Santa Helena Late Harvest 2006

Dessertveinidega on see reeglina see lugu, et need kas maitsevad hirmsasti või ei istu kohe üldse- ja seejuures polegi oluline, kas veinisõbrale üldiselt magusapoolsed joogid sobivad või mitte. Meie peame heast desserdist lugu ning võimaluse korral ikka ja jälle püüame oma lemmikule- väärishallitusega Sauternes´ile- leida põnevaid ja inspireerivaid alternatiive. Viimane leid on Tšiilist pärinev hirmuäratava pudeliga Santa Helena late harvest aastast 2006, mis oma puuviljaselt mesise riesling´u ja gewurtz´i seguga oli täielik südametemurdja. Juba tõsiseltvõetava eaga kaunilt süvakollane ja tiheduselt peaaegu veniv jook pakkus juba lõhnas kõike seda, miks dessertveinid nõnda nauditavad õhtusöögilõpetajad on: täiuslik segu magususest ja happelisusest, mis päeva lõpus mõjub kui soe pai kõhule (ja mõistusele). Maitses selged viited meele, ebaküdooniale ja eksootilisele lillelisele selgroole, mis hoidis meeldivat maitset suus õige mitu pikka minutit. Sellisele toredale  joogile ei soovitakski kõrvale magustoitu, vaid pigem head seltskonda ja mugavat tooli. Lisaks eeltoodule peaks tema (kohe väga) soodne hind tooma teda lähemale ka neile, keda näiteks Prantsuse väärisdesserdid oma röövelliku hinnaga eemale on peletanud. Ja kui te siiani "sina" peale pole saanud, on viimane aeg ots lahti teha:)

Müügil: Pirita Wineway konjakitoas

Põltsamaa Fest

Kel maitsmata, soovitame soojalt järele proovida (esimese) kodumaise vahuveini Põltsamaa Felix´ilt. Kuigi vana pudelidisain (tänaseks on müügil uue, vähe moodsama sildiga, vt all) on lihtsalt rõlge ja peletav, pole Eesti vahukal sugugi miskit viga. Seda muidugi olukorras, kui võrrelda seda jahutatud Normandia siidrite, mitte aga korraliku otsa vahuveinidega. Sellele vaatamata on jook tubli mulli, tagaplaanil tiksuva meekärje noodi ja igati tervikliku maitsega ideaalne peolõpetaja magustoidu kõrvale. Ja kui muu ei kutsu proovima, siis fakt, et tegu Eesti 1. vahuveini(joogiga)- igatahes!

Uus, vähe popim disain:

Müügil: Kaubamaja (mujalt pole me tabanud)

Domaine Plessis Glain Mousseux de Qualité Brut 2008

Viimase vahukaavastuse ohvriks langes traditsioonilisel meetodil valmistatud Domaine Plessis Glain´i Mousseux de Qualité Loire´i orust Prantsusmaalt. Mõneti hirmutav kuldsinine (ohu märk) silt osutus õnneks petlikuks, sest põnev segu suhtes 40% chardonnay´d, 40% folle blanche´i, 18% melon de Bourgogne´i ning 2% cabernet franc´i oli igati tipp-topp kombo. Kuigi maitselt ülimalt sarnane meie suure lemmiku Simonsig´i vahukaga, jäi Plessis Glain´il kahjuks mõnevõrra puudu hädavajalikust mullist ja mineraalist. Mulli oli, kuid eluiga oli paraku piiratud väljavalamise ja esimese lonksuga. Tulemuseks natuke jääkülma, kuid juba 3 korda avatud coca-cola´t meenutav efekt- igati joodav ja nauditavgi, kuid mitte päris see, mille nimel pimesi poodi tormata. Sellele vaatamata oli emotsioon positiivne ja jook tubli- eelnimetatud maitsesegu andis joogile ja selle aroomile vahvad varjundid ning võimsa floraalsuse, mis kestis viimase piisani. Eriti tore oli aga vahelduseks mekkida suuresti "kadunud"" marju: unustustehõlma vajunud kunagist konjakimarja folle blanchi´i, mille viimaseks kasvupiirkonnast vist ongi jäänud Loire´i org Prantsusmaal; samuti ka Muscadet´i marja melon de Bourgogne´i. Ja kui alati kuku-pikali-vau-efekti ei saa, pole ka hullu. Kammkarbid saime siiski alla loputatud:)

Müügil: French Wine Connection

Õlita ja pannita kalakotletid

lõhe- või forellifileed

mõne valgelihalise kala fileed

kartuleid

törts taimset koort

värsket ingverit

rohelist sibulat

küüslauku

šalotte

kaerahelbeid

taimset võid

mandlilaaste

ühe sidruni jagu koort

peterselli

tilli

tšillit

soola-pipart

mune

jahu

Esmalt koori, pese ja keeda kartulid küpseks. Vala ära vesi, lase kuivada, tõsta suurde kaussi ja vajuta kahvliga püreeks. Lisa soola-pipart ja törts taimset koort. Lisa hakitud roheline sibul, mandlilaastud, petersell, till, blenderdatud sidrunikoor ja ingver. Kartulikastruli põhjas kuumuta vähese võiga kiiresti läbi tükeldatud šalott ja küüslauk, seejärel viska püreele sekka. Samal ajal küpseta ahjus õrnalt küpseks kalafileed, lase jahtuda, eemalda nahk ja kondid ning sega kartulimassile sisse. Sega kõik läbi ja maitsesta soola-pipra-tšilliga. Märgade kätega vormi segust meelepärased pätsikud ja kata mõlemalt küljelt ja servadelt õhukese jahukihuga, et kleepimist vältida. Tõsta pätsikud külma tahenema. Samal ajal rösti ahjus kaerahelbed. Kui kotletid on mõnusalt tahedad, kasta igaüks munasse mõlemalt küljelt ja seejärel kaerahelvestesse. Ahjuplaadile ja max kuuma kuniks kaerahelbed krõbedad.

Kui hirmus kalaisu peal aga kiirelt ühtki head plaani varnas pole, aitab alati vana hea omaloominguline kotlet. Meie segame reeglina kokku kvaliteetset lõhet ja koha ning anname kotlettidele tšilliga omajagu krefti. Tulemuseks pealt krõbedad, kuid sest pehmed hõrgud kalaampsud, mis sobivad pea igaks südmuseks: supi kõrvale, eel- või hoopis pearoana. Erilise panuse annavad pätsikutele ingver, mandlilaastud ja mõnusalt tsitruseline sidrunikoor. Kalakotlette saab fantastiliselt küpsetada õli ja pannita – vaja üksnes nõks ilumeelt ja kannatust.

