Keegi tark mees on kord "hea" (st koolis hinne 4) bordoo kohta öelnud, et "hea" on ta siis kui miski ei löö pikali ega samas ka häiri. Sellisele kriteeriumile vastab ilmatu hulk vahvaid prantslasi, mistõttu on meie hinnangul eriti oluline neist põnevamaid eksemplare välja noppida. Et valmistada merlot´st üks suurepäraselt täidlane ja ümar jook, tuleb sellele pöörata metsikult tähelepanu: tootlikus peab olema madal, korjama peab vaid eriti küpseid marju (mida selles veinis kindlasti on tehtud) ja korjatud marjadest seast tuleb mädanenud välja noppida (rikneb kiiresti). Seekordne, Chateau Vignol´i looming kannab nime Louisiane, mis olla inpireeritud nende mõisa peahoone Põhja-Ameerika lõuna piirkonna, eeskätt Louisiana stiilist (vt pilt pudeli ülaosas). Mõnusmahe merlot koostöös pikaajalise leotusega noores tammevaadis on loonud omapärase koosluse: intensiivne ja tummine, suisa aroonjane värvus; tugev alkoholinoot lõhnas, paraku mõneti plass ja eristamatu; maitse seisukohalt suts üle keskmise happeline, maheda tanniiniga ja tuntava noore vaadi noodiga (isegi vaniljene), natuke oli ehk ka sandlit või seedrit, maitse üldiselt kenasti tasakaalus. Samuti leidsime maitsest rösti ja ehk espressotki. See kõik on ju väga tore ja nimetatud vein igati tubli, lahendamata jäi aga üks arusaamatu ja senises praktikas ainulaadne paradoks: miks maitses iga klaasi viimane lonks võimatult happeliselt/ hapult, kui kogu ülejäänud, st eelnev klaas maitses suurepäraselt?!
No comments:
Post a Comment