Johannisberg

Johannisberg´i veiniloss on tegutsenud enam kui 900 aastat ning on täna vaieldamatult üks Saksamaa tuntumaid ja ühtlasi kaunemaid. Väidetavalt oli just Johannisberg see, kes tabas esimesena nn late harvest ehk hilise noppimise ja seeläbi suurema suhkrusisaldusega veinivalmistamise kunsti. Meenutades pigem Prantsuse riviera kasiinohotelli kui veinimõisa, pakub Johannisberg unikaalseid kollektsioneerimis- ja tarbimisveine, (sh noored) kannavad sealjuures vähemalt 180-200 ühikulist hinnasilti, ja seda agenditasudeta, ladustamis-, transpordi ja poeomaniku juurdehindluseta. Kuid samavõrd palju olid nad ka maitsvad.

Schloss Vollrads

Terve regiooni kaunemaid losse, Schloss Vollrads rõõmustas mõne noore joogi ning suurepärase vinoteegi-veinipoega.

2008 riesling. Oi kui maitsev!

2010 spätlese trocken

Kloster Eberbach

Terve piirkonna tuntumaid kloostreid ja traditsioonilisi veini- ning sekt´ivalmistajaid, Kloster Eberbach kostitas meid nii veinidega küünlasäras hallituslõhnalises 12. sajandi kloostris kui ka virgutava vahutvaga päikeselisel viinamarjapõllul. Ja kuivõrd ühtegi neist siinmail saada pole, ei tasugi peatuda neil pikemalt.

2010 riesling trocken

2010 riesling

Riesling kabinett

2009 riesling brut sekt jp jpm.

Maximilianshof´i veinipere

Olulise osa oma reisist ja degusteerimisest veetsime Maximilianshof´i nn linnalossis ca kilomeeter veinipõldudest eemal. Kuuendat põlve ühe ja sama perekonna kätes, oli tänasel veinimeistril ja peremehel küllaltki selge ettekujutus veini- ja gastronoomiaelamuste pakkumisest. Alustades noorukestest maja- ja lauaveinidest kuni 50-60 aasta vanuste kordumatute beerenauslese´deni välja. Ja viimastest võiks rääkida kohe pikalt, sest meie kodumaal paraku selline ilus dessertveinide traditsioon puudub pea täielikult. Aga viige ennast kurssi- kas teadsite, et ka 300-400 aastased spätlese´d ja auslese´d kõlbavad täna juua? 

Siit aga väike valik meie proovitust nimetatud tootja juures.

Tüüpiline halbtrocken (nn poolkuiv, kuigi me seda iseloomustust ei pea millekski) majavein, mis oma lihtsuses ja mineraalsuses teeb silmad ette igale meil müügilolevale riesling´ule.

Pea kõigile on teada, et moodsa aja sakslased (vanasti õnnestus see neil fantastiliselt) on viletsad sildidisainerid- näidis perekonna valmistatavast lihtsakesest pinot blanc´ist (weisserburgunder).

2002. aasta riesling.

1999 riesling spätlese (nn late harvest ehk juba tugeva desserditooniga) topeltmagnum (3 l)! Muide 1989-1990 on väidetavalt parimad saksa valgete aastad kogu ajaloo vältel, sh muidugi parima potentsiaaliga hoida.

1997 riesling spätlese.

Viimase loetelu nauditavaim, 1986. aasta riesling kabinett, mis oli saanud endale juba kauni pruunikas-tumekollase tooni ja suurepärase väärisveini maitse. Kabinett sümboliseerib muuseas vana-aja mõisniku poolt endale varutud natuke paremat veini, mida hoiti iseloomulikus kapis ehk nn kabinetis.

Rheingau veinipiirkond Saksamaal

Rheingau on üks Saksamaa kolmeteistkümnest kvaliteetveini-piirkonnast, moodustades siiski kõigest 2,5-3% Saksamaa koguveinitoodangust. Sellegipoolest on just Rheingau ala, mis valdab kõige paremini rieslingust hea veini valmistamise kunsti ja traditsioone. Kuigi Rheingau´s on veinipõldude all kõigest (st versus piirkonna suurus) 3 200 hektarit, pole kuskil mujal Saksamaal nõnda suurt riesling´u marjade kontsentratsiooni.

Kogu Rheingau´sse jääv Rhein´i jõe lõunapoolne kallas (st päikesepoolne ja soe külg mägisest kaldast) on kaetud imeliste värviliste viinamarjaistandustega, iga paari kilomeetri järel armas väike linnake muinasjutuliste majade ning veinitubade ja -salongidega. Nagu veinipiirkondades ikka, nõnda ka Rheingau´s armastavad veinitootjad märgistada neile kuuluvad otsatud põõsasteread teepoolsetes otsades väikeste siltidega, kus peal viinamari, kogus ja tootja. Tooni andsidki peamiselt väikesed magusad ja kuldkollased riesling´u marjad, samuti vähemal hulgal tumepunased ja kohati magusamadki pinot noir´id ehk spätburgunder´id. Suurem osa marjakorjamisest oli sooja suve tõttu juba tehtud, sellele vaatamata olid puud täis vahvaid väikeseid kobaraid matsmiseks ja võrdlemiseks (sh kergelt hallitavad ja mädanevad).

