Itaalia pulmasupp (kalkuni-leivafrikadellid ja muu hea-parem)

frikadellideks:

kalkuni kintsuliha ja hakklihamasinat (Rannarootsi vist valmistab ka valmistoodet)

paar viilu seemneleiba

2 talumuna

hea kuhi riivitud parmesani

värsket peterselli

soola-pipart

võimaluse korral itaalia maitseaineid

tšillihelbeid

paar küünt küüslauku

supiks:

kvaliteetset oliivõli

taimset võid

šalottsibulaid

küüslauku

porgandeid

potitäis juurvilja stock´i (selle tarvis mõned progandid. sibul. küüslauk, brokkoli jms)

sellerit

kooritud tomateid

värsket peterselli

väike potitäis orzo´t või muud väikesemõõdulist pastat

värsket spinatit ja Rooma salatit

maitseineid

Frikadellid. Rösti leivaviilud kuivaks ja krõbedaks, seejärel blenderda puruks ja pane kaussi. Lisa blenderis peenestatud parmesan, küüslauk ja petersell. Lisa kalkuniliha, munad ja maitseained. Sega läbi, maitsesta ja jäta paarikümneks minutiks külma tahenema. Seejärel küta ahi 180 kraadi peale, ahjuplaat määri õhukese õlikihiga ja tee lihamassist parajad teelusikasuurused pätsikesed. Lase küpseda kuniks frikadellid on kenasti pruunistunud ja seest valmis. Võta ahjust ja jäta jahtuma. Maitse!

Supp. Esmalt keeda valmis väike potitäis mõnd vahvat pisikest pastat, näiteks riisilikku orzot. Kui valmis, nõruta, lisa supilusikas võid ja tõsta kõrvale. Samal ajal tee valmis potitäis juurvilja-puljongit (kasuta nt sibulat, küüslauku, porgandeid, brokkolit, lillkapsast, võid ja maitseaineid) ja tõsta samuti tulelt maha. Suure poti põhjas prae võis ja kerges õlis läbi küüslauk ning šalotid. Paari minuti järel lisa peenteks ketasteks lõigatud porgandid ja seller. Prae mõned minutid ja lisa klaasike-kaks vett. Lase tõmmata. Seejärel lisa varasemalt tehtud stock ja kooritud tomatid (võid julgelt purgistatud varianti kasutada). Lisa hakitud petersell ja asu maitsestama. Lase supil kokku podiseda ca 20 minutit ja viimases otsas lisa frikadellid, mis annavad eriti mõnusalt rammusa alatooni. Lisa ka spinatilehed ja Rooma salat. Serveerimisel tõsta esmalt kausi põhja keedetud pastat, peale aga kulbiga suppi. 

Selle supi imelisus seisneb kaunis vastuolus supivedeliku ja frikadellide vahel. Supp on küllaltki klaar ja kerge, frikadellid seevastu mahedalt ja pehmelt vürtsikad-maitsekad. Kenasti al-dente´ks küpsetatud pasta lisab lihtsalt itaallaslikku kergust ja rõõmu! Kas pole mitte suurepärane meie traditsioonilisele frikadellisupile lisada hint vahemerelikku kirge ja pöörata elamus parimas mõttes pea peale. Sellist suppi süües tuleb endalgi tahtmine Itaaliasse sõita ja abielluda... Kuskil juuni lõpus näiteks? Mine sa tea, äkki ongi plaan minna:)

Korrektuur: Beausejour Hostens Haut-Medoc 2009

Kiitsime jaanuari alguses pildiloleva joogi rullimisomadusi taignarullina, kuid vingusime ebaküpse ja tahumatu maitse üle. Südames jäi kripeldama ning seega tegime uue testi: seekord andsime tunnike-poolteist aega hingata ja oodatud tulemus oligi käes. Ümar, parasjagu täidlane ja täpselt selline nagu üks nooramapoolne kena jook olema peaks. Niisiis oli süüdi meie aplus ja liigne jagu, mis meid liialt kiiresti jooki neelama sundisid. Easy does it!

Seega: meie vabandused ja tipa-tapa veinipoodi (Kruger).

