa seltskonnast tunnistas need põnevaks ja huvitavaks (iseasi, kas blancs´i juures seda leida tahad), teine pool aga kirtsutas nina ja ootas pikisilmi uue pudeli avamist. Meie soovime blancs´ilt rohkem "krõbedust" ja jäisust, natuke enam rafineeritust ja korrektsust, kui juuresolev jook seda pakkus. Teie aga otsustage ise- hind on niivõrd soodne, et tasub katsetada.

Müügil: Pirita Wineway ja prantsusevein.ee

Castello di Vicchiomaggio Ripa delle Mandorle Bianco 2009

Castello di Vicchiomaggio Toskaanas pole mitte üksnes vahva butiik-hotell-puhkepesa, vaid ka suurepärane veinide ja oliivõlide valmistaja. Varasemalt oleme väga põgusalt (suisa niivõrd põgusalt, et pole väärinud isegi eraldi postitust) rääkinud Vicchiomaggio Rosso´st, mida armastame sageli punaste pastade ja eeskätt pizza´de kõrvale libistada. Kui punane on supertoskaanlane nagu nad ikka- oma alatises headuses- siis tema valge sõsar on vigurivänt oma kõige paremas mõttes. Oleme seda korduvalt kombineerinud erinevate hõrkude kalaroogadega ning alati jõudnud ülimalt positiivsete kogemusteni. Samavõrd hästi, kui Chianti Classico piirkonnas on tuntud Vicchiomaggio veinilossi omanik ning önoloog John Matta (kes on kogunud endale kõikvõimalikke tiitleid ja auhindu), on ka teatud tema Bianco võrratu kooslus kergusest ja tihedast maitsetäiusest. Jõime seda viimati vahetult pärast Lapie Gabreau Premier Cru Blancs de blancs´i šampanjat ja suur oli meie rõõm kui suu täitus ühtäkki tuttavate ja rikkalike maitsetega (mis devalveeris šampaelamuse muidugi täielikult). Trebbiano ja chardonnay segu pakub heledalt õlgse, kergelt kuldse tooniga ülimalt aromaatse joogi, kus segunevad puuviljad, tsitrus ja mandliline rasvasus ning põnevalt magusjas toon (nagu trebbiano´de puhul ikka). Chardonnay toetab seda oma igavese elegantsiga ning tulemuseks ongi üks nii seesmiselt kui väliselt kaunis jook. Viimase juures peame silmas ka omanäolist ja igevesti mällujäävat pudelit, mille sildi on disaininud kohalik kunstnik Nino Tirinnanzi. Meie, nagu meil kombeks, jooksime teda nõksu jahedamalt kui valgete puhul reeglina reklaamitakse ja prooviks kombineerida kõikvõimalike kergemate ja heledatooniliste hõrkude roogadega.

Müügil: Pirita Wineway, Avallone. Söögikohtadest pakub LaBottega.

Šokolaadi fondant

200 g vähemalt 70% šokolaadi

200 g taimet võid

12 sl suhkrut

12 sl jahu

4 muna

4 munakollast

mõru kakaopulbrit

rummi või konjakit

Esmalt määri oma fondant´i vormid taimse võiga ning puista seest üle kakaopulbriga. Üleliigne raputa välja. Järgnevalt sulata vesivannil šokolaad ja või ning vaata, et liig-intensiivne vee keetmine šokolaadi ei kõrvetaks. Kui šokolaad on sulanud võiga kokku, sega sisse tubli lonks alkoholi, sega läbi ja lase jahtuda toatemperatuurini. Samal ajal vahusta mikseriga kokku munad, munakollased ja suhkur nõnda, et mass hakkaks juba tahenema ning venima. Kalla peale jahu ja sega alt ülespoole pöörates kenasti läbi ja veendu, et mass oma kohevust ei kaotaks. Kui kõik jahu kenasti segunenud, lisa kolmandikhaaval šokolaadimass, vahepeal tublisti läbi segades. Kui kogu šokolaad on lisatud, sega mass ühtlaseks ja täida oma fondant nõud 3/4 ulatuses. Kui mass on nõudes paar minutit tahenenud, vajuta hambatiku/ noa vms iga nõu sisse väike (ca pool tahvliruudust) šokolaaditükk nõnda, et pealt saaks massiga kaetud ja päris põhja ei vajuks. Elik šokolaad peaks vormi sisse massi keskele hõljuma jääma. Tõsta nõud 200 kraadini eelkuumutatud ahju ja küpseta 10-12 minutit kuniks fondant on keskelt üles tõusnud ja pealt õrnalt krõbe. Aita noaga servad lahti ja tõsta desserditaldrikule. 