Lühidalt, kuigi Rheingau ja tegelikkuses suur osa Saksa veinipiirkondadest on eeskätt tõelistele asjatundjatele ja piirkonna austajatele, loeb meie hinnangul eeskätt kogemus. St, kui oled suur riesling´u fänn, saad elu naudingu; kui aga nt super- bordeaux´ide jumaldaja, saad veelgi kinnitust oma eelistuste headusele:) Fakt on see, et mööda külge ei jookse see kohe kellelgi alla.

Ja muidugi mis selline reis alati teeb: paneb mõtlema sellele erakordselt raskele ja väsitavale füüsilisele tööle, mida ühe hea veini valmistamine nõuab. Seega, kui tabate end järjekordselt romantiliselt hetkelt veinipudeli tagant (nagu nt meie praegu bordood limpsides), võtke aeg, et mõelda mitte ainult selle pudeli väärikale eale, vaid veinimeistrite ja kohalike tudengite sageli ennastsalgavale efortile. Ja olge tänulikud :)

Et aga edasisest mingigi pilt tekiks, oleks mõistlik anda väike ülevaade Saksa veinide üldisest 4-osalisest klassifikatsioonist, alates madalamast otsast tipu poole:
a) Tafelwein ehk nn lauavein (vin de table Saksa vaste); lihtne ja spetsiifiline vein marjadest, mis kvaliteet-tootmist ei kannata ning mis toimub ühes viiest iseloomulikus piirkonnas. Tarbimine peamiselt siseriiklik, alkoholisisaldus pigem madal ja hind hirmus odav;
b) Landwein ehk nn maa-vein (vin de pays Saksa vaste), mis sai alguse alles 1982. aasta korjamise ja pudeldamise järel. Piirkondi 19 ja stiili poolest alati kas trocken (nn kuiv) või halbtrocken (nn poolkuiv);
c) Qualitätswein bestimmter Anbaugebiete (QbA) ehk kvaliteetvein kindlast (kindlaksmääratud) piirkonnast. Peab valmima ühes ettenähtud 13-s piirkonnas ning kandma sildil piirkonna tunnusmärki ja täpsustust. Nimetatud veinidel märgitakse sildile eelnevatega võrreldes oluliselt enam infot, sh sageli magususaste (vanal ajal isegi täpsed % suhted).
d) Prädikatswein (endise nimega Qualitätswein mit Prädikat) ehk Saksa vaste superior kvaliteetveinile. Saksa veinide kõige kõrgem kategooria, mida iseloomustab hulk iseloomulikke tunnuseid ja nõudeid valmistamisele, sh olulisemaid keeld suhkru kunstlikuks lisamiseks alkoholikraadi ja magususe tõstmiseks. Kuigi sageli on tegemist nn kuivade või poolkuivade veinidega (alati märgitud ka sildil), on pea kõigil suhteliselt kõrge suhkrusisaldus. Kõrgeima astme veinidel on kindlad lubatud viinamarjasordid, samuti määratletud piirkonnad.

Viimase otsa, st Prädikat kvaliteediga veinid jagunevad omakorda vastavalt suhkru sisaldusele viinamarjades (ning omakorda veinis) ja sellest johtuvalt ka alkoholiprotsendist, samuti korjamisviisist ja valmistamise spetsiifikast:
a) Kabinett ehk kõrgeima kategooria madalaim aste, alates küllaltki kuivadest kuni poolmagusate veinideni, mis saadud tava- või põhikorjamisega (st ei ole spetsiaalselt selle valmistamiseks marju nopitud ega otseselt valitud);
b) Spätlese ehk nn late harvest. Tavapäraselt pool-magus ja tüüpilisest kabinett´ist puuviljasem ja magusam. Vaatamata suuremale magususele hilise korjamise tõttu pole tegu siiski dessertveiniga;
c) Auslese ehk nn valitud korjamise teel saadud marjakobaratest valmistatud kvaliteetvein. Välmistatud eraldi selle tarvis nopitud, eriti küpsetest kobaratest. Reeglina poolmagus kuni magus, sageli iseloomulik ka väärishallitus ja sellele omane aroom juba pudeli avamisel.
d) Beerenauslese ehk valitud marjadest valmistatud vein. Võrreldes eelnevaga on stiil peenem- kui auslese puhul otsitakse valmis kobaraid, siis beerenauslese puhul üksikuid marju, mida käsitsi vastavalt valmimisastele kindlal ajal käsitsi nopitakse. Üleküpsenud marjadest valmib pea alati kvaliteetne ja sageli väärishallitusega magus dessertvein.
e) Eiswein ehk nn jäävein. Imeline jook, mis valmib külmanäpistatud marjadest. Näpistuse ehk külmumise tagajärjel viinamarjas olev vesi jäätub, mis võimaldab luua oluliselt kõrgema suhkrukontsentratsiooniga loomulikul teel valmistatud veini. Tavapäraselt (seotud hilise noppimisega) on marjad ka hallitusega. Erinevalt eelnevatest on Eiswein ka meie lettidel teataval määral esindatud.
f) Trockenbeerenauslese ehk nn valitud kuivanud marjade noppimise tulemusel valminud kvaliteetvein. Tegemist erakordselt intensiivse ja magusa, lausa jumaliku kontsentratsiooniga dessertveiniga, mille valmistamisel kasutatakse hallituse tulemusena sisuliselt rosinaks muutunud marju. Tulemuseks unikaalne suhkrusisalduse protsent, mis koostöös peene käsitööga ja eriliste piiratud kasvatusoludega annavadki tulemuseks küllaltki kalli ning fantastiliselt maitsva veini.