Customers who purchased this item also bought

Surfates mööda USA veebi-veinipoode jäi silma Californias toodetav Cook´si Grand Reserve vahukas, mida naeruväärse hinnaga pakuti. Siis aga tabas silm rea: "Customers who purchased this item also bought" :)

Spinati- ja kalkunipasta (nii pehme, et sulab suus)

pastat

ca pool kilo kalkuni kintsuliha

rohkelt küüslauku 

keiju laktoosivaba koort

murulauku/peterselli

koriandrit, soola, pipart, chillit, persaillott'i ja muud head 

korralikult spinatit 

Oleme kalkunipastat blogis juba kirjeldanud, see siin on aga algse retsepti edasiarendus.  Seletame kogu protsessi veelkord lahti: liha prepareerimisega alusta varakult, lõigu liha mõnusateks tükkideks ja viska koos hakitud küüslauguga potti kõrgel tulel praaduma. Kui kõik küljed on kergelt pruunikad lisa maitseained (sool, pipar, koriander), prae veel hetke läbi ja lisa lihale korralikult kuuma vett ja jäta omas mahlas hauduma. Mida kauem kalkuniliha küüslauguses leemes hautad, seda pehmem ja hõrgutavam liha tuleb, meie tegime seda ka seekord 1,5 tundi. Kogu roa kõige eepilisem ja hulluksajavam osa on liha ümber tekkiv leem, ära seda vahepeal kuhugi ära kalla. Vahepeal pane keema pasta. Nüüd tuleks lihaleemele veel lisada koor. Erinevalt juba  blogis kirjeldatud "kalkunipasta lipsukestega" retseptist ei saa veel sööma hakata, vaid tuleb lisada veel spinatit ja mõnusalt maitsestada. Kui see on tehtud, kalla pasta hinnalise kastme juurde ja sega läbi. Nüüd võib küll sööma hakata!

  

Oi kuidas meile meeldivad rohelised pastad (mmmm värske pesto, seda sööme liiga tihti) . Selline spinatikas on aga taas lahe vaheldus ja õhtune pühalik nauding on taas kogetud:P

Viimased tundmatud Beaujolais´id?

Kord oleme varemgi juttu teinud vesisest, ent ülimalt meeldivast Beaujolais´ist, mille tootjat pole me siiani suutnud tuvastada. Meie hinnangul mõneti teenimatult on nimetatud pudel oma kulunud siltidega langenud poeriiulite alumistele astmetele. Õnneks on sellega käsikäes kukkunud alumisele korrusele ka hind. Loodame siis, et tegu pole viimaste laojääkidega, mida vaikselt maha tiksutakse ja ehk on uut kraami peale tulemas. On ju tegu siiski ühe vahva kaaslasega igaks sündmuseks- selle prentensioonitu kergus ja siidjalt pehme libisemine on lihtsalt alati welcome. Meie viimane paaritamine oli rukolase mereanni-aglio-olio pastaga ja oh man!

Me pole ka eriti uurinud, kuid kui keegi peaks tootjat teadma, võiks meiega jagada:)

Otsige: Pirita Wineway, Viimsi Kruger, French Wine Collection jt.

Jacquart Brut Mosaique Champagne

Viimasel ajal on meie teele sattunud ohtralt mõistliku hinna ja laitmatu mekiga šampanjasid, mida comarketist just ei leia aga vähese kodutöö järel üle linna õige mitmes kohas siiski. Seekordne, Jacquart Brut Mosaique on tootja lihtsaim, kuid sellele vaatamata ülimalt elegantne ja majesteetlik šampanja, mis koosmõjus oma rahakotisõbraliku hinnaga on epic win. Suhtes ca 40% chardonnay, 40% pinot noir ja ülejäänud osas pinot meunier, on joogis loomulikult esindatud iga marja parimad väärtused: esimeselt mineraalsus ja värskus, teiselt struktuur ja tuntav selgroog, meunier´ilt aga puuviljasus ja nauditav kergus. Maitsest leiate ka mõõdukalt pärmisust, martsipanilikku toekat magusust ja mandlite õlisust, puuviljadest ja balansseeritud tsitrusest rääkimata. Tõeliselt mineraalne ja ergas, elavalt kutsuva vahumütsi ja kauakestva järelmaitsega jook, mida tahad võtta veel ühe pokaali ja veel ühe pokaali ja veel ühe... Nüüd ei jõua enam ära oodata Jacquart´i Blanc de Blancs´i aastast 2005:(

