Eile õhtul osalesime imelisel Kreeka õhtusöögil, kus Moon´i peremees Roman valmistas suurepärase ülevaate Kreeka spetsialiteet-roogadest ning perenaine Jana viis läbi veinide pime-maitsmise. Mis puudutab toite, ei ole vaja sellest pikalt lobiseda: kõik oli lihtsalt ybergut. Kõigile on teada, et Kreeka on suuresti veini sünnikodu, vähesed aga kursis, et hästi valitud Kreeka veini võid pakkuda Chablis või Barolo pähe. Järgnevalt väike ülevaade eilsetest (veini)elamustest. Kõik peaksid olema ka Eestis müügil, tasub täitsa otsida.
Moschifilero Boutari 2010. Meie jaoks tundmatutest viinamarjadest savisel maastikul valmistatud valge kreeklane kutsus esile vastakaid tundeid. Väga hele, läbikumav, üksnes õrna kuldvarjundiga; aroomilt rikkalik ja puuviljane, maitselt tuntava magusa noodiga, samas külluslik. Meelsasti oleks selle paigutanud hoopis Saksa või šveitsi mäenõlvadele, kuid tõesti- magus lopsakus viitaks pigem nõksu päikeselisemale ja soojamale vööndile.
Cambas Retsina "Karavaki". Pomm igas kummalises ja pigem negatiivses võtmes, samas suurepärane valik Jana poolt. Kuivõrd valmistamisel lisatakse veinile vaiku (tavaliselt männi-), kannab seda endas jõuliselt nii aroom, värvus kui ka ääretult veider maitse. Toiduta oli jook jube, Dolmadakia (täidetud viinamarjalehed, kus oli lisaks riisile ja juurikatele ohtralt magemagusaid maitseid, nt kaneel) kõrvale istus vapustavalt sest maitsed olid neutraliseeritud ja tasakaalus. Hiljem üles soojenenuna oli taas ääretult ebameeldiv ja harjumatu. Samas, tilgake kohalikku tava ja ajalugu.
Lamberti Pinot Grigio 2010. Esimese satsi viimane oli selgelt eksitaja ning selleks oli Jana valinud noore Pinot Grigio Põhja-Itaaliast. Eelmiste järel mõjus väärikalt, tuntavalt elegantsema ja rohkem ümarana. Maitsed ja aroom olid tasakaalus ning sobivus esimeste käikudega suurepärane.
Boutari Nemea 2008. Pakkumisi tuli nii merlot´de kui cabernet sauvignon´ide suunas, keegi mõistagi marja ära ei tabanud. Küll aga päritolumaa ja isegi piirkonna. Nagu pimetestingutel ikka asus mõistus tööle omasoodu ja püüdis veini toiduga siduda. Kuna pearoaks oli lammas, nihkus päritolu pakkumine pigem Austraalia ja Uus-Meremaa poole.
Boutari Naoussa Grande Reserve 2004. Õhtu absoluutne tipp ja tõenäoliselt üldse põnevamaid viimase aja veiniavastusi. Olime varasemalt lugenud, et Naoussa piirkonnast tulevad tigedad konkurendid nebbiolo´stele barolo´dele ja barbaresco´dele, kuid midagi nii rõõmustavat me vist ei oodanud. Ääretult meeldiv, kauni sügava tooni ning täidlase aroomiga, maitselt küllaltki tanniinine, tuntavalt tammene (seda hoitud üle 2 aasta+ 2 aastat pudelis). Kuigi pakuti ka syrah´i maailmast, uskusime meie selle pärinevat vanast Euroopast, küll paraku mitte aga Kreekast. Palun otsige see üles, ostke kõrvale ka üks 40 eurone nebbiolo ja testige- kumb on parem?
Desserdi kõrvale maitsesime Boutari Vinsanto´t aastast 2004. Santorini veinina tuntud pruunikas-tumekuldne-oranž dessert asus maitselt ja aroomilt kõige lähemal Madeira´le. Kuigi eriti magus, tasakaalustas hape sellest suure osa- tervikuna väga nauditav. Paraku jäi pilt tegemata.
Lõpetuseks jõime veel ka Metaxa Ouzo´t aga selleks ajaks oli telefon juba kadunud:)
No comments:
Post a Comment