Imeline Lufthansa

Klimbi postituste viimase nädala kidurus on eeskätt seotud Saksamaa imelises veinipiirkonnas Rheingau´s gastronoomia- ja veinireisil käimisega. Sellest johtuvalt on mitu järgnevat postitust seotud eeskätt Rheingau veinide ja viimaste tootjatega.

Esmalt aga sügav kummardus väärikatele sakslastele, kes teel Tallinnast Frankfurti pakkusid lahkelt (sh oskuslikult) nii kohalikku pinot noir´i, puhta riesling´u sekt´i (vahutav) ning samuti värskendavat pinot blanc´i. Elegantselt free-of-charge:)

Kulebjaka kohast ja tatrast, bataadisalat

Pirukaks:

ca pool kilo lehttainast (võib ise pärmitaigna teha)

ca pool kilo fileeritud koha (eemalda kõik kondid)

3-4 sibulat

5-6 küüslauguküünt

ca 200 g tatart

materjali puljongi valmistamiseks

juurikaid vastavalt soovile (suvikõrvitsat, porgandit, herneid jm)

kümmekond vutimuna

1 suur talumuna

kvaliteetset oliiviõli

kardemoni

soola-pipart

tšillit

tüümiani

peterselli

värsket tilli

seemneid

Salatiks:

rukolat

beebispinatit

bataati

Sisu ettevalmistus. Aja kokkuhoiu huvides kasutasime me seekord lehttainast ning ei hakanud ise tainast möksima. Laota lehttainas laiali ja rulli ta pea ahjuplaadi suuruseks õhukeseks ristkülikukujuliseks leheks. Lõika kõik servad sirgeks. Fileeritud ja luudest puhastatud koha prae pannil koos purustatud sibula- küüslauguga kuni kala on õrnalt läbi küpsenud ja sibul-küüslauk pehmed, maitsesta soolaga. Samal ajal tee valmis puljong (prae läbi sibul, küüsauk, porgand jm meelepärane ning hauta vees kuniks maitse on paras) ning keeda klaaris puljongis tatart kuni see on mõnusalt pehme. Seejärel lase sama tatar üle panni ja tossuta välja üleliigne vedelik (tatar peab olema mõnusalt teraline), maitsesta soola-pipra-tšilli-peterselli-tüümianiga. Järgnevalt prae läbi tükeldatud juurikad (meie kasutasime herneid, suvikõrvitsat, porgandit, natuke baklažaani, küüslauku). Järgnevalt keeda kenasti läbi vutimunad, puhasta koortest ja tee kahvliga pudruks.

Pirukas. Laota lahtirullitud taignale keskele piklik ja parajalt paks ristküliku-kujuline kuhi praetud kalast. Pea meeles, et taignast peab jätkuma külgedelt ja otstest ka kinnikatmiseks. Järgnevalt lisa kala peale tatar, seejärel munapudru ja till. Nende peale laota juurikad. Kui komponendid on lisatud, venita taigna servad üles keskele kokku ja mätsi omavahel kokku nii, et kogu pirukas oleks kinniselt kaetud. Kui oled veendunud, et õhuavasid pole, kata pirukas ka ülaltpoolt küpsetuspaberiga (pirukas on kahe paberi vahel), võtta appi sõber, ning üks ühelt poolt kahe käega hoides ja teine teiselt poolt keerake pirukas ümber nii, et varasem põhi oleks nüüd taeva poole. Idee seisneb selles, et ülalpool oli enne liitekoht ja põhi ilus sile. Nüüd siis vastupidi. Kuna tainas on õhuke ja pehme, ärge prooviga niisama üle külje rullida- teie armas pirukas läheb lihtsalt puruks. Kaunistage pealmine osa seemnete ja taignaribadega, pintseldage üle ühe vahustatud munaga. Pistke ahju ja laske küpseda 200 kraadi ääre all kuldpruuniks ja pealt krõbedaks.

Salat. Meie tegime salati rukolast, beebispinatist ja bataadist. Kuna bataat on maitselt midagi porgandi-kõrvitsa-kartuli vahepealset, muutub ta eriti mõnusaks pärast laastutamist ja õrnas õlis praadimist. Tehke rohelisest padi ja pange praetud bataat peale. Krõbistage üle meresoolaga ja tehke väike õlinire (kasutage üksnes parimat külmpressi-oliiviõli).

Kulebjaaka on üks tõeliselt vahva näide slaavi köögist- palju häid ja puhtaid maitseid, ilus vormistus ja fantastilised lõhnad terves majas. Kuigi pealtnäha on tegemist paraja mökerdamisega, valmib tegelikkuses pirukas päris kiiresti ja valutult. Koha asemel võib kasutada mõistagi ka mistahes muud kala ja loomulikult on ka muud komponendid vägagi loomingulised: tatra võib asendada kruupidega (siis peab enne leotama ja loputama), riisiga, odratangude või muu hea-paremaga. Ka juurikate valik on 100% vaba, peaasi, et tulem oleks maitsev ja värviline. Lubatud on ka seened!

Korgid

Loo mõte on lihtne ja lühike: hoidke alles oma veini- ja šampakorgid. Esiteks on need klaasanumates ülimalt dekoratiivsed, teiseks on neil uskumatult suur sentimentaalne väärtus (meenuvad ilusad hetked) ja kolmandaks, kui teil on kodus koer, meeldib talle kahtlemata nendega mängida. Küllap ka kassidele.