Müügil: www.veinisober.ee

Graceland Strawberry Fields 2009

Oi kui palju on meil sõpru, kes paljusõnaliselt ja valgelt vahutavate suunurkadega kõnealusest veinist pajatavad. Meie pole siiani täppi i peal näinud ja seepärast otsustasime teha uue katse. Seekord kenasti dekanteerides paar tundi ette ja süües kõrvale fantastilisi cannelloni´sid. Ja hakkasime häguselt nägema täppi i kohal:) Kas just mahus, mis suunurgad vahutama ajaks aga siiski. Suhtes 70% shiraz ja 30% cabernet sauvignon, omab mõistagi vein olulisi vihjeid ja viiteid mõlemale marjale. On ju jook nimegi saanud shiraz´le omase maasika-noodi järgi. Kui dekanteerimata kergelt magus ja tahumatu, muutis hingamine joogi igati nauditavaks: esimese lonksu juures oli tunda mõlema marja kanget selgroogu, rikkuselt meenutas ehk enim natuke üle käinud amarone´t, mitte aga noort veini LAV-ist. Maitselt väga siidjas ja väärikas, puuviljane ning tuntavate tammeste vihjetega vaniljele, šokolaadile. Parajalt tanniini ja hapet, kohati viited pehmele lagritsalegi. Pole miskit kosta-Sue McNaughton, oled teinud täitsa tubli punaveini!

Kel väga janutab, leiab selle mõnest söögikohast (nt Tartu Vildes). Poelettidel selle väiketootja tavaari vist ei pakuta kuskil siinmail.

Louis Jadot Bourgogne Covent de Jacobines 2008

Oma lamba-kebabide kõrvale haarasime keldrist pudeli, mis laseks lambal oma vürtsiga uhkustada ja pigem toetaks kui domineeriks. Seega oli lihtsaks ning loogiliseks valikuks pinot noir ja midagi nooremat. Tore on aga viinamarjade päritolu: Côte d'Or, sh Hautes Côte de Beaune, Hautes Côte de Nuits, Côte Chalonnaise (Mercurey) ja Auxerrois. Marjade erinev päritolu annab veini mahedusele ja siidjale tekstiilile rohkelt põnevust: Côte de Nuits, Saône et Loire ja Irancy annavad suurepärase struktuuri ja paraja koguse tanniini, Hautes Côtes seevastu moosisust, pehmust ja küpset puuviljasust. 100% pinot noir vaevalt et kedagi šokeerida ja oluliselt üllatada suudab, küll aga on tore vaadata joogi-suu-nina koostöö ning -toime arengut vürtsise lambaroa kõrval. Kord terav ja elav, hetk hiljem pehmelt voolav. Sõltumata roast saadab aga joogi maitset suurepärane tasakaal ja nauditav kergus, leiab ka kergeid vürtse ja punaste marjade tasakaalustatud terviklikkust. Lisaks sobib selline aastakäik vabalt kohe joomiseks, samuti ei vaja see mingit tuulutamist.

Saadaval peaks olema: www.winestore.ee kui pole Jakobiini, peaks olema tavalist pinot noir´i.

Poistele kebabi, tüdrukutele kanavarrast, kõrvale mündi-couscoussi

kebabideks:

lamba kaela või aba koos tubli hakklihamasinaga või siis kvaliteetset lamba-hakkliha

veist samamoodi

sibulat

küüslauku

sojakastet

tšillit

peterselli

musti köömneid

natuke kooritud pistaatsipähkleid

sidrunikoort ja -mahla

koriandrit

ingverit

soola-pipart

puidust pulki mätsimiseks ja küpsetamiseks

kanavarrasteks:

kanafileed

sake´t

laimikoort ja -mahla

küüslauku

törts soja

tšillit

safranit (või safraniniite)

vardaid
ingverit

cous-cous´i potiks:

cous-cous´i

münti

sidrunimahla ja riivitud koort

soola ja valget pipart

purustatud pekaane

punaseid paprikaid

kvaliteetset õli ja taimset võid

soovi korral suvikõrvitsat vms

värskelt magusaid hernekaunasid

Esmalt pane külma vette likku oma puidust vardad- nii ei lähe nad hiljem ahjus põlema ega süüta tervet elamist. Kebabide ettevalmistamiseks lase liha läbi hakklihamasina (või kasuta korralikku hakkliha) ja sega sisse kõik meelepärased komponendid- sealjuures ole vürtside ja maitseainetega loominguline ja ära hoia end tagasi. Sibul, küüslauk ja muud suured komponendid tükelda peeneks. Lisa ka purustatud pähklid- need annavad maitsele vapustava nüansi! Segul peaks olema maitset ja korralikult krefti. Sojakaste annab hakklihale vajaliku mätsivuse ja kleepuvuse, mida on vaja pulga ümber mässimiseks. Sega kokku ja jäta mõneks ajaks külma tahenema.