Kevadine salat hernestest, redistest ja jõhvikatest

rohelisi herneid

rediseid

kuivatatud jõhvikaid

seedermänniseemneid

suhkruherneid

sellerit

soola-pipart

tšillit

oliivõli

mett

sidrunit

Tükelda redised, suhkruherned ja seller ning viska kaussi. Lisa kuivatatud jõhvikad, rohelised herned ja pannil pruuniks röstitud seedermänniseemned. Sega kenasti läbi ja lisa sool, pipar ning tšillihelbed. Kastmeks sega kokku poole sidruni mahl, lusikas mett ja tubli lonks oliivõli. Vala kaste peale, sega läbi ja soovi korral maitsesta täiendavalt.

Kevad peab algama värviküllaselt ja seetõttu ongi ülim aeg käima tõmmata vahvate salatite hooaeg! Juuresolev pärineb originaalis Ramsay maailmaköögi raamatust, mida Nop natuke modifitseeris ja millest meie oleme omakorda teinud oma nägemuse. Tegu on imelise maitsekooslusega, kus omavahel segunevad happeline tsitrus ning jõhvikad, magus mesi ja herned, mõrkjas redis ja vitamiinselt kosutav seller. Täpi paneb peale seedermännikate pähliselt rammus ja mõnusalt röstunud noot. Kui segu tundub enne kastet natuke tuim, pole midagi- pärast kastme sissesegamist võtab asi sootuks uue ja ootamatu pöörde. Et kevad tuleks kiiremini, soovitame kiiresti järele proovida!

Kohafilee tšillise maapirnipüreega

värsket koha fileerimiseks

soola-pipart

taimset võid

brokkolit

maapirne

sidrunimahla

šalotte

küüslauku

taimset koort

juurviljapuljongit

punast tšillit

Maapirnipüree. Selleks prae poti põhjas taimses võis tükeldatud šalott ja küüslauk. Kui õrnalt kuldsed, lisa kooritud-pestud-tükeldatud maapirnid ja prae segu mõnusalt läbi. Hakka lisama puljongit koguses, et kõik oleks kergelt vedelikuga kaetud. Lase pehmeneda ja lisa puljongit vastavalt vajadusele. Kui maapirn on piisavalt küps ja valmis püreerimiseks, lase natuke jahtuda, lisa pannil röstitud tšillitükid ja püreeri kõik võimalikult õhuliseks. Lisa taimne koor ja maitsesta. Tõsta pott uuesti tulele, proovi maitset ja püreeri veelkord läbi. Tõsta kõrvale. 

Kala. Roogi hoolega ja seejärel fileeri koha viisil, et saaksid mõnusad nahaga portsud. Kogu ülejäänud kraam tõsta kõrvale ja keeda hiljem killer-puljongiks. Lõika iga tüki nahasse sälgud ja maitsesta tublisti soola-pipraga mõlemalt küljelt. Lase kümmekond minutit jahedas seista. Seejärel küta pann kuumaks koos võiga, prae kala esmalt nahaga küljelt, seejärel teiselt poolt.

Kala praadumise ajal trimmi brokkolist võimalikult lamedad tükid ja keeda sidruni-soolaga maitsestatud vees kuniks brokkoli varred on õrnalt pehmed, nõruta kohe vesi. Serveerimiseks pane alla brokkoli, tõsta peale kala ja ümber vala tšilline maapirnipüree.

Ühel hommikul Tartus sattus kätte viimase Ekspressi vahelt gastro-gurmeelisa, kus Vertigo kutsus üles välja mõtlema retsepti 3-st komponendist: a) suvalisest kalast, b) maapirnist ja c) tšillist. Challenge accepted! Hõrgult praetud kohafilee sobib suisa jumalikult õrnalt sidrunise brokkoli peale, parajalt tihke ja tšilline maapirnipüree aga tõmbab sellele praele alla täiusliku joone. Kui koha pole saada, võta appi mistahes muu valge kala; kui maapirni pole müügil, kasuta lillkapsast. Kuidas neid mõtteid ka ei kombineeriks, ikka tuleb vahva tervik ja ideaalne maitsekooslus. Lisaks saab koha fileerimise tulemusena tubli kuhja materjali puljongiteoks. Kõrvale üks külm klaas chablis´d ja päeva võib lugeda kordaläinuks:)

Falafelitaskud-veggieburgerid

tortilla´sid

porgandit

šalotti ja punast sibulat

kõrvitsat

kikerherneid

küüslauku

köömneid

värsket peterselli

koriandrit

masala maitseainesegu

tšillit

ciabatta´t või muud mõnusat saia

seesamiseemneid

soola-pipart

oliivõli

Lõigu kõrvits mõnusateks kuubikuteks, õlita ahjuplaat ja rösti kõrvitsad õrnalt pruuniks, tõsta kõrvale jahtuma. Seejärel lõika oma sai pooleks või tükkideks ja rösti ahjus krõbedaks, seejärel purusta blenderis peenikeseks puruks. Võta suuremat sorti kauss, viska sisse kõrvitsatükid, saiapuru, seesamiseemned, tükeldatud petersell ja nõrutatud kikerherned. Sõtku kahvliga kuniks mass muutub ühtlaseks ja ära jumala eest kasuta blenderit (muidu saad vedela pudru, mitte kotletimaterjali). Kui mass on paras, maitsesta köömnete, masala, soola, pipra, koriandri ja tšilliga. Lase segul mõne hetke tõmmata, seejärel vormi mass meelepärasteks kotlettideks ja tõsta külma mõneks ajaks tahenema. Mida kauem aega annad, seda tervemana nad hiljem püsivad. Küta ahi kuumaks ja aseta kotletid õrnalt õlitatud plaadile, küpseta/ rösti kuniks mõnusalt pruunid, pööra ja tee teise poolega sama. Kuniks kotletid jahtuvad, purusta peeneks porgand, maitse järgi sibulat ja petersell. Maitsesta soola-pipraga. Soojenda pannil tortilla, viska vahele porgandisegu ja kaks sooja falafel´it.

Falafel- sageli kuiv-kiulisena ja lisaks seisnud õlis friteerituna pole just teab mis isutekitaja. Kui teha sellest aga superõrn mudel röstitud kõrvitsa ja rasvatu ahjuküpsemisega, on tulemuseks delikaatne ja uskumatult pehme veggie-kotlet, mis sobib söömiseks salati kõrvale või hoopis kaaslaseks muudele burgeri komponentidele. Küpsetage ise õhulised taskud või kasutage poodides müüdavaid tortilla´sid, lisage natuke värvi juurikate näol ja tervislik kõhutäis ongi garanteeritud. Ja kel jääb kodusest ampsust väheks, sõitke London´isse ja maitske Borough turu kaugeimas nurgas pakutavaid. Võimas!

Lisaks saime ära kasutada tubli jupi oma vahvast kõrvitsast, mis juba mitu kuud oma aega keldris oodanud on.