Pole kahtlustki, et üks elegantne õhtusöök peaks lõppema seksikalt sensuaalse šokolaadimaiusega, mis annaks kõhule märku, et aeg on päev lõpetada ning seedima asuda. Selliseks tarbeks pole miskit paremat kui üks keskelt vedel, pealt krõbe ning mõnusalt mõru väike fondant, mille ideaalne küpsusaste pole üksnes ülim kiitus kokale, vaid ka jumalik rõõmustus sööjatele. Kuigi reeglina armastatakse fondant uputada vanilli-jäätisesse ja moosi, eelistame meie seda paljalt (st ise oleme reeglina riides, kuid magustoit on kaunistuste-lisadeta) ning hoopis klaasikese külma vahuveini/ šampanjaga... Ja kel selline kombinatsioon tundub liialt erootilise või väljakutsuvana, võib šampa alati ühe topeltespressoga asendada.

Dorada ehk kuld-merikoger

dorada´t arvestusega 1 kala per sööja

küüslauku

sidrunit

safranit

fenkolit

peterselli

soola-pipart

kvaliteetset oliiviõli

Puhasta kala sisikonnast ja soomustest kui kuivata täielikult. Lõika mõlemasse külge sisse sälgud ja maitsesta nii seest kui väljast (st ka sälkude seest) soola-pipra-safraniseguga. Võta ahjuvorm ning laota põhja sidruniviilud ja tükeldatud fenkol. Aseta peale kalad ja täida iga kala kõht mõne sidruniviilaka ja fenkolitükiga. Purusta peale küüslauku ning nirista üle sidrunimahla ja oliiviõliga. Lisa ka rebitud petersell. Krõbista peale soola ja tõsta 200 kraadini eelkuumutatud ahju fooliumi alla ca 20 minutiks küpsema. Seejärel eemalda foolium ning lase ca 10 minutit kõrgema kuumusega nahal pruunistuda-krõbestuda. Serveeri värske salatiga.

Kuld-merikoger pole teab-mis tihe külaline siinses kalakaubanduses, kuid kui müügil näete, tasub igal juhul kaasa haarata. Meie saime viimati laupäevaselt Viimsi taluturult, kuid reeglina on müügil ka Kalakala & pojad kalapoes Ädala tänaval. Kuivõrd kala hele liha on ülimalt hõrk, ei tasuks sellega liialt mässata, vaid pühandada max 10 minutit ettevalmistusteks ja seejärel pista ahju väga lihtsate maitseainetega. Väikesed sälgud lasevad lihal ühtlaselt küpseda ning maitset koguda, samuti lasevad hiljem nahal hõlpsamini eemalduda. Kui teete veel kõrvale ühe värske salati (kus võiks leiduda ka tomateid ja värsket basiilikut) ja valate juurde klaasi külma valget toskaanlast, ei tohiks keegi lauakaaslastest pikka viha pidada.

Kalapuljong ja kartulifondant

porrut

rohelist sibulat

talumune

porgandeid

fenkolit

loorberilehti

fileerimisest üle jäänud kaladetaile

šalotte

küüslauku

valget veini

törts valget veiniäädikat

sellerit

peterselli

soola-pipart

taimset võid

koriandrit

tilli

sidrunit

kana- või lihapuljongit

oliivõli

kartuleid

rosmariini

Prae suure poti põhjas taimse võiga läbi tükeldatud sibulad, küüslauk ja porgand. Lisa tükeldatud seller ja porru. Kui varjund on kenasti klaasjas, lisa vein ja lase natuke aega podiseda. Võta pott tulelt, lisa kala, tükeldatud fenkol, petersell, pool sidrunit koos koorega, till ning täida pott külma veega. Pane pott tulele ja tõsta vaikselt keema. Poole tunni vaikse podisemise järel lisa loorberilehed ja asu vaikselt maitsestama. Lisa veel julgelt veini ja väike törts veiniäädikat. Podista, maitse ja maitsesta järgeneva poole tunni vältel kuniks supp on saavutanud geniaalse maitse. Lase natuke jahtuda ja vala korduvalt läbi sõela kuniks kõik luud ja pisikesed tükid on eemaldatud.

Supi keetmise ajal tee valmis ka kartulifondant. Selleks koori kartulid ja lõigu nad pikuti pooleks, et saada võimalikult suur põhjapind. Maitsesta kartulid soola-pipraga mõlemalt küljelt. Aja ahjukindel pann tuliseks, lisa hea hulk oliivõli ja tõsta peale kartulid, põhi allapoole. Maitsesta rohke rosmariiniga. Lase kartulitel kenasti pruunistuda, keera nad seejärel ümber, lase veel natuke värvi koguda ja seejärel lisa puljongit koguses, et ca pool kartulitest oleks kaetud. Lase minutike puljongil soojeneda ja seejärel tõsta pann 200 kraadini kuumutatud ahju. Küpseta 12-15 minutit või kuniks kartulid on kahvliga torkides seest mõnusalt pehmed.

Supi serveerimisel tekita kausi põhja esmalt tubli kuhi keedetud ja kahvliga purustatud munadest ja rohelise sibula- porru segust. Peale vala puljong ja kõrvale serveeri ahjukuumad kartulid. 