Sügispuhastuse käigus tuli korraks hunnik korki põrandale kallata ja lihtsalt väga tore oli istuda ja uurida, mida varasematel aegadel nautinud oled. Meie leidsime näiteks: 2x 1996 Pomerol, 1998 Saint-Émilion, 1999 Medoc, 2003 Saint-Émilion ja sama aasta Grand Cru. Ka leidus üks 1994, mida enam tuvastada ei suutnud. 

Tehke algust!

Kapi-hommikusöök suvikõrvitsast ja tomatitest

suvikõrvitsat

talutomateid

punast paprikat

maapähkleid

värsket tüümiat

oliiviõli

talumune

laktoosivaba koort

tartrajahu

meresoola- musta pipart- suhkrut

erinevaid väikeseid seemneid

küüslauku

rohelist sibulat

värsket peterselli

Lõika taldrikule viilud värskest talutomatist, puista üle soolahelvestega ning peenikese õlinirega, Viska peale natuke värsket tüümianit, rohelist sibulat ja peterselli. Rösti pannil väheses õlis maapähkleid, kuniks nad muutuvad pealt tumedaks. Lisa pähklid taldrikule tomatite peale. Kuumuta pannil minimaalse oliiviõliga täiendavalt viilutatud tomat ja suured paprikaviilud kuniks mõlemad on vahvalt küpsed, lisa taldrikule. Valmista ette segu ca 4-5-st talumunast, vähesest laktoosivabast koorest ja tatrajahust (õige pisut, võib-olla poolteist supilusikat), lisa seemned, purustatud küüslauk, tüümian, musta pipar ja sool, samuti natuke pipart. Aja vahule! Nüüd kuumuta pann, kasta suvikõrvitsa viilud vahustatud segusse ning pane pannile küpsema. Särista mõlemalt küljelt ca 5 minutit. Kui segu jääb üle, tee sellest juurde imeõhuke omlett!

Pärast Krister Kivi inspireerivat artiklit "Kuidas ma lõpetasin kulutamise toidule", sai nn kapitoidust (tsiteerides viimast EE-d: leidlikkust ja trotsi väljendav toit, mis valmib ilma poodi minemata käepärastest toiduainetest, mis kappidesse aegade jooksul kogunenud) tõeline ikoon. Meis puudus täna vähimgi trots, samas aga ka  igasugune viitsimine end puhkepäeva hommikul turule või poejärjekorda vedada. Õnneks leidus kapis varasemalt turult ostetud tomateid, paprikat ja suvikõrvitsat, samuti viimati maalt kaasatoodud talumune. Kuna köögiaknal kasvavad kõrvuti tüümian, petersell ja roheline sibul, tuli need lihtsalt kõik omavahel kokku timmida.

Õhuke ja peaaegu jahuta küüslauguga paneering annab suvikõrvitsale natuke põnevust juurde, tomatid-paprika on oma alatises headuses. Omaette kiitust väärib aga lapileivalik seemnete, küüslaugu ja maitsetaimedega imeõhuke omlett. Bite this!

Cellier des Princes Côtes du Rhône- Villages 2009

Nagu eelmises postituses kirjutasime, otsisime midagi toredat kotlettide juurde. Seejuures oli oluline mitte lähtuda üksnes lambast, vaid ka lihaveisest, kastmest ja juurikatest. Valik taanduski lõpuks paari väärika bordeaux´i ja juuresoleva Côtes du Rhône´i peale ja siis saigi määravaks talle osakaal. Côtes du Rhône-Villages (eraldi AOC Lõuna-Rhône´is, Prantsusmaal, tasemelt ülalpool nn pea-Côtes du Rhône´i, kuid allpool Châteauneuf-du-Pape´i) eeldab vähemalt 50% grenache´i ja 20% mourvedre´i ja/ või syrah´i kohalolekut. Lisaks on lubatud maksimaalselt kuni 20% muid tunnustatud marjasorte. Meie valitu on segatud vahekorras 80% grenache, 10% syrah ja 10% mourvedre, mistõttu on sündinud ilus kombinatsioon pehmusest ja tugevusest (oleme kõigist marjadest ja nende peamistest väärtustest vist ka varasemalt kirjutanud). 

Küllaltki puuviljane, kuid samas lõunapoolsele Rhône´i piirkonnale omaselt soe ja suurepäraselt pehme ning mahe. Libiseb kergelt, kuid sobib oma struktuuriga väga kenasti talle tugeva maitse juurde. Natuke mahedat vürtsi, aroomis tugevalt alkoholi (piiritust), leiab ka natuke liköörile omaseid noote. Värvus rubiin-lilla. Meie hinnangul igati ilus punane lauavein toitvate punaste lihaliste ja/või vahemereliste roogade kõrvale. Lisaks great value meie poolt!

Päritolu: Kruger´i veinipood Viimsis.

Tallekotletid ja tomatikaste

Kotlettideks:

ca 300-350 g tallehakkliha

ca 200 g lihaveise hakkliha

4-5 väikest sibulat

ca 1/4 pakki väikest laktoosivaba koort (100% taimne Alpro soja)

1 talumuna

ohtralt küüslauku

tšillit

koriandrit

värsket tüümianit

korralikku oliiviõli

linaseemneid

seesamiseemneid

musti köömneid

natuke vürtse ja ürte

Kastmeks:

300-350 g konserveeritud kooritud tomateid

paar sibulat

küüslauku

tšillit

soola-suhkrut

loorberit

törts valget veini

pool teelusikat kappareid

Juurikateks:

1 tomat per sööja

1 paprika per sööja

meresoolahelbeid

suts fariinsuhkrut

tüümiani

törts õli

Kotleid. Haki sibul ja küüslauk (võid vabalt kasutada blenderit) ning prae pannil vähese õliga suure kuumusega õrnalt pehmeks ja pruuniks. Võte tulelt, pane suurde kaussi ja sega sisse mõlemad hakklihad, muna ning laktoosivaba koor. Asu maitsestama, lisa seemned ja muud ülal loetletud komponendid. Lase seista ca 30 minutit. Seejärel vormi korralikud pätsikud (selliste koguste juures võiks kokku tulla 7-8 kotletti) ja prae need pannil mõlemalt poolelt õlis ilusaks ja pruuniks (kuni paar minutit). Pane kotletid eelnevalt 180 kraadini küpsetatud ahju kuni 10-ks minutiks küpsema. Ära hoia ahjus liialt pikalt, pigem võta 7 minuti peal üks välja ja lõika lahti. Ideaalis võiks kotlet seest olla õrnalt roosa.

Tomatikaste. Kuumuta väikese poti põhjas õli sees sibulad ja küüslauk. Pruunistumise järel lisa potti kooritud tomatid, maitsesta, lisa kapparid ja mõningase podisemi järel pool pokaali valget veini. Maitse korduvalt ja korrigeeri maitseainetega. Kokku võiks kaste podiseda ca 35 min (kuniks tihedus on paras).

Juurikad. Jäta tomatid terveks, lõika noaga välja üksnes roheline nutt, paprikal lõika samuti otsast varreots koos pikliku sisuga (alles peaks jääma terve paprika, jämedamas otsas auk). Lõika tomatile sisse noaga peenikesed sälgud ja lisa mõlemad juurikad ahjuplaadile. Krõbista peale soolahelbeid (neid peaks minema ka tomati sälkudesse ja paprika sisse), vala üle õhukese õlinirega, puista peale natuke suhkrut ja viska peale tümianioksi. Lase küpseda kuniks paprika koor hakkab eemalduma ja tomat on kenasti pehme.

Saime selle söögi tegemiseks inspiratsiooni suurepäraselt Toomas Lääts´elt (Sfäär), kes juba paar aastat tagasi kokkas sedasama kombinatsiooni ERR stuudios. Toomase retsepti puhul oli eeskätt rõõmustav saia puudumine ja selle asendamine vähese koorega. Meie asendasime selle omakorda laktoosivabaga ning lisasime seemned, mida varasemalt oleme kotlettide juures palju kasutanud. Mis puudutab hakklihade vahekorda, peab igaüks leidma kuldse kesktee enda eelistustest johtuvalt. Poes müüdav seguhakkliha on selgelt veise poole kaldu, mistõttu oleks targem ikkagi eraldi osta ja kokku miksida. Tomatikastme juures on väga smart kasutada konserveeritud ja kooritud tomateid omas mahlas (väga hea konsistentsiga), millest paarikümne minutise tossamise järel kogu liigne vedelik välja aurub. Ajastage nii: esmalt tehke valmis kotlettide segumass, seejärel podisema kaste, samal ajal ahju juurikad ja pannile kotletid. Siis saab pannilt võetud kotletid lisada ahjus küpsevate juurikate juurde. Juurikate ja suurepärase kastmega tuleb kokku armas-toitev roog, millega on paslik juhatada sisse jahedama perioodi mõningaselt muutuv ja rammustuv toidulaud.

Veini-idee järgmises postituses (see-juures ärge unustage, et kuigi toidus on lambal oma osa, ei tohiks veini üksnes selle järgi valida- ka veis/ kaste/ tomat-paprika on olulise kaaluga!). Meie soovitus: väärikasvana bordoo või Côtes du Rhône.

Jean Baptiste Thibaut Bourgogne Chitry 2008

Asjaolud, et Burgundia veinitootmise kultuuri on esmakordselt märgitud aastal 312 ja et 5 aastat tagasi loodi Bourgogne´i sajas apellatsioon, räägivad üht-teist ka rajooni tavadest ja sisukusest. Sellega käsikäes kasvab ka huvi veinitoodangu parema tundmaõppimise suhtes. Eile õhtul proovisime Jean Baptiste Thibaut Bourgogne Chitry´d aastast 2008. Chitry on piirkonna tähis, mis vihjab, et vein on toodetud Loode-Burgundias Chitry kommuunis. Valminud 100% chardonnay marjast, ei ole tegemist teab mis üllatusega, kuid kahtlemata positiivse näitega võimalustest, mida chardonnay´st valmistada annab. Aroom omajagu segadusseajav- ühest küljest tugev ja intensiivne, teisalt suhteliselt raskesti äratuntav ja eristatav. Mõningase nuuskimise ja keerutamise järel peatus mõte hapukoorel ja rasvasel kohvikoorel, vaniljeõiel, niisketel kividel (äkki piirkonna paesest pinnasest johtuvalt?). Värvus oli kaunis kuldkollane ja konsistents parajalt tihe. Maitse oli küllane ja meeldivalt intensiivne, samas kenasti tasakaalus ja mõõdukalt happeline (säilitamispotentsiaal). Iseloomulik oli mõistagi traditsiooniline mineraalsus, mida täiendas täidlane puuviljasus. Kuigi mitmes mõttes tuntavalt chablis´lik, muudab selline bourgogne  nii mõnegi lihtsama otsa chablis´ näotuks ja igavaks. Ning küllap tuleb nõustuda ka briti veinikriitiku Jancis Robinson´iga, kes on öelnud, et piirkonnale omased burgunderid, mis valmivad 100% chardonnay´st, on traditsiooniliste ning mitmeti lihtsa stiili tõttu nimetatud marja isepära väljatoomiseks absoluutselt parim väljendus ja vorm. Tootjal koduleht puudub, mistõttu tuleb maitsta ja ise mõisa ning valmistajate kohta kaunis legend välja mõelda :) 

Päritolu: Viimsi Kruger.