Cantine Lunae Colli di luni Vermentino

Oi kui väga meile meeldivad Lunae veinipere maitseküllased ja positiivsusest nõretavad veinid! Polegi vahet, kas nautida punast Circus´t, valget Carpe Diem´it või hoopis Vermentino´t - natuurilt ülimalt erinevad, kuid meie rõõmuks kannavad nad kõik endas (lollidele nimedele vaatamata) erakordselt suurel hulgal rõõmu ja lihtsalt head maitset (maitse kui kvalitatiivne väärtusmõõt ja ühtlasi sensatsioon suus ja peas). Alates Vermentino müügiletulekust Viimsi veinipoes oleme olnud selle truud jüngrid, sest lihtsalt nõnda palju on tulnud ette olukordi, mis karjuvad selle joogi külluse ja hea tasakaalu järele. Just külluse, sest jook pakatab täidlasest puuviljasusest ja mõnusalt mesisest alatoonist, mis- make no mistake- pole vähimalgi määral magus. Harva leiab nõnda meeldiva ja elegantse kombinatsiooni intensiivsusest, maitserohkusest ja maitsekast tasakaalust. 100% vermentino marjad annavad joogile ülimalt meeldiva mineraalsuse ja äratuntava aroomi, lisaks meeldivas koguses tuttavaid noote: õun, aprikoos, kuid natuke ka valget pipart ja õrna vürtsi. Puhas ja nauditav järelmaitse, kust tubli otsija leiab ehk tilgekese vermentino´le omast mõru nooti. Fantastiline jook lugematu arvu roogade kõrvale, kuid täpselt samavõrd sobilik nautimisvein parima seltskonnaga.

Müügil: Viimsi Kruger´i veinipood

Küüslaugupasta Savoy kapsa, porgandi ja anšoovistega

meelepärast pastat

Savoy kapsast

porgandit

rohkelt küüslauku

väikest ciabattat või muud toredat puhast saiakest

anšooviseid

oliivõli

tšillihelbeid

soola-pipart

Ettevalmistuseks lõigu kapsas pikkadeks ribadeks ja porgand õhukesteks laastudeks. Purusta vähemalt ühe ketta jagu küüslauku. Lõika ciabatta pooleks ja rösti ahjus kuivaks ning kuldpruuniks, seejärel purusta blenderis peenikeseks puruks. Küta pann parajalt kuumaks, lisa rohkelt oliivõli, seejärel purustatud küüslauk, peagi anšoovised ja hea hulk anšooviste õli. Lase küüslaugul õrnalt pruunistuda ja õlil maitset koguda, segamise ajal purusta anšoovised pannil väikesteks tükkideks ja sega küüslauguga, seejärel tõsta kõrvale. Keeda pasta ca 75% valmis ning seejärel lisa kapsaribad ja porgandilaastud. Kui pasta on parajalt al dente, vala ära vesi ja kalla peale küüslaugu-anšoovisesegu. Sega tublisti läbi ja lisa samal ajal saiapuru. Maitsesta soola-pipra ja meelepäraselt tšilliga.

Sombusel-vihmasel kevadajal pole söögilaual midagi toredamat kui värviküllane ja rõõmsameelne maitsev toit. See mitte üksnes ei täida tühja kõhtu, vaid kosutab oluliselt vaimu ja ravib ootust soojemate ilmade järele. Kes valmistab kodus ise pastat, võiks selle toidu juures segada taignasse mõnusalt nõrutatud spinatit ja keerata kokku vahvalt roheline ja spinatine tainas. Kes mässata ei viitsi, leiab midagi sarnast ka kaubandusest. Pannil soojenedes hülgavad anšoovised suure osa oma tulisest soolasusest ja maitseteravusest, moodustades küüslauguga jumalikult maitseka segu, mis koos hamba all krõmpsuva kapsa ja porgandiga on tõeline treat. Et aga meie suu pole gaasitoru, ei tohiks kõrvale unustada nööpida laht üht sarnasest meelsusest kantud veini. Näiteks eriti mõnusalt jahe Lunae Vermentino.

Ruffin & Fils La Cuvee de Reserve Champagne

Pärast Ruffin & Fils´i La Cuvee de Chardonnay d´Or joomist ootasime pikisilme võimalust proovida ära La Cuvee de Reserve, mis maitseomadustelt tõotas midagi hoopis huvitavamat ja ootamatut. Olles lugenud aga vahepeal Mullimaailma kommentaare seoses roosa, La Cuvée de Roséanne´ga, kukkusid ootused jällegi ajutiselt alla. Mullimaailm kirjeldas seda kui äärmiselt ebašampalikku ja elutut jooki, mida pimetestingul vaevu šampanjaks võiks pakkuda. Meie väljavalitu osutus aga tõeliselt positiivseks üllatuseks: vahekord 70% pinot meunier, 20% chardonnay ja 10% pinot noir pakkus vägagi jõulist maitset ja ülimalt võimsa iseloomuga natuuri. Lisaks maitse üldiselt heale puuviljasusele oli tunda meunier´ile mõneti iseloomulikku mekki, mis pole ei pärm ega toores tainas, midagi sellist kerkivat ja jahust, mida koged pizzatainast käte vahel loopides. Täidlane, paraja tsitrusega, piisavalt puhas ja selge olemaks suurepärane pidujook ent samas parajalt napakas, et massist eristuda. Kes armastab süsimusta meunier´i ülimat aromaatsust ja maitserikkust, samuti ka mõningast mõrkjust ja suitsusust, kes otsib šampade juures enam avastamisrõõmu kui kindla peale minekut, leiab Ruffini Reserve´i näol endale truu sõbra. Kes aga armastab plässimaid vahuveine, võiks midagi sobilikumat otsida.

Müügil: Carpe Vinum ja Grape

Stiilsus Põhjaka moodi

Pärast vahvat sünnipäevapidu ja imemaitsvat õhtusööki saime Põhjaka perelt kingituseks vanasse viinapudelisse villitud astelpajunapsu, peal Põhjaka kleeps. Joogi suurepärasest maitsest me ei räägigi, lihtsalt väga stiilne žest.

Mõtteid kodustest pizzadest ja põhjadest

restorani-pizzapõhjasid või materjali valmistamiseks (jahu, värsket pärmi, soola, suhkrut, oliivõli)

purustatud tomateid või tomatipüreed

laktoosivaba riivjuustu

parmesani

punaseid paprikaid

chorizo´t või muud vürtsikat vorsti

kirsstomateid

küüslauku

oliivõli

sibulat

rukolat

basiilikut

maitseainetest tüümianit, oreganot, soola-pipart ja tšillit

Pizzapõhi. Selleks võta laia ja lameda põhjaga mugav nõu ning sega selles kokku ca pool kilo jahu ja teelusikas soola, tee jahukuhja keskele kaevuke. Sega teelusikas pärmi (või 2x 7g kuivpärmi) ca 325 ml käesooja vee ja teelusika suhkruga ning vala jahu keskele kaevukesse. Sega järk-järgult kahvli/ lusikaga seest väljapoole. Kui tainas hakkab kuju võtma, viska kahvel kõrvale ja mätsi lõpuni käte vahel. Tainas peab olema mõnusa konsistentsiga- ei tohi kleepida ega olla liialt kuiv ja jahune: peab vetruma ja olema käe all parajalt pehme. Mätsi taignast kokku pallike, jäta see samasse kaussi ja raputa alla-peale natuke jahu, kata kauss niiske rätiga ja tõsta tunnikeseks kuhugi sooja (radiaator, põrandaküte, pliidi/ kamina lähedus vm) kosuma. Selle ajaga peaks tainas mahus duubelduma. Jaga tainas vastavalt oma panni suurusele ca 4 võrseks osaks ja rulli neist taignarulliga pannimõõtu põhjad. Tõsta pliidi temperatuur keskmisele tasemele, lisa pannile natuke oliivõli ja küpseta põhja üksnes ühelt poolelt ca 5-6 minutit pealtpoolt pidevalt surudes, kuni saavutad mõnusalt ent õrnalt krõbeda tulemuse.