Kuigi armastame üldiselt suppe, mida saab kerge vaevaga süüa kahvliga ning milles iga tööriist seisab kenasti püsti, on toredaks vahelduseks hõrk ja klaar kalasupp-puljong. Nii olemegi sageli kalaroogade esimese käiguna teinud soojalt kosutava puljongi, kus saab vaevata ära kasutada kõik fileerimisest üle jäänud kalaosad ning mida saab järgnevate päevade jooksul kasutada ka risotto´des ja teistes puljongit armastavates roogades. Kui suvekodus maitseb kalasupi kõrvale imehästi värske keedukartul, siis linnaoludes tundub meile suupärasem natuke restoranilikum fondant, mis pealt krõbe ja seest magusalt pehme. 

Supp zucchini, värske pesto ja hernestega

zucchini´t

herneid

Emergo, Borlotti või Cannellini ube

küüslauku

värsket rohelist pestot või materjali selle valmistamiseks

materjali juurikapuljongi valmistamiseks

kvaliteetset oliiviõli

törts tšillit

soola-pipart

värsket tüümiani

kulitši või muud magusat saia kõrvale hammustamiseks

Kui külmas eelmisest korrast ootel pole, tee esmalt valmis tubli potitäis juurviljapuljongit ning tõsta kõrvale. Prae suure poti põhjas vähese oliivõliga läbi purustatud küüslauk, peatselt lisa tükeldatud zucchini, varsti herned ja viimasena enne puljongi lisamist oad. Vala potti puljong, sega kõik kenasti läbi ja lase mõne minuti vältel maitsel koguda. Sega sisse pesto ja maitsesta tšilli, värske tüümiani, soola ja pipraga. Kõrvale tee väike ja magus-soolane amps.

Koos +15 kraadi ja lahtiselt lehvivate hõlmadega hakkab tahes-tahtmata ihu janunema millegi kergema ja suvisema järele. Pärast pikka jalutust värskes õhus mõjub meeletult hästi üks lihtne, kiire ja soojalt kosutav roheline supp. Kuigi värvuselt ja konsistentsilt läbikumav, pakuvad hulpivad juurikad piisavalt unfi ja energiat, herned ja pesto aga löövad kogu kupatuse kevad-suviselt särama. Laupäevaselt Viimsi taluturult saab kaasa haarata käsi- ja kodukootud imemagusa kulitši, kuhu kõik pestojäänukid saab mõnusalt peale määrida. Kuigi kuupäev kukkus juba ammu, on vist nüüd tõesti lõpuks lubatud ilusat kevadet soovida:)

Library või Paradis?

Paljude tublide veini- või söögiõhtute lõpus jõuab kätte hetk kui võiks peo lõpetada ja mõistlikul ajal puhkama siirduda, kuid selle asemel tuleb veelgi parem (loe: halvem) idee mõnd toredat konjakit proovima asuda. Kuna öömüts ei tohiks alla jääda sellele eelnenud veinidele on igati mõitlik endal läheduses hoida paar pudelit meele- ja keelepärast konjakit. Oleme varasemalt proovinud Hennessy´lt korduvalt nii Library´t kui ka Paradis´i, kuid paralleelselt ei ole neid kunagi mekkinud. Nüüd avanes aga mõistlik olukord ja meie mõtisklus on alljärgnev.

Pole kahtlustki, et Hennessy parema otsa joogid on mõlemad suured nii oma kohalolekult ja auralt kui ka suurepärased maitselt, kuid sellegipoolest maitsevad nad kõrvuti kui öö ja päev. Viimase idee ilmestamiseks võiksime siis Library nimetada päevaks ja tummisema Paradis´i sumedaks suveööks. Library kaunis pakend ei ole sobilik mitte üksnes stiilseks serveerimiseks, vaid passib hästi ka elegantsele salajoodikule, kuivõrd jääb raamaturiiulis teiste klassikute vahel oma tagasihoidliku näoga täielikult märkamatuks. Iseasi loomulikult, kui terve üks kapp üksnes nendele teostele on pühendatud. Library maitseb õrnemalt ja kergemalt, sama lugu on ka tema õrnmaheda voolavusega, mis kutsub kiiremini klaasi tühjendama ja uue järele sirutama. Aroomilt ja maitselt suursugune, kuid mitte pealetükkiv ega liialt domineeriv- kõike on täpselt parajalt. Võibo-olla võrdlus päevaga on tõesti mõneti liialt banaalne ja paremini sobiks hämarduv õhtupoolik, mil päike on just loojumas ja varjud mõnusalt pikaks veninud. Paradis seevastu on selgelt kuupaisteline ja müstiline öötund. Värvuselt tume ja konsistentsilt tihe, maitselt kreftine ja omajagu seksikalt sensuaalne. Plahvatuslik, kuid samas väärikalt tasakaalus. Piprane, vürtsine ja kohati vulgaarnegi. Klaas tühjeneb aeglasemalt ja rohkem aega kulub aroomide püüdmisele, kui maitse üle juurdlemisele. 