Tükelda kanafilee parajateks suupärasteks paladeks ja maitsesta vastavalt maitsele. Lisa natuke sojakastet ja kvaliteetset sake´t. Ülejäänud komponendid sarnaselt kebabidega. Segades komponendid kokku on odoor küllaltki kange ja ehmatavgi, kuid ole kindel, et asi on seda väärt. Jäta samuti tunnikeseks ootele.

Vahepeal võid valmis teha cous-cous´i, segada sisse maitseained ja või ning jätta jahtuma. Soovi korral võid ahjus küpsetada punast paprikat ja siis see koorida (lühikest aega kuumas ahjus õlisel plaadil kuniks koor hakkab krõbestuma, siis paprikad kotti ja sõlm peale- paar minutit ja koor tuleb valutult maha).

Kui saad kasutada grilli, küta see kuumaks. Kui ei, pane ahi maksimaalsele kuumusele ja grillile. Võta vardad ja külmast veest läbikastetud käega mätsi liha ümber pulkade ning pane kohe kergelt õlitatud ahjuplaadile valmis. Kanajuppidest torka pulgad läbi. Pista kõik vardad ahju ja küpseta kuniks liha muutub kaunilt pruuniks ja kana hõrgult küpseks- seejuures veendu, et sa üle ei küpsetaks. Imeliselt valmivad mõlemad lihad samaaegselt, mistõttu lähtu maitsmisel- proovimisel pigem kanast. Serveeri varrastega!

Kui tuleb kange tahtmine ühe mahlase kebabi järele, ei pea sugugi Lasnamäe vahele putkat otsima minema. Kodustes oludes saab luua fenomenaalseid kebabe ja seda üllatavalt vähese vaevaga. Kes lammast ei armasta, võib selle asendada maitseka kana või kalkuniga (viimast marineeri vastavalt kauem). Peaasi on läheneda ülima avatusega sest vaevalt on kuskil kirjas, kuidas kodus kebabi tuleks teha. Ikka palju liha ja häid maitseid. Ja muidugi ohtralt veini! Meie jõime vahelduseks pudeli lihtsat 2008. aasta Louis Jadot´ burgooni ja maitses oi kui hea...

Vina Tarapaca Etiqueta Negra Cabernet Sauvignon 2009

Kas teate tunnet, kus suu ja kõht teinekord janunevad ühe täidlase cabernet järele? Ja kui juba, miks mitte Tšiilist ja üks põnev segu? Vina Tarapaca võib olla suur ja massides liialt läbinätsutatud nimi, kuid sellegipoolest pole võimalik mööda vaadata selle enam kui 130-aastasest ajaloost, mille tagajärjel peaks veinitegu küllaltki käpas olema. Ja kui siis veel otsida sutsuke tavapäratum seeria, lisaks veel gran reserva, on kvaliteetne elamus reeglina tagatud. Etiqueta Negra elik Black Label on Tarapaca cabernet sauvignon´i absoluutne top of the line, pakkudes põnevat avastamist ja äratundmist ka paadunud vana maailma austajaile. Värvuselt tummis-punane-lillakas ja läbipaistmatugi, aroomilt ülimalt marjane ja lopsakas, kohati vanilje (14 kuud USA tamme) ja tubakanegi, maitselt väga õline ent täidlane, suisa vürtsikas, kohati ploomimoosine, suitsune ja tuntava USA tamme noodiga (mahe vanilje ja lagrits). Maitse põnevust aitab mõista kasutatud segu, mis on kohati üllatav (piirkonda silmas pidades): 81% cabernet sauvignon´i, 5% cabernet franc´i (nämm-nämm), 9% petite verdot´i ja 5% syrah´i. Tasub osta ja rahus 10-15 aastakse hoiule panna sest tõeline potentsiaal avaldub kahtlemata pikkade aastate pärast.