Viinajuttu (Königsbergskaya vodka)

Eilne ahvenasupp poleks olnud midagi väikese viinapitsita. Kes satub Venemaale, võiks otsida Königsbergskaya viina, mis maitse seisukohalt kaunistab kenasti Vene premium viinade ridu. Viletsate viinaninadena oskame üksnes soovitada, et juhul kui teiegi olete harvad viinavõtjad, make those times count ning jooge korralikku kraami. Viin külmas pahaks ei lähe ja ära ei lahtu, mistõttu tooge aeg-ajalt reisilt head viina ja pistke hoiule. Mõnikord on hädasti veel vaja. Ja mõelge niipidi- hea viinaga saab alati marineerida ka liha ja kanda palaviku ajal sokkides, halb viin joogiks ei kõlba aga kunagi...

Domaine Servin Chablis 2009

Just juurdlesime sõbraga, et hirmus keerukas oleks kinnitada veendunult, et see on minu lemmikbordoo või see -chablis. Mõlemale on omased hulk iseloomulikke tunnusjooni, kuid valik otsatu. Seega usume, et õige valem on proovida lihtsalt võimalikult palju erinevaid ja luua endale teatav ülevaade. 2009 oli piirkonnas suurepärane veiniaasta, mis andis valmistajate kinnitusel tavapäratult kõrge kvaliteediga marjad. Noore veini puhul on arusaadav, et nii maitse- kui lõhnabukett alles võtavad oma kuju ning valmis tervikuni on veel tükk teed. Sellele vaatamata oli aroomis ilusat ümarust ja harmooniat, teatavat elujõudu. Vürtsid, greip, ananass, õun ja apelsin ja värskelt niidetud rohi. Maitset saadab tuntav happelisus, mis lahtioleku ajal ei taandunudki. Väga mineraalne, elav ning tsitruseliselt puuviljane, tõeline värske ja virge burgunder. Värvus oli kaunilt kuldkollane, suisa mesine ja klaasil selgelt õline.

Päritolu: Winestore Norde Centrum keskuses.

Chateau Phélan Segur Frank Phélan 2005

Meie järgmiseks noppeks on tõeline bordoo-pärl Chateau Phélan Segur´ilt. Wine Spectator on kiitnud selle siidjat tanniini ning ilusat terviklikkust, samas natuke noominud kiiret hääbumist. Meie hääbumiseni ei jõudnudki, sest vein maitses hästi ja lõppes otsa vastavalt kiiresti. Tõeline nauding. Piirkonnale omast kohvi ja šokolaadimekki võis tõesti leida, samuti tubli tanniini ja omajagu hapet. Värvus oli sügavpunane väikese lilla tilgaga, lõhnas valitses segu küpsetest marjadest. Kuivõrd 2005 oli suurepärane veiniaasta, on ka nimetatud veinil potentsiaali seismiseks ja hoidmiseks veel kuhjaga, mis tuletabki meelde, et peaks mõned pudelid luku taha hoiule pistma... Igatahes on alati suur rõõm juua väikese veinimõisa jooke ja mõelda, kuidas aastaid tagasi pererahvas vääte uuris ja marju noppis. Tugevaid traditsioone ja aastatepikkust ekspertiisi EI OLE võimalik üle trumbata suurtootja soodsa hinna või hõlpsa kättesaadavusega- seda maitse-emotsiooni lihtsalt ei saa hiiglaslikust metallvaadist. Kel viitsimist, võib netist mõisa üles otsida ja uurida- tegemist on lihtsalt ühe ilusa ja väärika koha ning seltskonnaga.

Päritolu: kodupood Kruger.

Caves São João Frei João Reserva 2001

Portugali veinivalmistaja Caves São João valiku kõige vahvam isend on kindlasti eile proovitud Frei João Reserva, millest meie valisime aastakäigu 2001. Nimetatud vein tuleb Bairrada piirkonnast, mis on Portugali kõrgeima klassifikatsiooniga regioon (DOC). Piirkonda iseloomustavad enim ilusa tumepunase ja kergelt pruunika tooniga tanniinised ja happelised, tuntava pipranoodiga ja hea hoidmispotentsiaaliga veinid. Meie väljavalitu on valminud 100% baga viinamarjadest, mis tähendab automaatselt kõrget happelisust. Ja seda oli tõesti hämmastavalt palju. Vaatamata tublile tuulutamisele, täitis neelamise järel hape terve suu- sellist kuivustunnet kogeb pigem väga-väga harva. Tõenäoliselt pole me kunagi puhast baga´t varem joonud, mistõttu oli avastamisrõõmu nii maitses kui aroomis küllaltki palju. Lõhnast võis leida natuke tõrva, lagritsat, ohtralt metsmarju, maitsest seevastu marju tagasihoidlikult ja rikkalikkust ning tasakaalu kuhjaga. Pudelit nägemata oleks koheselt pakkunud selle päritoluks hoopis Itaalia ja marjaks 100% nebbiolo (pole kahtlustki, et Piedmont). Ja küllap on viimane selgelt kompliment, sest meie oleme alati nebbiolo sõbrad :) Teine lonks oli happe poolest juba oluliselt kergem ja edasi läks hoopis hästi. Värvus peegeldas juba väärikat iga (ilus pruun) ning maitse ei hääbunud ka pika seismise järel. Maitsest leidsime veel küllaga kirssi, natuke tubakatki (sigarikarbi-efekt), ürte ning äärmiselt pehmet tanniini. Seega pakkus Portugal ühe kauni veinielamuse- tervikliku ja valmis veini, kauni kombinatsiooni elegantsest vanusest ja suurepärasest maitsest.