Hirmus lugu ongi see, et üht pole võimalik eelistada teisele, kuivõrd mõlema jaoks on olemas oma koht ja aeg. Natuke nagu tavalise vahuveini ja šampaga... Võid küll taguda vastu rinda ja öelda, et mulle maitseb šampa rohkem, kuid päriselus jood siiski tavalist vahukat tihemini. Juuresolevate jookidega ongi täpselt sama lugu: kui Library sobib oma elegantsis kõikjale, siis Paradis tahab natuke erilisemat hetke, aega ja tähelepanu. Kuid nagu Karupoeg Puhh´ki armastas mee ja kondenspiimaga filosofeerida, võtaksime meiegi mõlemad.

Vahutavate Simonsig´ide lembusest

Kindlasti pole ka teile võõras olukord, kus teile maitsevad näiteks enam Vana Maailma pärlid, teie headele sõpradele aga hoopis Uue Maailma põnevad leiud. Või vastupidi. Meie jumaldame eeskätt vana Euroopa nimesid, kuid üks meile väga kallis paar seevastu Aafrika ja Uus-Meremaa väikeste tootjate vigurlikke jooke. Kuidas aga sellised kaks seltskonda mõnusalt ühe veinilaua taha mahutada? Meie oleme leidnud ideaalse lahenduse Simonsig´i vahukate näol, mis valmivad küll Lõuna-Aafrikas, kuid maitsevad kui Prantsuse parimad palad. Meie viimasel koosviibimisel pühendusimegi Simonsig´ile ning tulemuseks oli ideaalilähedane harmoonia. Meie üllatuseks oli aga nimetatud tootja roosa vahukas omandanud mõneti suitsuse noodi, mida varem seal sellises koguses täheldanud pole. Kas asi oli uues aastakäigu või meie tuimestunud maitsemeeles, jääbki mõistatuseks, kuid sellele vaatamata oli koosviibimine täielik win mõlemale poolele. 

Kae nalja, pildile on jäänud ka üks 1974. aasta Masi :)

Nagu varemgi juga oleme juhtinud, võtke suund Greibi või Krugeri poole.

Pikkpoiss punase riisi ja kalkuniga

punast riisi

küüslauku

šalotte

kalkuni kintsuhakkliha

vutimune

paar talumuna

parmesani

tšillit

soola-pipart

oliivõli

Esmalt keeda valmis punane riis, reeglina kulub selleks ca 30 minutit, seejärel jahuta. Samal ajal keeda teises potis küpseks hunnik vutimune, jahuta ja eemalda koor. Prae pannil vähese oliivõliga hakitud šalotid ja purustatud küüslauk õrnalt pruuniks. Seejärel sega kausis kokku kalkuni hakkliha, toatemperatuuril riis, riivitud parmesan, pruunistatud sibul-küüslauk ning löö sisse paar talumuna. Sega ja maitsesta soola-pipra-tšilliga. Lase segul natuke kosuda ning seejärel vormi märgade kätega kokku meelepärase suurusega lapikud pätsid ning peida neile sisse hea arv vutimune. Tõsta valmis pätsikud oliivõliga määritud ahjuvormile ja küpseta eelkuumutatud ahjus kuniks kaunilt pruunid ja küpsenud. Lase jahtuda ja viiluta terava noaga.

Tee mis sa tahad aga koduses eesti keeles ei kõla pikkpoiss kohe mitte hästi. Veelgi hullemad on sünonüümsed hakklihapäts või (oh jumal) valejänes. Küll aga omandab kogu ettevõtmine uue ilme kui massiks kasutada tavapärase hakkliha asemel kalkunit ning sisse segada hamba all mõnusalt prõksuvat punast riisi. Viimast leiab eeskätt kaubamajast ja stock´ist, kuid kindlasti ka paljudest teistest suurematest poodidest. Jäta retseptist välja ka vanakooli niiske sai ja vastutasuks saad tervisliku ja kaunilt iga kõrvalroa juurde passivad viilakad. Soovitame soojalt teha pätsikuid tubli arvu, sest eriti hästi maitseb see järgmisel päeval ja külmalt.

Aasta esimene suitsukala ja pühadenuum

Pikk-pikk nädalavahetus ei andnud mitte üksnes võimalust nautida looduse identiteedikriisi lumetormi ja päikesepaistega, vaid ühtlasi pakkus šansi aasta esimeseks kalasuitsuks ning pikaks tubaseks kokkamiseks. Jääkülmast veest väljasikutatud ahvenad-kohad maitsesid värskelt suitsutatuna imemagusalt ning tuletasid meelde pikki suviseid õhtuid külmade chablis´de ja hunniku värske salatiga. Kui lisada siia juurde veel kulitš, kodune saiategu, värske Itaalia kapsa ja hakklihane hautis, hapukapsasupp, paneeritud kohafileed ja külm vahuvein, kodune marmorikook, rabarberi-marjakook, küüslaugu ning savoy kapsa ja anšoovistega pasta, kastitäis huvitavaid chianti´sid jpm, on ehk õigustatud nädalane lünk meie postitustes, samuti umbes kolmekilone kaalukasv:)

Mõned kohad nägid suitsu asemel fileerimisnuga ja said hommikusöögi ajaks õrna muna-paneeringu.