Jookske: Veinisõber (www.veinisober.ee)

Amalia Brut

Šampade vahele midagi kergemat ja lihtsakesemat Hispaaniast. Ja seda nii maitse- kui finantselamusena, sest Amalia on müügil uskumatult soodsalt. Isegi niivõrd, et seda tasub endale massiliselt külma toppida, et siis igal vähegi sobilikul hetkel tervitus- või eelroajoogina manustada. Värvuselt väga hele ja läbikumav, aroomilt küllaltki virge ja tsitruseline. Sama joon jätkub ka elavalt reipas ja virgutavas maitses, mis rõõmustab üllatavalt mineraalse ja täidlase mekiga. Valmistatud 100% moschofilero marjadest, mille pikk ajalugu ja Kreeka juured (sõna otseses mõttes) on andnud neile kena aromaatsuse ja paraja happe. Nagu ikka, soovitame juua külmemalt kui harjunud olete.

Saadaval: suurepärase hinnaga Veinisõbras (www.veinisober.ee) aadressil Võrgu 3 Tallinnas.

Paul Bara Brut Reserve Grand Cru Champagne

Et suu viimastest magusroogadest liialt läägeks ei läheks, tasuks vahepeal haarata pudel külma ja kihisevat. Meie mekkisime hiljuti üht äärmiselt sümpaatset šampat- nimelt Paul Bara Grand Cru´d (NV segus ca 50% 2006. aastast, sama palju vin de reserve´i). Enam kui 170 aastat šampanjabisnesis on Paul Bara mõisale andnud nii mõnegi tarkusetera: näiteks trikid, kuidas luua ideaalne segu jumalikest mullidest ja fantastilisest mineraalsusest, rääkimata põnevatest maitsenüanssidest ja -intensiivsusest. Värvuselt kuldkollaste varjunditega ning pigem sügav ja intensiivne, aroomilt küllaltki väljakutsuv tuntavate nootidega meele, samuti vürtsidele ja värsketele nektariinidele, ka greibile ja krõbedale saiale. Nagu varasemalt mainitud, tuleb pererahval õige hästi välja mulliteadus: imeilusalt lumise ja rikkaliku vahuga sobib jook hästi ka pidulikuks sissejuhatuseks, mitte üksnes kaaslaseks väärikatele roogadele. Vürtsiselt magus toon jätkus ka suus, segunedes loomulikult lopsaka puuviljasusega. Viimane nõuab meie hinnangul tavapärasest ka sutsu madalamat serveerimistemperatuuri- vastasel juhul võib mesine alatoon liialtki domineerima jääda. Arvestades NV väärikat segu ja suurepärast maitset, sooviks kangesti proovida sama tootja mõnd vahvat aastakäiku, näiteks 2002. aasta Special Club roosat. Nämm-nämm.

Paraku Paul Bara´d Eestis müügil pole. Veebist leiate: Berry Bros & Rudd (http://www.bbr.com), samuti on snooth´il päris hea valik (www.snooth.com).

Torta di Riso viinase moosiga

liiter laktoosivaba piima (maitse poolest on ideaalne Valio liitrine piimajook)

ca 100 g peeneteralist suhkrut

ühe sidruni riivitud koor

ca 250 g risotoriisi

taimset võid

paar saiaviilu

4 suurt talumuna

ca 100 g mandleid

kuivatatud puuvilju

soola

viinaseks moosiks:

kõikvõimalikke marju (mustikad, jõhvikad, kirsid, vaarikad jm)

1 mandariin

suhkrut maitse järgi

korralikku viina

Pane piimajook, poole sidruni jagu riivitud koort ja kogu suhkur potiga keskmisele tulele. Lase piim keema, siis lisa riis ja törts soola. Vähenda kuumust minimaalse podinani ja lase pidevalt segades riisil ca 25 minutit tõmmata, kui riis saab varem valmis- eemalda vastavalt varem. Tulemus peaks olema vedelale risotole lähedane riisi-piimamass. Võta tulelt ja lase natuke jahtuda, sealjuures pidevalt segades. Samal ajal küta ahi 180 kraadini. Võta koogivorm, määri põhi ja küljed ca poole kõrguse jagu võiga kokku, purusta blenderis saiaviilud ja pudista võine osa saiapuruga üle. Puru jääb või külge kinni ja teeb koogile vahvalt mittekleepiva põhja. Vala kogu üleliigne puru maha. Järgnevalt eralda munakollased valgetest ja aja valged korralikult vahule. Riisimassile lisa järgemööda samal ajal segades: peeneks purustatud mandlid, väikeseks lõigutud puuviljad, ülejäänud sidrunikoor ja munakollased. Kui kõik on korralikult miksitud, lisa segades tasapisi munavalge-vaht ja mässa lusikaga kuni valged tupsud on sulandunud. Vala kogu kraam ahjuvormi ja küpseta ca 35 minutit kuniks kook on pealt kenasti kuldne ja hambatikuga torkides ei hakka sisu kleepima. Võta ahjust, lase jahtuda toatemperatuurini (muidu kleebib noa külge jubedalt) ja serveeri lopsaka koguse moosiga.