Nimetatud veinimõisa üksikuid pudeleid leiab Piritalt, Wine Way poest.

Les Hauts des Coteaux Chateauneuf-du-Pape 2007

Viimsi Kruger´i veinipoe kaunist valikust oleme varasemaltki rääkinud, kuid eile õhtul tuli seda taaskordselt tõdeda mitme toreda veini nautimise kõrvale. Võtame näiteks sellesama Chateauneuf-du-Pape´i aastast 2007, millele on 50-aastased väädid ja aastane küpsemine tammevaadis andnud suurepäraselt rikkaliku maitse. Veinipood on ise kenasti kirjeldanud, et kuigi tegemist on väga jõulise joogiga, on see samaaegselt väga pehme ja delikaatne. Tuntav röst ja rikkalik mustade marjade noot paneb seda peas koheselt sobitama erinevate roogadega, kuid eile tõdesime, et tegemist on ka fantastilise nautimisveiniga, mis sugugi ei eelda kõrvale tummist suutäit. Kui aga kokkamiseks läheb, paaritaks seda koheselt ulukiga (nt põdrakotletid). Viinamarjad jagunevad grenache 80%, mourvedre 20%, esimene annab elamuse ja teine selgelt tugeva struktuuri (tõeline veinimaailma heaven-made-match). On mourvedre ju just see, mis du Pape´i veinidele annab iseloomuliku maalähedase ja tugeva natuuri (grenache seevastu on kõige enam laiutav punane viinamarjasort terves maailmas, mistõttu ei saa selgest iseloomust rääkida). Veelkordselt, nagu üks korralik du Pape kunagi: täidlane, väga-väga rikkalik ja tugev, ideaalse tanniiniga. Aroomist noppisime küpseid marju, tugevaid iseloomuga lilli. Niiet paluks nädalavahetusel 1 sõit Viimsisse!

Voarick Cremant de Bourgogne

Vahutavatest jookidest on alati tore kirjutada, sest ainuüksi foto vaatamine meenutab nende värskust ja eeldatavasti ka headust ning nautimust. Teisalt läheb meel kurvaks, et Eesti veini- ja mitteveinipoed vahutavale väärisalkoholile nõnda vähe tähelepanu pööravad. Seega paraku, ka käesolev jook pärineb hoopis kaugest Šveitsist, mitte Tallinnast. Oleme mõni aeg tagasi kiitnud bourgogne cremant´ide headust, kuid liig liiale liiga ei tee. Valmistatud klassikalisel šampanjameetodil, on ka Voarick´i sisuks šampa traditsioon: chardonnay+ pinot noir. Kokku annab nimetatud segu äärmiselt šampanjaliku joogi, mida meile teadaolevalt ongi korduvalt šampanjade pimetestingutel nn segajana kasutatud. Ei saa väita, et pudel eriline meelitaja oleks (suhteliselt odavailmeline kleepekas), kuid maitse seisukohalt ei ole ainsatki negatiivse alatooniga kommentaari. Väga elegantne asemik kallimale sugulasele, suurepärase mullivahuga ning ääretult sümpaatse maitseseguga. Pinot noir annab erakordselt õrna (peaaegu peab otsima) maasika-noodi, piirkonnale omane lubjakivi koostöös chardonnay´ga õrnalt metalse ja puhta põhiaine. Aroomist leiab natuke krõbeda üleröstitud saia või leiva lõhna, ohtralt valgete lillede aroomi, maitse täidab peamiselt puuviljane (sh punased marjad) värskus. Maitses valitseb tõeliselt kaunis harmoonia. Värvus on kauni kuldse tooniga ning mullid peenikesed ja pika jooksuga. Kokkuvõtlikult, tutvuge kindlasti veinipoodide nn mulliriiuliga ja otsige põnevaid jooke, proovige kahtlemata erinevaid cremant´e ja püüdke peas võrrelda šampanjade elamustega.

Hautatud ürdilammas+ juurikad

Lammas:

tallekarreed

värsket piparmünti

värsket peterselli ja tüümianit

gaseeritud vett

paar sidrunit

safranit

karrit

soola-pipart

tšillit

viisakat viina

küüslauku

oliiviõli

natuke musti köömenid

seesamiseemneid

suurt ahjukotti

punast veini

beebisibulaid

Muu:

Türgi ube

küüslauku

õli

suvikõrvitsat

Alusta varakult lamba marineerimisega- lõika karree ühekaupa tükkideks ja valmista ette ülimalt niiske marinaad. Suurde kaussi pigista tühjaks paar sidrunit, viska kaussi ka koored. Maitsesta soola ja pipraga. Lisa värske küüslauk, petersell ja tüümianivarred, samuti õli. Puista üle karri, köömnete, safrani, tšilli ja seesamiseemnetega. Kalla sekka ka hunnik seesamiseemneid ja vala kõik üle ohtra viinaga. Purusta sisse ühe pea jagu küüslauku+ mõned terved küüned ja lisa mitu head peotäit kooritud beebisubulaid. Lisa karretükid ja vala üle gaseeritud veega nii, et lammas oleks põhiosas kaetud. Krõbista peale soolahelbeid ja rikkalikult musta pipart. 