Lapsepõlve-maitsed, lihtsalt liiga lihtne ja hea, et tõsi olla. Marble cake.

Suitsuliha- hapukapsasupp koduse saiaga.

Santa Helena Late Harvest 2006

Dessertveinidega on see reeglina see lugu, et need kas maitsevad hirmsasti või ei istu kohe üldse- ja seejuures polegi oluline, kas veinisõbrale üldiselt magusapoolsed joogid sobivad või mitte. Meie peame heast desserdist lugu ning võimaluse korral ikka ja jälle püüame oma lemmikule- väärishallitusega Sauternes´ile- leida põnevaid ja inspireerivaid alternatiive. Viimane leid on Tšiilist pärinev hirmuäratava pudeliga Santa Helena late harvest aastast 2006, mis oma puuviljaselt mesise riesling´u ja gewurtz´i seguga oli täielik südametemurdja. Juba tõsiseltvõetava eaga kaunilt süvakollane ja tiheduselt peaaegu veniv jook pakkus juba lõhnas kõike seda, miks dessertveinid nõnda nauditavad õhtusöögilõpetajad on: täiuslik segu magususest ja happelisusest, mis päeva lõpus mõjub kui soe pai kõhule (ja mõistusele). Maitses selged viited meele, ebaküdooniale ja eksootilisele lillelisele selgroole, mis hoidis meeldivat maitset suus õige mitu pikka minutit. Sellisele toredale  joogile ei soovitakski kõrvale magustoitu, vaid pigem head seltskonda ja mugavat tooli. Lisaks eeltoodule peaks tema (kohe väga) soodne hind tooma teda lähemale ka neile, keda näiteks Prantsuse väärisdesserdid oma röövelliku hinnaga eemale on peletanud. Ja kui te siiani "sina" peale pole saanud, on viimane aeg ots lahti teha:)

Müügil: Pirita Wineway konjakitoas

Põltsamaa Fest

Kel maitsmata, soovitame soojalt järele proovida (esimese) kodumaise vahuveini Põltsamaa Felix´ilt. Kuigi vana pudelidisain (tänaseks on müügil uue, vähe moodsama sildiga, vt all) on lihtsalt rõlge ja peletav, pole Eesti vahukal sugugi miskit viga. Seda muidugi olukorras, kui võrrelda seda jahutatud Normandia siidrite, mitte aga korraliku otsa vahuveinidega. Sellele vaatamata on jook tubli mulli, tagaplaanil tiksuva meekärje noodi ja igati tervikliku maitsega ideaalne peolõpetaja magustoidu kõrvale. Ja kui muu ei kutsu proovima, siis fakt, et tegu Eesti 1. vahuveini(joogiga)- igatahes!

Uus, vähe popim disain:

Müügil: Kaubamaja (mujalt pole me tabanud)

Domaine Plessis Glain Mousseux de Qualité Brut 2008

Viimase vahukaavastuse ohvriks langes traditsioonilisel meetodil valmistatud Domaine Plessis Glain´i Mousseux de Qualité Loire´i orust Prantsusmaalt. Mõneti hirmutav kuldsinine (ohu märk) silt osutus õnneks petlikuks, sest põnev segu suhtes 40% chardonnay´d, 40% folle blanche´i, 18% melon de Bourgogne´i ning 2% cabernet franc´i oli igati tipp-topp kombo. Kuigi maitselt ülimalt sarnane meie suure lemmiku Simonsig´i vahukaga, jäi Plessis Glain´il kahjuks mõnevõrra puudu hädavajalikust mullist ja mineraalist. Mulli oli, kuid eluiga oli paraku piiratud väljavalamise ja esimese lonksuga. Tulemuseks natuke jääkülma, kuid juba 3 korda avatud coca-cola´t meenutav efekt- igati joodav ja nauditavgi, kuid mitte päris see, mille nimel pimesi poodi tormata. Sellele vaatamata oli emotsioon positiivne ja jook tubli- eelnimetatud maitsesegu andis joogile ja selle aroomile vahvad varjundid ning võimsa floraalsuse, mis kestis viimase piisani. Eriti tore oli aga vahelduseks mekkida suuresti "kadunud"" marju: unustustehõlma vajunud kunagist konjakimarja folle blanchi´i, mille viimaseks kasvupiirkonnast vist ongi jäänud Loire´i org Prantsusmaal; samuti ka Muscadet´i marja melon de Bourgogne´i. Ja kui alati kuku-pikali-vau-efekti ei saa, pole ka hullu. Kammkarbid saime siiski alla loputatud:)