Viinasousti tegemiseks pane marjad, ühe mandariini mahl ja purustatud koor tubli hulga viinaga väikesesse potti podisema. Lase kraamil keema tõusta, alanda temperatuuri ja lase ca 10 minutit tossata. Vahepeal lisa suhkrut vastavalt maitsele, kuid mitte enam kui 75 g. Lase jahtuda ja vala riisikoogile peale. Ülejääk pista klaaspurki (nagu meil pildil).

Kas pole tore, et kooki saab valmistada ainsagi jahulusikata? Kui peate lugu riisipudingist, on see traditsiooniline eepiliselt kõhtu täitev Itaalia rahvusdessert teie uus lemmik. Sööge toatemperatuuril või külmalt, moosiga või ilma, igatmoodi maitseb see magus amps mõnusalt. Lisaks on selle sisemuse ja pealisosa tekstuur lihtsalt hullutav!

Leonardi balsamico

Kuigi palsamiäädikat kasutatakse argiselt valdavalt magus-hapu kastmena salatite ja juurikate maitsestamiseks, on tegelikkuses tegu fantastilise salajase maitsekergitajaga, mis sobib liialdamata iga käigu juurde. Meie kaubandus ei paku aga paraku võimalust valida erineva tiheduse, vanuse ning rohkete maitsenüanssidega balsamico´de vahel, ja kui laseb, on need kahtlemata pehmes plasttopsis keemiliselt loodud valge trühvli (mida pole olemaski) või mõne muu jälgilt intensiivse maitsega. Modenas, balsamico sünnikodus on aga tegu samavõõrd väärika ja keeruka toote kui veiniga, mille kohta käivad sarnased säilitamis-, pakendamis- ja töötlemisalased põhimõtted. Ja oh man, kuidas seda kvaliteetse balsamico juures tunda on... Meie viimane ost balsamico vallas on 10-aastane Leonardi Balsamico di Miele, mille mesiselt magus ent tummiselt tihe tekstuur on asendamatu kaaslane salatite, risottode, magustoitude (sh jäätise) ja mõistagi kõikvõimalike jumalike eelroogade, kasvõi kalamarja kõrvale.

Leiate: veebist surfates, nt http://www.markethallfoods.com/

Sidrunikook pähklipuuviljase põhjaga.. mmm

4 munavalget

150 g pruuni suhkrut
500 g pähkleid

250 g kuivatatud puuvilju

Sidrunitäidis:
300 g vett
200 g suhkrut
100 g tärklist
2 sidrunit
4 munakollast

Besee:
4 munavalget

Kui tavaliselt me siin blogis kogustest ei räägi, siis teatud kookide puhul on see vajalik. Purusta blenderis pähklid ja kuivatatud puuviljad, sega see mass läbi munavalgete ja suhkruga. Nüüd aseta see lahe mass küpsetuspaberiga vooderdatud koogivormi ja lase u. 30 min 175 C juures küpseda. Põhi on valmis siis kui see on suht kõva ja tükid on "ühe sulanud". Koogi põhi tuleb väga maitsev ja tervislik, nagu kogu kook tervikuna.

Nüüd peaks hakkama keetma sidrunikreemi. Kuumuta vesi ja suhkur potis keemiseni. Sega hulka vähese veega segatud maisitärklis ning kuumuta paksenemiseni. Lisa sidrunimahl ja riivitud koor. Vahusta muna õhuliseks ja lisa segades kastrulisse ülejäänud ainete hulka, lase hetke vaikselt keeda. Natuke võib lasta jahtuda ja siis saab kreemi koogipõhjale määrida. Ja lõpuks on jäänud munavalgete vahustamine natukese suhkruga besee tarvis.

Nagu koostisosadest tähele panite on tegu täiesti laktoosivaba koogiga, ometi on kook väga mahlane ja besee lisab pidulikku kohevust. Alati ei peagi vahukoore, ricotta ja toorjuustuga liialdama. Koogi idee saime Komeedi kondiitrilt Nadežda Kaarmalt, kuid tema teeb sarnase retsepti järgi sidruni koogikesi/küpsiseid. Sidrunikreemi võib omakorda serveerida eraldi magustoiduna.