Purusta küüslauk ja sega tubli hulga oliivõliga, tõsta kõrvale ja lase õlil maitset koguda. Rösti ahjus tükeldatud paprikad kuniks koor hakkab mustaks kõrbema, tõsta viieks minutiks umbsesse kotti ja seejärel eemalda koor ning leota natuke aega õlis. Kata põhi tomatipüreega, järgnevalt nirista üle küüslaugu-õliseguga ja maitsesta soola-pipra-tšilli ja muude maitseainetega. Lisa paprikad ja muud komponendid. Viimasena tõsta peale poolitatud kirsstomatid. Küpseta ahjus 180 kraadi peal ja enne välja võtmist tee minutike max kuumusel rösti.

Mingil kummalisel põhjusel eelistatakse pizzat süüa reeglina restoranides-trattoria´des, mitte aga valmistada kodus. Kui asi on põhjas, siis on viimane aeg oma harjumusi muuta, kuivõrd kodustes oludes saab suurema vaevata geniaalse põhja, kattest rääkimata. Imeõhukesed, napi juustu ja viletsa kattega restoranipizzad saab koduköögis transformeerida tõeliselt lopsakateks ja värvilisteks taiesteks, millega kõhu täitmiseks piisab kõigest paarist tublist viilust. Kui aga külalised on tulemas kella 6-ks, pole aega ega ka viitsimist, on paras kodurestoranist tellida 5-ks värsked põhjad, kodus kiiruga tükeldada kõik komponendid sobilikku mõttu ja panna kaussidesse sõpru ootama. Samal ajal kui vahuvein klaasis mullitab, saab tööpinna ääres mõnusalt kambakesti sagida ja veerand tunni pärast hambad lüüa elu parimasse pizzasse.

Pizza Florentine

pizzapõhja kodusest restoranist või materjali põhja tegemiseks

purustatud tomateid

ohtralt spinatilehti

šampinjone

mune

parmesani

soola-pipart

küüslauku

oliivõli

rukolat

basiilikut

Esmalt purusta küüslauk ja sega oliivõliga, tõsta kõrvale ja lase õlil maitset koguda. Seejärel pese spinatilehed ja kuumuta pannil oliivõlis kuniks muutuvad pehmeks ja moodustavad vahva rohelise massi. Maitsesta soolaga ja tõsta jahtuma. Eemalda spinatist üleliigne vedelik. Kata pizzapõhi purustatud tomatite ja naturaalse tomatipüreega. Lisa spinatimass, tilguta lusikaga üle küüslaugu-õliga ja selle peale laota pestud ning tükeldatud šampinjonid. Riivi peale parmesani ja maitsesta meelepäraselt. Lisa ka värskelt rebitud rukola ja basiilik. Eelkuumuta ahi ca 200 kraadi peale. Enne ahju panekut löö pizza peale meelepärane arv mune ja pane ahju küpsema. Pizza on valmis kui munad on täpselt nii küpsed, kui soovid!

Kui eelmine postitus oli pühendatud meie sõpradele gluteenikutele, siis see lihtne pizza peaks rõõmustama meie kalleid vegetariaane, kel probleeme lihasaadustega, kuid tolereerivad mune. Juhul kui koduteele jääb korraliku ahjuga restoran, telliga värske põhi sealt ja säästke tubli hulk aega ning saage täpselt õige küpsusega baas. Kui pizza maitsega seostub reeglina mõni vürtsikas vorst, nõretav juust või lopsakad mereannid, pakubki Florentine mõnusa rohelise ja tervisliku vahelduse. Kuna meie jumaldame kiireid ja lohakaid, sageli vormituid ja kõikvõimalikele suvalistele baasidele (lavašš, tortilla-põhjad, foccacia saiad jne jne) tehtud pizzasid, ei tulekski tähelepanu pöörata niivõrd roa disainile, kuivõrd selle fantastilisele maitsekombinatsioonile ja värskusele. Juurde lonks veini ja päev ongi korras!

Gluteenivaba sidrunikook

150- 200 grammi võid

4 muna

15 supilusikat suhkrut

törts soola

200 grammi mandlilaaste

250 grammi kartulipüreed

3 sidrunit

küpsetuspulbrit

vaniljesuhkrut

Esmalt sulata või. Seejärel purusta blenderis mandlid peenikeseks puruks. Koori sidrunid ja koor blenderda võimalikult peeneks. Võta mõnus kauss ja sega kokku kartulipüree, sulavõi, suhkur, mandlid, sool ja sidrunikoor. Korralikult segades lisa ükshaaval munad, 2 teelusikat küpsetuspulbrit ja teelusikas vaniljesuhkrut. Määri ahjuvorm võiga, vala hoolikalt läbisegatud vedel mass vormi, küpseta ca 45 minutit või kuni hambatikk torkimisel ei kleebi. Lase paarkümmend minutit jahtuda ja taheneda.

Kel häda gluteeniga, ei pea end tingimata ilma jätma elu-mõnusatest maiustest: jahu saab asendada näiteks kombinatsiooniga kartulipüreest ja mandlitest, mis annavad koogile jumaliku kohevuse ja niiskuse. Sel on eriti õhuline ja unikaalne tekstuur, rammusalt magus selgroog ning samas virgutavalt tsitruseline taust. Make no mistake- tegemist on tõeliselt eepilise koogiga- magus, rammus ja suviselt kollane. Eriti lõbusaks aga teebki asja kartul, mida keegi kunagi ära ei suuda tunda- kes peab seda maisiks, kes mannaks või hoopis kookoshelvesteks. Kuna kokkusegamine võtab kõigest 5 minutit ja küpsemine oluliselt kauem, saab õhtuse söögiteoga toimetada tagant ette- panna esmalt kook ahju ja alles siis asuda teiste roogade kallale.