Müügil: French Wine Connection

Õlita ja pannita kalakotletid

lõhe- või forellifileed

mõne valgelihalise kala fileed

kartuleid

törts taimset koort

värsket ingverit

rohelist sibulat

küüslauku

šalotte

kaerahelbeid

taimset võid

mandlilaaste

ühe sidruni jagu koort

peterselli

tilli

tšillit

soola-pipart

mune

jahu

Esmalt koori, pese ja keeda kartulid küpseks. Vala ära vesi, lase kuivada, tõsta suurde kaussi ja vajuta kahvliga püreeks. Lisa soola-pipart ja törts taimset koort. Lisa hakitud roheline sibul, mandlilaastud, petersell, till, blenderdatud sidrunikoor ja ingver. Kartulikastruli põhjas kuumuta vähese võiga kiiresti läbi tükeldatud šalott ja küüslauk, seejärel viska püreele sekka. Samal ajal küpseta ahjus õrnalt küpseks kalafileed, lase jahtuda, eemalda nahk ja kondid ning sega kartulimassile sisse. Sega kõik läbi ja maitsesta soola-pipra-tšilliga. Märgade kätega vormi segust meelepärased pätsikud ja kata mõlemalt küljelt ja servadelt õhukese jahukihuga, et kleepimist vältida. Tõsta pätsikud külma tahenema. Samal ajal rösti ahjus kaerahelbed. Kui kotletid on mõnusalt tahedad, kasta igaüks munasse mõlemalt küljelt ja seejärel kaerahelvestesse. Ahjuplaadile ja max kuuma kuniks kaerahelbed krõbedad.

Kui hirmus kalaisu peal aga kiirelt ühtki head plaani varnas pole, aitab alati vana hea omaloominguline kotlet. Meie segame reeglina kokku kvaliteetset lõhet ja koha ning anname kotlettidele tšilliga omajagu krefti. Tulemuseks pealt krõbedad, kuid sest pehmed hõrgud kalaampsud, mis sobivad pea igaks südmuseks: supi kõrvale, eel- või hoopis pearoana. Erilise panuse annavad pätsikutele ingver, mandlilaastud ja mõnusalt tsitruseline sidrunikoor. Kalakotlette saab fantastiliselt küpsetada õli ja pannita – vaja üksnes nõks ilumeelt ja kannatust.

Kevadine salat hernestest, redistest ja jõhvikatest

rohelisi herneid

rediseid

kuivatatud jõhvikaid

seedermänniseemneid

suhkruherneid

sellerit

soola-pipart

tšillit

oliivõli

mett

sidrunit

Tükelda redised, suhkruherned ja seller ning viska kaussi. Lisa kuivatatud jõhvikad, rohelised herned ja pannil pruuniks röstitud seedermänniseemned. Sega kenasti läbi ja lisa sool, pipar ning tšillihelbed. Kastmeks sega kokku poole sidruni mahl, lusikas mett ja tubli lonks oliivõli. Vala kaste peale, sega läbi ja soovi korral maitsesta täiendavalt.

Kevad peab algama värviküllaselt ja seetõttu ongi ülim aeg käima tõmmata vahvate salatite hooaeg! Juuresolev pärineb originaalis Ramsay maailmaköögi raamatust, mida Nop natuke modifitseeris ja millest meie oleme omakorda teinud oma nägemuse. Tegu on imelise maitsekooslusega, kus omavahel segunevad happeline tsitrus ning jõhvikad, magus mesi ja herned, mõrkjas redis ja vitamiinselt kosutav seller. Täpi paneb peale seedermännikate pähliselt rammus ja mõnusalt röstunud noot. Kui segu tundub enne kastet natuke tuim, pole midagi- pärast kastme sissesegamist võtab asi sootuks uue ja ootamatu pöörde. Et kevad tuleks kiiremini, soovitame kiiresti järele proovida!

Kohafilee tšillise maapirnipüreega

värsket koha fileerimiseks

soola-pipart

taimset võid

brokkolit

maapirne

sidrunimahla

šalotte

küüslauku

taimset koort

juurviljapuljongit

punast tšillit

Maapirnipüree. Selleks prae poti põhjas taimses võis tükeldatud šalott ja küüslauk. Kui õrnalt kuldsed, lisa kooritud-pestud-tükeldatud maapirnid ja prae segu mõnusalt läbi. Hakka lisama puljongit koguses, et kõik oleks kergelt vedelikuga kaetud. Lase pehmeneda ja lisa puljongit vastavalt vajadusele. Kui maapirn on piisavalt küps ja valmis püreerimiseks, lase natuke jahtuda, lisa pannil röstitud tšillitükid ja püreeri kõik võimalikult õhuliseks. Lisa taimne koor ja maitsesta. Tõsta pott uuesti tulele, proovi maitset ja püreeri veelkord läbi. Tõsta kõrvale. 

Kala. Roogi hoolega ja seejärel fileeri koha viisil, et saaksid mõnusad nahaga portsud. Kogu ülejäänud kraam tõsta kõrvale ja keeda hiljem killer-puljongiks. Lõika iga tüki nahasse sälgud ja maitsesta tublisti soola-pipraga mõlemalt küljelt. Lase kümmekond minutit jahedas seista. Seejärel küta pann kuumaks koos võiga, prae kala esmalt nahaga küljelt, seejärel teiselt poolt.