Teokarbipasta herneste, peekoni ja mündiga

värskeid herneid

peekonit

teokarbipastat

aromaatset münti (meil oli kuivatatud)

sidrunimahla

oliivõli

laktoosivaba koort

teisi maitseaineid
parmesani juustu

Selle pasta tegemine läheb väga kiiresti. Keeda pasta aldenteks ja sega juurde nats oliivõli, nagu ikka. Prae pannil kergelt läbi peekon ja hästi kiirelt herned (herned peaksid säilitama oma erkrohelise värvuse, siis nad ka maitsevad paremini). Sega pannil olev kraam pastaga, edasi potil kerget kuumust hoides, lisa koor, münt ja pigista juurde sidrunimahla. Maitsesta soola, pipra, riivitud parmesani ja oma lemmikutega.

Leidsime selle pasta retsepti Jamie Oliveri saidilt, kus ta kirjeldas, et teeb seda tihti oma lastele, kuid mitmel korral on nad naisega selle enne laste ülesärkamist nahka pistnud.  Tõesti on maitsev ja jällegi jumalast lahe vaheldus tavalisele karbonarale või arrabiatale.

Salat pimedaks talveõhtuks: kikerhernestest, rohelistest ubadest ja kanast

kikerherneid

kirsstomateid

lambasalatit

rohelsi ube

lillat sibulat

kanafileed

küüslauku

maitseaineid: pipart, soola, chillit, persaillote segu

viina

veiniäädikat

sidrunimahla

sidrunikoort

oliivõli

Marineeri kanafilee viina, veiniäädika, sidrunimahla ja sidrunikoore ning maitseainetega. Lase kuumalt pannilt läbi kikerherned koos sibula ja küüslauguga, samuti lisa praadimise ajal sidrunimahla ja maitseaineid, tee sama eraldi roheliste ubade ja küüslauguga. Viimasena prae parajalt krõbedaks ka kanafilee. Sega ülejäänud komponendid värviliseks salatiks kokku ja asu tunde järgi maitsestama, kastmeks võib kasutada oliivõli, balsamico ja sidrunimahla segu.

Teeme iganädalaselt kikerhernestest hummust ja kasutame seda erinevate söökide vahel kreemina, kastmena või sööme niisama kogu purgitäie ära. Seekord panime kikerherned kuumale pannile ja kasutasime salati komponendina, tulemus tuli jumalast nämps. Kikerherned ise on hästi väheste maitsenüanssidega, küll aga võtavad väga hästi kõiki neid ümbritsevaid maitseaineid omaks, seega tuleb nende praadimisel maitseainetega loovalt ümber käia ja kindlasti ära unusta neile sidrunimahla peale nõristada. Ühel ilusal suvepäeval ostsime turult suures koguses rohelisi Türgi ubasid ja panime nad sügavasse külma, nii tore oli külmal talveõhtul need sealt välja võtta ja värvilises salatis nahka pista. Kui te ube suvel külma ei ole pannud on võimalik Eesti ube osta poest külmutusosakonnast. Ja nagu salatitega ikka, võib ka selles salatis koostisosi tunde järgi vahetata ning muuta.

Val D'Oca Prosecco Millesimato "Blu"

Kui aitasime kevadel Viimsi Kruger´i pererahval valida müügiks sisseostetavaid prosecco´sid, sai üheks meie lemmikuks kiiresti Val D´Oca "Blu" koos sama tootja musta sõsaraga. Tänaseks on suvi lõppenud ning pood müüb oma alles jäänud pudeleid supersoodsa hinnaga. Vahutab väga rõõmustavalt ning äratab oma lilleliselt värske buketiga ka kõige uimasemad pidulised. Jahutage 6 kraadi peale ja nautige koos valgete kalaroogadega.

Kui juba ostmiseks läheb, haarake võrdluseks kaasa ka pudel musta.