Salveised ravioolid spinati, tsitruse ja pähklitega

täidiseks:

ohtralt värsket spinatit

küüslauku

India pähkleid (kui võimalik, otsi juba soolatud ja röstitud kujul)

parmesani

taimset koort

riivitud sidrunikoort

taimset võid

oliivõli

soola-pipart

tšillihelbeid

salveid

munakollaseid liimimiseks

taignaks:

jahu

mune

oliivõli

soola

Tainas. Võta endale üks mõnus lameda ja laia põhjaga kauss, kus oleks hea tainast segada. Vala sisse jahu, tee keskele kaevuke ja löö sinna munad. Väga jäme arvestus on 1 muna per 100 g jahu. Elik poole kilo jahuga seguneb ca 5 muna. Enne segamist tee väike nire oliivõliga ja krõbista sekka ka soola. Hakka mune ja jahu kokku segama seest väljapoole nõnda, et iga pööritamisega tuleks natuke jahu kaasa. Sellisel juhul ei muutu tainas kleepivaks lögaks ning sellega saab mõnusalt ümber käia. Kui tainas mätsib liialt, lisa põhja natuke jahu ja sõtku-tambi edasi. Kui on liialt kuiv ja jahune, võid lisada sutsukese õli/ muna. Kui oled saavutanud tugeva pätsi, mis pole liialt jahune ega kleebi, rulli see tihedalt toidukilesse, tõmba kile pingule ja jäta sisu tegemise ajaks külma tahenema.

Sisu. Pese puhtaks ja kuivata veest spinatilehed. Prae õli ja vähese võiga purustatud küüslauk ja lisa peagi spinatilehed. Tossuta kuniks lehed on muutunud pehmeks ja moodustavad mõnusa rohelise massi. Maitsesta soola ja pipraga, lisa tšillihelbed ja tõsta tulelt kõrvale. Lase jahtuda ja eemalda üleliigne vedelik. Sõltumata sellest, kas kasutad röstitud pähkleid või mitte, kuumuta/ rösti neid uuesti pannil nõnda, et servad läheks kenasti pruuniks ja krõbista peale ka tublisti soola. Purusta pähklid blenderis ja kalla kaussi. Purusta blenderis peeneks puruks ka parmesan ja ca veerand sidruni koor, vala kaussi pählitele peale ja sega läbi. Nüüd lisa kaussi kuiva segu peale spinatisegu ja mökerda kõik omavahel kokku, maitsesta vajadusel soola-pipra-tšilliga. Lisa paar lonksu taimset koort, et segu veelgi paremini kokku hakkaks, sega läbi ja tõsta külma tahenema.

Ravioolid. Võta külmast tainas ning lõika sellest ca 1/5 kasutamiseks. Ülejäänud mätsi kinni ja pane tagasi külma. Tekita endale mõnus suur tööpind, kus saaksid rahus taigna ja jahuga jantida. Vormi taignast käte ja sõrmede vahel piklik tükk ning veendu, et see poleks nätske. Kui on, lisa pihkudesse natuke jahu ja hõõru õrnalt üle. Võta appi pastamasina taignarull ja lase tainas kõige jämedamast vahest 5-6 korda läbi. Seejärel kitsamast setting´ust paar korda läbi ja igast järgmisest üks kord kuni jõuad viimase/ eelviimaseni. Siis saad ise otsustada, kas on piisavalt õhuke. Mida õhem, seda parem. Kui pastamasinat kodus pole, saab sisuliselt sama tehtud ka taignarulli või erilise häda korral veinipudeliga. Kui tainas on piisavalt õhuke, otsusta ära, mis kujuga oma pastat/ ravioole soovid. Kui kandilisi klassikalisi ravioole, siis läheb vaja piklikku taignariba, kui soovid poolkuu-kujulisi (agnolotti´d) või tortelloni´sid, võid taignast klaasiga lõigata ringid. Eralda endale paar munakollast ja sega läbi. Klassikaliste kandiliste ravioolide jaoks võta ette oma pikk õhuke taignariba ja hakka ühest otsest endapoolsesse külge (servast ca 1 cm) tõstma teelusikaga täidise kuhilaid. Liigu mööda tainast edasi ja jäta kuhjade vahele paar sentimeetrit. Nüüd mökerda kuhjadest eemal olev ja kuhjade vahele jääv taignaosa lohakalt kokku munakollasega ja rulli tainas endast eemale üle nii mitu korda kui tainast rullis on. Ideaalse laiuse puhul 2 korda. Hakka ühest otsast tulema ja vajuta sõrmega kuhjade vahed alla ja eemalda neist õhk. Lõika vahed noa või pitsalõikuriga läbi, näpi sõrmedega üle ja puista iga raviool üle vähese jahuga. Poolkuu-kujuliste agnolotti´de jaoks võta oma ümmargused taignatükid, pane täidis keskele ja sõrmedega näpi tainas ümbert umbseks. Kui soovi sellest nüüd saada tortelloni´t, keera poolkuu tipud ümber oma sõrme kokku ja vajuta kinni. Lase törts taheneda ja keeda 1-1,5 minutit. Samal ajal kui keeb, pane pannile törts võid ja salveilehed. Võta ravioolid potist, lase õrnalt üle salveivõise panni. Serveeri kohe ja riivi peale parmesani.

Kuigi jutt läks jube pikaks ja ilmselt ka segaseks, pole päriselus raviooliteos miskit keerukat. Aega kulub kokku ca tunnike-poolteist ja tulemus on lihtsalt imeline. Kuigi ravioole armastatakse reeglina täidisega spinat-ricotta-seedermänniseemned jm, on meie variant eriti kõhusõbralik: kerge ja tervislik, lisaks mõnusalt tsitruseline. Kui ravioolide valmistamine juba käpas ja tegevus ise meeltmööda, võib ju asuda neid täitma kõige hea ja paremaga. Lihtsalt laske sisul enne külmas natuke end koguda. Proovige kindlasti parti ja erinevaid ulukeid, see mitte ei vii üksnes raviooli-, vaid terve söögiteo täiesti uutesse kõrgustesse. Kiire salveivõiga soojendamine tekitab ravioolidele peale mõnusalt maitseka kihi ja võimaldab pealeriivitaval parmesanil hetkega sulada. Pastat (sealhulgas ravioole) soovitame valmistada oma kalli kaaslasega koos- nõnda, et veinipudel on külmas ja pidevalt tankimisvalmis. Siis muutub pastategu eriti lõbusaks ja annab erakordse võimaluse taignaste või täidise kaetud näppude pühkimiseks oma kallima põlle või nina peale:)

Vaarika clafoutis

100g mandleid

2 supilusikat jahu

törts soola

väike pakk taimset koort (ca 300- 350 ml)

kuni 10 supilusikat pruuni suhkrut

3 muna+ 4 munakollast

törts taimset võid

vaarikaid (hädisel aastaajal sobivad ka külmutatud kujul)

soovi korral ka vaniljet ja tuhksuhkrut

Kui kasutad suvel nopitud ja külmutatud vaarikaid, pane esmalt need sulama ja lase veel välja tilkuda. Purusta mandlid võimalikuks peeneks pudiks ja sega see kokku jahu, soola, suhkru, munade ning munakollastega. Sega korralikult läbi, kuniks suhkruterad on kenasti muu massiga segunenud. Määri sobilik ahjuvorm võiga, viska põhja marjad ja kalla kogu vedel mass peale. Lase 200 kraadi juures küpseda ca 20-25 minutit või kuni kook on kenasti küps ja hambatiku külge ei kleebi. Tõsta keset lauda ja söö lusikaga otse vormist! Peale võib raputada tuhksuhkrut.