Kala praadumise ajal trimmi brokkolist võimalikult lamedad tükid ja keeda sidruni-soolaga maitsestatud vees kuniks brokkoli varred on õrnalt pehmed, nõruta kohe vesi. Serveerimiseks pane alla brokkoli, tõsta peale kala ja ümber vala tšilline maapirnipüree.

Ühel hommikul Tartus sattus kätte viimase Ekspressi vahelt gastro-gurmeelisa, kus Vertigo kutsus üles välja mõtlema retsepti 3-st komponendist: a) suvalisest kalast, b) maapirnist ja c) tšillist. Challenge accepted! Hõrgult praetud kohafilee sobib suisa jumalikult õrnalt sidrunise brokkoli peale, parajalt tihke ja tšilline maapirnipüree aga tõmbab sellele praele alla täiusliku joone. Kui koha pole saada, võta appi mistahes muu valge kala; kui maapirni pole müügil, kasuta lillkapsast. Kuidas neid mõtteid ka ei kombineeriks, ikka tuleb vahva tervik ja ideaalne maitsekooslus. Lisaks saab koha fileerimise tulemusena tubli kuhja materjali puljongiteoks. Kõrvale üks külm klaas chablis´d ja päeva võib lugeda kordaläinuks:)

Falafelitaskud-veggieburgerid

tortilla´sid

porgandit

šalotti ja punast sibulat

kõrvitsat

kikerherneid

küüslauku

köömneid

värsket peterselli

koriandrit

masala maitseainesegu

tšillit

ciabatta´t või muud mõnusat saia

seesamiseemneid

soola-pipart

oliivõli

Lõigu kõrvits mõnusateks kuubikuteks, õlita ahjuplaat ja rösti kõrvitsad õrnalt pruuniks, tõsta kõrvale jahtuma. Seejärel lõika oma sai pooleks või tükkideks ja rösti ahjus krõbedaks, seejärel purusta blenderis peenikeseks puruks. Võta suuremat sorti kauss, viska sisse kõrvitsatükid, saiapuru, seesamiseemned, tükeldatud petersell ja nõrutatud kikerherned. Sõtku kahvliga kuniks mass muutub ühtlaseks ja ära jumala eest kasuta blenderit (muidu saad vedela pudru, mitte kotletimaterjali). Kui mass on paras, maitsesta köömnete, masala, soola, pipra, koriandri ja tšilliga. Lase segul mõne hetke tõmmata, seejärel vormi mass meelepärasteks kotlettideks ja tõsta külma mõneks ajaks tahenema. Mida kauem aega annad, seda tervemana nad hiljem püsivad. Küta ahi kuumaks ja aseta kotletid õrnalt õlitatud plaadile, küpseta/ rösti kuniks mõnusalt pruunid, pööra ja tee teise poolega sama. Kuniks kotletid jahtuvad, purusta peeneks porgand, maitse järgi sibulat ja petersell. Maitsesta soola-pipraga. Soojenda pannil tortilla, viska vahele porgandisegu ja kaks sooja falafel´it.

Falafel- sageli kuiv-kiulisena ja lisaks seisnud õlis friteerituna pole just teab mis isutekitaja. Kui teha sellest aga superõrn mudel röstitud kõrvitsa ja rasvatu ahjuküpsemisega, on tulemuseks delikaatne ja uskumatult pehme veggie-kotlet, mis sobib söömiseks salati kõrvale või hoopis kaaslaseks muudele burgeri komponentidele. Küpsetage ise õhulised taskud või kasutage poodides müüdavaid tortilla´sid, lisage natuke värvi juurikate näol ja tervislik kõhutäis ongi garanteeritud. Ja kel jääb kodusest ampsust väheks, sõitke London´isse ja maitske Borough turu kaugeimas nurgas pakutavaid. Võimas!

Lisaks saime ära kasutada tubli jupi oma vahvast kõrvitsast, mis juba mitu kuud oma aega keldris oodanud on.

Cantine Lunae Colli di luni Vermentino

Oi kui väga meile meeldivad Lunae veinipere maitseküllased ja positiivsusest nõretavad veinid! Polegi vahet, kas nautida punast Circus´t, valget Carpe Diem´it või hoopis Vermentino´t - natuurilt ülimalt erinevad, kuid meie rõõmuks kannavad nad kõik endas (lollidele nimedele vaatamata) erakordselt suurel hulgal rõõmu ja lihtsalt head maitset (maitse kui kvalitatiivne väärtusmõõt ja ühtlasi sensatsioon suus ja peas). Alates Vermentino müügiletulekust Viimsi veinipoes oleme olnud selle truud jüngrid, sest lihtsalt nõnda palju on tulnud ette olukordi, mis karjuvad selle joogi külluse ja hea tasakaalu järele. Just külluse, sest jook pakatab täidlasest puuviljasusest ja mõnusalt mesisest alatoonist, mis- make no mistake- pole vähimalgi määral magus. Harva leiab nõnda meeldiva ja elegantse kombinatsiooni intensiivsusest, maitserohkusest ja maitsekast tasakaalust. 100% vermentino marjad annavad joogile ülimalt meeldiva mineraalsuse ja äratuntava aroomi, lisaks meeldivas koguses tuttavaid noote: õun, aprikoos, kuid natuke ka valget pipart ja õrna vürtsi. Puhas ja nauditav järelmaitse, kust tubli otsija leiab ehk tilgekese vermentino´le omast mõru nooti. Fantastiline jook lugematu arvu roogade kõrvale, kuid täpselt samavõrd sobilik nautimisvein parima seltskonnaga.