Lapie Gabreau Premier Cru Champagne

Ei juhtu just sageli, et elegantset vahujooki saab soetada erakordselt (suisa lollilt) soodsa hinnaga ja seda isegi mitmest erinevast müügipunktist samaaegselt. Aasta lõpus juhtuski täpselt nii pisikese šampatootja Lapie Gabreau (loodame, et see ei tähenda veinimõisa lähenevat või juba saabunud püsivat maksejõuetust ja lao meeleheitlikku realiseerimist) Brut Tradition Premier Cru šampadega, mis ühtäkki ülimalt soodsalt müügile paiskusid. Tõsi, Premier Cru´lt oleks oodanud põnevust enam, kuid nimetatud joogi kvaliteedi-hinnasuhe ei anna võimalustki vingumiseks või kangutamiseks. Suhtes 20% chardonnay, järgnev osa pinot noir´i ja pinot meunier´i lummuses, on kaunilt peene mulli ja tõeliselt elava kihinaga jook  fantastiline tervitus, kingitus või preemia pika tööpäeva lõpus. Ärge hoidke end tagasi ja loodame, et tootja 2 viljakat hektarit saavad napsutajaid ka aastal 2012 õnnelikuks teha.

Müügil: prantsusevein.ee ja Pirita Wineway šampatuba.

Piccini Bianco Toscana 2010

Trühvli-kõrvitsa risotto juurde oli kangesti vaja suvist tükikest itaallaslikust kergusest ja easy-living´ust, mistõttu alustasime sööki klaasi külma Piccini segujoogiga (vermentino, trebbiano ja chardonnay) aastast 2010. Üllataval kombel andis pea täielikult läbipaistvas joogis tuntavalt kõige enam tooni mineraalne chardonnay, mis kumas oluliselt läbi kõigi teiste maitsete. Järgnes selgelt alati äratuntav vermentino (eriti pärast paljusid pudeleid Lunae superjooki ja 2011. aasta superstaari) ja trebbiano´t poleks enam julgenud arvatagi. Kuigi Piccini on massveinittotja, teatakse nende majas veiniteost nii mõndagi. Eriti chianti´de ja kergete valgetega seoses. Joogi õrn puuviljasus ja tsitrus, mahe elavus ja särts, samuti tuntav chardonnay mineraalsus moodustas hõrgu risotto´ga jumaliku 69. Vahvalt moodne on aga nimetatud veini valmistusviis. Iga marja esmane fermentatsioon viiakse läbi eraldi ja kokku segatakse alles pärast MLF-i (malolaktiline fermentatsioon) lõppu, mille järel töödeldakse seda juutuubist popiks saanud nn kuiva jääga(!), hilisem asjaajamine käib mõistagi aga juba roostevabas keskkonnas. Tõeliselt rõõmustav ja näole (samuti ajule) suvist sära andev jook, mille väärtusest moodustas meie jaoks olulise osa paaritumisvõime risotto´ga. Jook üksi? Not.

Leidub: Pirita Wineway.

Beausejour Hostens Haut-Medoc 2009

Iga veinipudel sobib suurepäraselt piparkoogirulliks, kuid kaugeltki mitte iga piparkoogirull ei kõlba veininaudinguks. Juuresolev Chateau Beausejour Hostens Haut-Medoc aastast 2009 saigi ostetud prooviks, et testida nii maitse- kui rullimisomadusi. Viimases osas oli tegu erakordse pudeliga: piparkoogid tulid soovitud paksusega ning imekombel maitsesid paremini kui eales varem. Mis aga maitseelamust puudutab, on selge, et 2009. aasta Haut-Medoc on selgelt nooruke, et temast täit rõõmu saada (mõned postid tagasi proovisime liigikaaslasi paarikümne aasta tagant ja neilgi oli potentsiaali veel kuhjaga alles). Suhe 55% merlot´d ja 45% cabernet sauvignon´i on iseenesest suurepärane, kuid täna domineerib selgelt noore veini liigne intensiivsus ja ehmatavalt tugev seedri- ja sandlipuu segu. Kuna ühel meist on päevast-päeva kaasas sandlist helmed, ei saa selle äratundmisega puusse panna. Nagu öeldud, intensiivne, väga puuviljane ja rikkalike tumedate marjade nootidega. Meie andsime hingamisaega tunnike-poolteist, vast oleks pidanud happe seisukohalt enamgi võimaldama. Tanniinitase oli kõrge, kuid mitte häiriv, järelmaitse see-eest kõige nauditavam väärtus terve joogi juures. Võime küll vinguda, kuid kel Bordoo vahva piirkonnaga tutvus tegemata, pole veel hilja: Haut-Medoc pakub põnevat avastamist igas vanuses ja hinnaklassis (rääkimata hindamatust lisaväärtusest taignarulli näol).

Müügil: Viimsi Kruger´i veinipood.