Clafoutis´e või vähemalt selle nime juured võivad ju ulatuda kaugele Prantsusmaale, kuid tegelikkuses on see ju üks ehe ja lihtne vanaema-kook, mille kiire kokkuviskamine peaks ka iga meesterahva elementaarsete (köögi)oskuste hulgas olema. Kõikide komponentide kokkusegamine võtab aega 3-4 minutit ja poole tunni pärast võibki sööma asuda. Kui aega on rohkem, võib segul lasta külmas paar tundi settida ja siis enne ahjupanekut uuesti korralikult läbi segada. Meile meeldib eeskätt koogi lihtsus ja komponentide kättesaadavus: kel laktoosiga probleeme pole, võib taimse koore asendada tavalisega ja sellisel juhul ongi kõik koostisosad suvalisest külapoest ostetavad. Tore on ka jahu väike osakaal ja mõnus mandline mekk, marjad aga annavad parajalt happelisust (kasutada võib mistahes marju- eriti jumalikud on põldmarjad augustis) ja munad tekitavad tõelise suvekodu-murul-köögisöömise tunde. Ja kuivõrd homme on naistepäev, olekski ehk viisakas härradel retsept üle vaadata ja homme prouale tööpäeva lõpu puhul väike clafoutis kokku miksida.

Särtsuv kana-nuudlisupp

kanafileed

riisinuudleid

värsket ingverit

šampinjone

küüslauku

sibulat

porgandeid

maisi

tšillihelbeid

masala maitseainesegu või karrit

seesamiseemneid

oliivõli

taimset võid

soola-pipart

sojakastet

porrut

Suure poti põhjas prae kerges võis ja õlis lohakad tükid sibulast, küüslaugust ja porgandist, natuke ka tükeldatud ingverit. Lisa vaikselt vett ja hakka valmistama puljongit. Varsti võid lisada suured kanafileed. Kui kanafilee on enam-vähem küps, tõsta see välja ja lõika suupärasteks tükkideks. Eemalda puljongiveest sõelaga kõik ülejäänud juurikatükid. Tõsta fileetükid tagasi klaari puljongisse, lisa vastavalt maitsele purustatud küüslauk ja ingver. Lisa ka riisinuudlid, mais, tükeldatud seened ja porru, samuti pikkadeks ribadeks lõigatud porgandiviilakad. Keeda kuniks nuudlid on küpsed ja asu maitsestama tšilli, masala ja sojaga. Lisa ka sool-pipar ja seesamiseemned. Serveerimisel lisa törts sojat ja näputäis seemneid.

Heitliku kevad-talvise tuulekülma vastu ei aita miski paremini kui üks terav supp ingveri ja nuudlitega. Seest läheb hetkega soojaks ja nina hakkab mõnusalt vett jooksma! Nagu supi puhul ikka, saab igaüks lisada sellesse täpselt kõike seda, mis parasjagu meeltmööda, nii ka kogustega. Meie oleme alati eriti lahked küüslaugu, tšilli ja ingveriga, kõrvale teema natuke lavašši ja hummust. Selline supp on vahva soojendaja ja kosutaja, lisaks ka kerge nii kõhule ja kehale!

Giribaldi Gavi 2010

Veebruaris proovisime Giribaldi Langhe Chardonnay´d aastast 2008 seoses oma täiusliku köögiveiniotsinguga. Kirjutamise ajaks on Giribaldi oma Gavi (vist) asendanud oluliselt tobedama disainiga Risi´ga, mille esimene aastakäik peakski olema 2011. Juuresolev Gavi on saanud kiita nii Concorso Internazionale Enologico "Estonian Wine Challenge" raame, kus sai kuldse , samuti ka International Wine Challenge´l Londonis, kus sai pronksise medali. Värvuselt helekuldne, mõneti kahvatu tooniga; aroomilt esmalt väga napp ja ülimalt tagasihoidlik. Aja möödudes kogus aga aroom end tublisti, pakkudes hiljem ilusat paketti tsitrusest ja õrnast ingverist, tunda oli ka õrn vanilje- ja aniisivarjund. Arvestades, et tegemist on cortese marjadega, oli joogil tihedust ja kreemikust oodatust oluliselt enamgi. Kohati suisa mõnusalt rammus (pähline), vihjetega õunale, laimile ja küpsele greibile. Happelise tsitruse tõmbab mõnusalt kokku meeldiv vanilje ja aromaatne puuvili. Tõeline Gavi klassika ja täpselt sobilik jook meie janustele suudele. Kui Gavi´t sellisel kujul ka edaspidi müüakse, tunneb ta eeskätt ära Giribaldi´le omase pika pudeli järgi. Eriti mõnusaks teeb selle aga piiramatu võimalus kombineerida erinevate roogadega. Meie viskasime kesköise näljahoo tõrjumiseks kokku värvilise salati ja punnisime lahti täpselt parajalt külma pudeli. 

Aga siin on ju veel suitsukala, kooresed pastad, carpaccio, salat tuuna-steigiga, värsked ahjusaiad....

Saadaval: Pirita Wineway

Piccini "Selezione Oro" Chianti Riserva 2007

Laupäeval toimus eepiline osso bucco sööming, mistõttu oli tarvis selle kõrvale leida vahva jook, mis libiseks mõnusalt ning samas laseks särada liharoal. Juhindudes osso bucco sünnikodust Milanos, võikski olla täiesti loogiline valik selle kõrvale 300 km eemal sirgunud toskaanlane. Seega liikus mõte chianti poole, sooviga leida üks mõnus reserv. Nimeosa "Selezione Oro" viitab mõnevõrra põhjalikumale marjavalikule, mille käigus nopitakse välja parema küpsusastmega isendid. Jah, nagu varemgi oleme nõustunud: Piccini on suurtootja ja mõneti iseloomutu-põnevuseta, kuid see-eest positiivses mõttes kindla peale minek, eriti kui plaan on kindel. Seguks 90% sangiovese ja 10% cabernet sauvignon, kusjuures 70% segust on laagerdunud suurtes (50 HL elik ca 5 tonni) tammetünnides 9 kuud ning ülejäänud osa sama pika aja väikestes (225 l) Prantsuse tammevaatides. Enne turustamist kogub jook end mõned kuud ka pudelis. Värvuselt lillakalt-punakalt tume, kohati läbipaistmatugi; aroom seostub eeskätt punaste marjade, kirsside ja vaarikatega. Maitselt küllaltki kerge ja hästivoolav, ühelt poolt intensiivne, maalähedane, natuke robustne ja rustikaalselt tammenegi, teiselt poolt aga mõnusalt ümar ja hästitasakaalustatud. Tamm annab parajal määral pehmet vaniljet, samuti puidust tugevat struktuuri, milles võiks leida ka cabernet mõjutusi. Selgroog ja lõppmaitse ongi väga nauditavad, viimasest leiab natuke ka vürtse ja kõrbenoote. Antud juhul saame tulemust hinnata üksnes koosmõjus toiduga: lihavaagen oli tühi, pokaalid ja pudel samuti:)

Müügil: Pirita Wineway ja Vineyard.