Müügil: Viimsi Kruger´i veinipood

Küüslaugupasta Savoy kapsa, porgandi ja anšoovistega

meelepärast pastat

Savoy kapsast

porgandit

rohkelt küüslauku

väikest ciabattat või muud toredat puhast saiakest

anšooviseid

oliivõli

tšillihelbeid

soola-pipart

Ettevalmistuseks lõigu kapsas pikkadeks ribadeks ja porgand õhukesteks laastudeks. Purusta vähemalt ühe ketta jagu küüslauku. Lõika ciabatta pooleks ja rösti ahjus kuivaks ning kuldpruuniks, seejärel purusta blenderis peenikeseks puruks. Küta pann parajalt kuumaks, lisa rohkelt oliivõli, seejärel purustatud küüslauk, peagi anšoovised ja hea hulk anšooviste õli. Lase küüslaugul õrnalt pruunistuda ja õlil maitset koguda, segamise ajal purusta anšoovised pannil väikesteks tükkideks ja sega küüslauguga, seejärel tõsta kõrvale. Keeda pasta ca 75% valmis ning seejärel lisa kapsaribad ja porgandilaastud. Kui pasta on parajalt al dente, vala ära vesi ja kalla peale küüslaugu-anšoovisesegu. Sega tublisti läbi ja lisa samal ajal saiapuru. Maitsesta soola-pipra ja meelepäraselt tšilliga.

Sombusel-vihmasel kevadajal pole söögilaual midagi toredamat kui värviküllane ja rõõmsameelne maitsev toit. See mitte üksnes ei täida tühja kõhtu, vaid kosutab oluliselt vaimu ja ravib ootust soojemate ilmade järele. Kes valmistab kodus ise pastat, võiks selle toidu juures segada taignasse mõnusalt nõrutatud spinatit ja keerata kokku vahvalt roheline ja spinatine tainas. Kes mässata ei viitsi, leiab midagi sarnast ka kaubandusest. Pannil soojenedes hülgavad anšoovised suure osa oma tulisest soolasusest ja maitseteravusest, moodustades küüslauguga jumalikult maitseka segu, mis koos hamba all krõmpsuva kapsa ja porgandiga on tõeline treat. Et aga meie suu pole gaasitoru, ei tohiks kõrvale unustada nööpida laht üht sarnasest meelsusest kantud veini. Näiteks eriti mõnusalt jahe Lunae Vermentino.

Ruffin & Fils La Cuvee de Reserve Champagne

Pärast Ruffin & Fils´i La Cuvee de Chardonnay d´Or joomist ootasime pikisilme võimalust proovida ära La Cuvee de Reserve, mis maitseomadustelt tõotas midagi hoopis huvitavamat ja ootamatut. Olles lugenud aga vahepeal Mullimaailma kommentaare seoses roosa, La Cuvée de Roséanne´ga, kukkusid ootused jällegi ajutiselt alla. Mullimaailm kirjeldas seda kui äärmiselt ebašampalikku ja elutut jooki, mida pimetestingul vaevu šampanjaks võiks pakkuda. Meie väljavalitu osutus aga tõeliselt positiivseks üllatuseks: vahekord 70% pinot meunier, 20% chardonnay ja 10% pinot noir pakkus vägagi jõulist maitset ja ülimalt võimsa iseloomuga natuuri. Lisaks maitse üldiselt heale puuviljasusele oli tunda meunier´ile mõneti iseloomulikku mekki, mis pole ei pärm ega toores tainas, midagi sellist kerkivat ja jahust, mida koged pizzatainast käte vahel loopides. Täidlane, paraja tsitrusega, piisavalt puhas ja selge olemaks suurepärane pidujook ent samas parajalt napakas, et massist eristuda. Kes armastab süsimusta meunier´i ülimat aromaatsust ja maitserikkust, samuti ka mõningast mõrkjust ja suitsusust, kes otsib šampade juures enam avastamisrõõmu kui kindla peale minekut, leiab Ruffini Reserve´i näol endale truu sõbra. Kes aga armastab plässimaid vahuveine, võiks midagi sobilikumat otsida.

Müügil: Carpe Vinum ja Grape

Stiilsus Põhjaka moodi

Pärast vahvat sünnipäevapidu ja imemaitsvat õhtusööki saime Põhjaka perelt kingituseks vanasse viinapudelisse villitud astelpajunapsu, peal Põhjaka kleeps. Joogi suurepärasest maitsest me ei räägigi, lihtsalt väga stiilne žest.