Leiud turult

Viimati kirjutasime talviste turuandide juures tuurast, tursast ja vareenikutest. Ka sel nädalavahetusel pakkus imeilus ilm võimaluse toredaks šopinguks: lisaks piltidele jäädvustatud kiludele, leivale ja siiale kuulus meie saagi hulka ka 100% veisepuljong, värske soolalõhe, (juba varasamalt ülistatud) punane mari ja tatrapirukas kapsaga. Kel siiani käimata, tehke laupäeval 10-11 kiire külastus. Pakutav toore on täiesti piisavaks argumendiks ka teisest linna otsast tulekuks.

Presidendi kilud taluleivaga. Mmmmõnusalt marineerunud kilud värskete roheliste maitsetaimede ja jumaliku sibulaga. Kõrvale korralik amps sooja taluleiba. Proovisime ka oliivõlis marineeritud kilusid koos oliividega- väga bro!

Soolasiig. Lõikasime siiast õhukesed carpaccio-viilud ja tegime kõrvale õrna sidrunimahla-õlisegu. Saiaks värskelt ahjust võetud foccacia ja joogiks üks külm Gavi.

Kana tikka masala

sibulat

küüslauku

oliivõli

ingverit

punast paprikat

värsket tšillit

taimset koort

suhkrut

masala maitseainesegu (lihtne variant saadaval pea igas toidupoes)

purustatud tomateid

karrit

safranit

värsket koriandrit

laimi

soola-pipart

Prae pannil oliivõlis läbi tükeldatud sibul ja tšillikaunad, purustatud küüslauk, ingver, paprika. Lisa suhkur ja vastavalt maitse-eelistustele karri, masala, safran ning sega läbi. Lisa purustatud tomatid ja lase mõnda aega podiseda. Soovi korral võid segu jätkuvalt maitsestada masala´ga. Vala segu blenderisse ja purusta, lisa laimimahla. Prae samal pannil läbi suupärased tükid kanafileest ning enne valmimist lisa blenderist kaste. Laste natuke podiseda ja lisa koor. Serveeri üksi või koos aurutatud riisiga.

Polegi oluline, kas kas tikka masala pärineb Indiast või Pakistanist, fakt on see, et tegemist on enimmüüdud roaga Londoni ning paljude teiste EU pealinnade restoranides. Seega ongi viimane aeg kodustes oludes popp roog järele proovida. Kuna India toiduga kipuvad sageli meenuma Delhi räpased tänavad ja prügihunnikute otsas fooliumit ning kilet mäletsevad lehmad, on eriti nauditav sealsete traditsiooniliste toitude kodune valmistamine. Siis tead igat komponenti, nende päritolu ja loomulikult reserveerid endale õiguse roa tulisust ise reguleerida. Masala vürtsisegu võib soovi korral ka ise kokku miksida, kuid eriti nauditav on valmissegu või -pasta puhul just selle valmistamiskiirus ja -lihtsus. Ajal, mil pann on tulel saab ka riis aurustatud ja kõik kokku võtab aega napilt 30 minutit. Soovi korral võib näiteks niiskes ja läbikärtsutatud küpsetuspaberis juurde küpsetada ahjutäis pehmeid pita´sid või tortilla´sid.

Kodune foccacia

ca 125 ml sooja vett

poolteist tassi taimset piima

pool tassi kvaliteetset oliivõli

ca 15 g pärmi, sobib nii kuiv kui niiske

ca 5 tassi jahu

soola, pipart

rohkelt kuivatatud tüümiani, rosmariini

kuivatatud salveid

Sega soe vesi, piim ja pool õlist. Kui kasutad niisket pärmi, lisa ka pärm ja sega läbi. Lisa jahu, sool ja kuivatatud ürdid (kui kasutad kuivpärmi, sega see läbi koos jahu ja maitseainetega ja lisa siis vedelikule). Mängi tainas tublisti läbi ja vajadusel lisa jahu, et tainas ebamugavalt ei kleebiks. Tõsta tainas õlitatud kaussi, kata riidega ja lase soojas (nt radiaatori või põrandakütte peal) tunnike kosuda. Tunniga peaks tainas oma massi jämedalt kahekordistama. Seejärel võta madal ahjuvorm, määri tubli koguse õliga ning tõsta kerkinud tainas sellele. Vajuta tainas madalaks, kata taas riidega ja lase sarnaselt veel üks tunnike kosuda. Selle aja jooksul peaks tainas vajuma pigem laiusesse ja hakkama ahjuplaati mõnusalt täitma. Eelkuumuta ahi 230 kraadi peale. Vajuta tainas plaadil ühtlaselt madalaks, torgi pöidlaga sisse vahvad lohud, nirista peale allesjäänud õli, krõbista peale soola-pipart ning soovi korral ka tükeldatud musti oliive vms. Lase ahjus küpseda ca 25 minutit või kuni sai võtab kauni õrnalt kuldpruunika varjundi. Lase jahtuda ja lõika meelepärasteks tükkideks.

Kuna foccacia valmistamine on ääretult valutu tegevus, läheb alati meel kurvaks, kui Itaaliale orienteeritud söögikohad seda tervituseks veinipokaali kõrvale ahjusoojalt ei paku. Foccacia annab meistrimehele küllaltki suure vabaduse selle põnevamaks timmimisega, sest on ju tegu pizza sugulasega, mida võib katta kõikvõimalike lõbusate komponentidega, nagu näiteks päikesekuivatatud tomatite, tükeldatud oliivide, marineeritud artišoki, singi, juustu või mistahes muu meelepärasega. Meile maitseb ta aga eriti hästi autentselt, täpselt parajalt rosmariini ja tüümianisena, millisel juhul on ta suurepärane kaaslane kõikvõimalikele roogadele. Kui mõte jooksel kokku, võibki foccacia katta kontsentreeritud tomatipasta, chorizo, maitseainete, juustu ja muuga ning valminud on jumalik kodune pizza (on ju taignategu väga sarnane pizza´ga). Ehedam kui kustahes osteria´s. Ja kel on kodus/ suvekodus kivipõhjaga ahi, palju õnne!

Moët & Chandon Brut Imperial

Meenub ikka ja jälle üks šampade degusteerimine Eestist eemal, kus meie sommeljeeks oli noor prantslane, endine Pétrus´i nina ja veinimeistri parem käsi. Ta küsis huviga šampade kohta, mida Eestis enim müüakse ning kui olime ette lugenud klassikalised Moët, Mumm, Piper jt, hakkas ta muhelema ja otsis pikalt võrdlust. "Hmm...  Moët, Moët... This is exactly like McDonald´s." Moët korgib kinni igal aastal ca 30 miljonit pudelit, ühelegi neist (va Dom) aastat peale ei taha märkida ning ostab sisse suure osa jookides kasutatavatest marjadest. Ostab ka ju mäkk oma burksiliha Poolast ja salati Leedust.

Kui aga eelnev kõrvale jätta, rõõmustab Moët igakordselt oma lollikindla keskmise headuse, kuid paraku ka liigse igavuse ning vähese põnevusega. Kõikide huvitavate (ja valdavalt ka soodsamate) šampade kõrval on Moët lihtsalt natuke liiga igav. Ca 30-35 eurone hind laseb Moët´i vahetada näiteks nelja pudeli 2006-2008. aasta Simonsig´i ülielegantse ja maitserohke supervahuka vastu, kuid miks mitte ka nt ühe Ruffin & Fils´i šampa ja ühe Simonsig´i vastu...

Müügil: igal pool

Caves São João Cabernet Sauvignon Quinta do Poço do Lobo 2005

Mida võiks küll arvata selliste märksõnade omavahelisest kombineerimisest ühte pudelisse: vahuvein, Portugal, cabernet sauvignon, 2005? Kuigi eeskätt tundub eelneva ühildamine absurdnegi, pole see (õnneks) päriselus nii. Oma hullumeelselt lõbusal moel on rõõm teatada, et on täiesti olemas 2005. aasta punane 100% cabsav vahuvein Portugalist. Ilmselt oleks palju öelda, et olime joogist täielikus vaimustuses ja nüüd edaspidi muud ei plaanigi osta, kuid teatav respekt siiski. Bairrada DOC-st proovisime viimati sama tootja Frei João Reserva´t aastast 2001 (100% baga marjadest) ning tõdesime, et jook tekitas mõningast segadust ja sundis end pigem nebbiolo´ks arvama. Kui siis oli tegu sellise väiksemat sorti segadusega, siis selle pudeli juures ei oskaks ilmselt suurt midagi arvata. Quinta do Poço do Lobo on veiniistanduse nimi, mille Caves São João omandas 1972. aastal, noppis välja kõik vanad juurikad ja istutas täielikult ümber hoolikalt valitud väädid. Tulemuseks tagasihoidlik valik kahtlemata põnevaid jooke: punane Bairrada ja meie valitud vahukas. Värvuselt rubiinjalt tume, marjale omane. Aroomilt meenus redutseeritud alkoholiga konjak; vaht oli kaunilt roosa ja küllaltki lühiajaline. Maitse ülimalt kaberneelik, samas lisas peenike mull (mis kiiresti suurema lonksu puhul suu vahuga täitis) kummalist põnevust ja vahvat avastamist. Meie jõime seda pärast üht pudeli champagne´i kui friigijooki ja sinna sobis ta valatult. Saime mekkida, nuuskida ja mõtiskleda uutest totakatest kombinatsioonidest, mida piiritu joogimailm meile järgmisena pakkuda võiks. Serveerida tuleks nõks kõrgema temperatuuriga kui tavalist vahukat, kuid siiski tublisti jahutatult.

Müügil: Pirita WineWay šampatoas

Eriti sloppy kana cacciatore aurutatud riisiga

sibulat

küüslauku

värsket basiilikut

värskeid või juba kooritud suuri tomateid

kirsstomateid

oliivõli

taimset võid

kana rinnafileed ja soovi korral mõned jalad

taimset koort

soola-pipart

punast tšillit

basmati riisi

tähtaniisi ja kardemoniseemneid (riisile šmeki andmiseks)

Esmalt pane ahi kuumama 180-200 kraadi peale ja jäta ahjuvorm soojenema. Prae pannil oliivõlis ja taimses võis kanafileed mõlemalt poolelt kaunilt pruuniks ja tõsta kõrvale. Samal pannil prae õrnalt läbi tükeldatud sibul, tšilli ja küüslauk, lisa tükeldatud/ kooritud tomatid ja lase mõnusalt tihedaks massiks podiseda. Lisa basiilik ja maitseained. Võta pann tulelt ja lisa taimset koort, vajadusel maitsesta. Võta ahjust tuline vorm, lisa põhja kanafileed ja kalla peale punane kaste pannilt. Tõsta ahju 15-20 minutiks küpsema. Samal ajal pese külma veega mitu korda läbi soovitud kogus riisi. Kui tolm on maas, kalla veeta riis keedupotti (võimaluse korral kasuta läbipaistva kaanega) ja lisa leiget vett arvestusega 1 klaasitäis riisi= 2 klaasitäit vett. Krõbista peale soola, pipart, nirista oliivõli ja viska sisse 1 tähtaniis ja vastavalt soovile kardemoniseemneid. Pane pott pliidile, kata kõik avad ja tõsta kuumus maksimaalseks. Lase veel keema tõusta ning vähenda vaikselt kuumust kuni jõuad võimalikult madala kraadini. Läbi klaasi saad imetleda vee aurustumist ja nivoo langemist. Ajaks mil ahi saab valmis, on vesi riisi ümbert aurustunud ja valminud potitäis aurutatud riisi. Eemalda riisilt kaas, nopi välja aniis ja seemned, sega tublisti läbi ja soovi korral maitsesta soolaga. Serveeri riis all ja cacciatore peal.

Kuigi toidudisain ja roogade püüdlik alusele sättimine koos vastava värvivalikuga on ääretult nauditav ning esteetiliseltki ülimalt rõõmupakkuv, pole meie hinnangul sageli midagi paremat kui üks sloppy kausitäis maitsvat ja ehedat toitu. Ilusad kirkad toonid ja pärismaitsed. Cacciatore on täpselt selline roog: ei näe välja just kiiduväärt, kuid maitseb lihtsalt imeliselt. Ja seda sõltumata sellest, kas kasutada selles midagi lihalist või süüa lihtsalt punase kastmena riisi või pasta kõrvale. Cacciatore on traditsiooniline jahiroog, mille saab kokku mökerdada väga valutult ning nappide vahenditega, lisaks võib selles kasutada sisuliselt mistahes looma- või linnuliha. Ja  ei saa meie mööda oma lemmikriisist, mis eeltoodud näpunäidete järgi valmistades muutub täpselt samavõrd maitsvaks kui mistahes India, Korea või Tai restoranis: õhuline, maitseküllane ja mitte natukegi kodukootud. Meil oli kõrvale avatud kaks pudelit Cantine Lunae veiniperest: Vermentino ja punane Circus kolmest kohalikust marjast. Nom nom.