Samal ajal prae pannil vähese õliga pooleks lõigatud küüslaugupead (näod allapoole) ja aseta need ahjukotti, samuti näod alla. Lisa kotti värsket tüümiani, peterselli, piparmünti, soola ja tšillit.

Kui lammas on ca 1,5 tundi tõmmanud, õngitse karreetükid välja ja prae tulisel malmpannil. Lisa natuke ka muud marinaadisegu, samuti sibulaid-küüslauke. Pärast praadimist tõsta karreetükid kotti ja vala üle ülejäänud marinaadiga (võta sidrunikoored/ -pooled välja). Seo kott kinni, torka sisse paar auku ja pista küpsema arvestusega ca 1h per kilo. Kuna kotis on palju vedelikku, hakkab lammas hauduma, mitte lihtsalt küpsema.

Ahjuga samaaegselt pane podisema Türgi oad koos mõne tüümianivarrega. Lisa soola ja lase muliseda kuniks oad on parajalt pehmed (tavaliselt ca 20-25 min). Samuti toppisime samal ajal meie ahju värske hiid-suvikõrvitsa lõike, mille katsime enda valmistatud küüslauguõliga. Serveeri, kuidas soovid, kuid veendu, et lambakoti-vedelikku jaguks ka juurikatele. Kõrvale pane ka koti põhjas küpsenud pool-küüslaugud. 

Lambale sobiliku ja meelepärase marinaadi leidmine on tõesti paras töö ning ettevõtmine, kuid samas on see ülimalt individuaalne ja lähtub üksnes kokkaja isiklikest eelistustest. Meie algne plaan oli teha 1001 ööd stiilis marinaad (aniisiseemned jm), kuid töö käigus asendasime selle siiski vähe sisutihedamaga. Kuna lammast ollakse tavaliselt harjunud sööma suhteliselt traditsiooniliselt, mõjub meie hinnangul hästi väike uuendus- seekord tsitrus ja piparmünt. Viimane annab marinaadile imeilusa rohelise värvuse ja maitseained üheskoos parajalt tiheda konsistentsi. Gaseeritud vesi koostöös viinaga aitab paremini lamba südamikuni jõuda. Ja loomulikult- poolikud küüslaugud on lihtsalt imelised.

Meie hinnangul näevad inimesed lamba kõrvale veini valimisega sageli põhjendamatult palju vaeva (ei ole midagi nii, et üksnes cabernet sauvignon on match made in heaven). Ei ole lammas ühti midagi nii erilist, pigem lihtsalt väga maitsev ja diip. Seega valisime kompanjooniks maailma lihtsaima, Casetta La Fattoria punase itaallase. Imekerge ja uskumatult soodne lauavein pärineb Piemonte´st, Loode-Itaaliast. Ca 3/4 piirkonnast on väga mägine ning tervet regiooni on tugevalt mõjutanud prantsuse traditsioon, seda nii veinivalmistamise kui kokkamise kultuuris. Kuna Piemonte´st on pärit suur osa legendaarseid itaallasi (Barolo, Barbaresco, Gavi di Gavi, Nebbiolo, Barbera´d jm), pole imestada, et ka nõnda lihtne ja kerge jook maitseb suupäraselt. Värvus on tumepanene, isegi rubiinikarva, maitse aga ülimalt kaunis balansis. Imeline näide, kuidas soodne ja lihtne vein võib olla uskumatult nauditav. Drink this!

Veini pakub nii Viimsi Kruger´i veinipood, kui usu või ei- Viimsi lihapood :)

Kuna oleme varasemalt ka viinadest juttu teinud, leidsime, et oleks ehk paslik ka oma tänane marineerimiskaaslane ära märkida (ja uskuge- see kannatab ka niisama joomist- ja kuidas veel- tegemist on suurepärase kvaliteetviinaga  :))

Tremblay- Marchive Petit Chablis 2009

Viimsi Kruger´i veinipoodi laekus hiljuti uus partii erakordselt sümpaatseid burgoone, millest tasapisi siin ülevaadet hakkame tegema. Tänane maiuspala oli Tremblay- Marchive Petit Chablis aastast 2009. Kuigi petit on tunnustatud veiniperekonna nn madalaim denominatsioon ei ole tegemist kaugeltki mitte tagasihoidliku või tavapärasest chablis´t märgatavalt kesisema veiniga. Petit´s võib olla mõnevõrra vähem metalsust või kreemi-petrooleumi kui selle nn "suurtes" liigikaaslestes, on sellegipoolest tegemist suure joogiga. Ülimalt värske ja mineraalne, samas küllaltki õrn ja delikaatne. Sageli vist ongi häda selles, et nn "suurtest" chablis´dest rääkides (grand ja premier cru+ chablis) unustatakse lihtsam, kuid vägagi huvitav ja tihti põnevamgi petit. Meie armastame chablis´d ja eriti veel ever-põnevat petit´d. Sest nagu The Telegraph on kirjutanud: "damn good value", lisame omalt poolt ka erakordse nautimuse ja fantastilise emotsiooni, mis sunnib riiulilt alati samanimelisi sugulasi otsima.

Täiesti absurdne kook kõrvitsast

muretainast

mandlilaaste

kuivatatud aprikoose

värsket ja säravkollast kõrvitsat

sidrunimahla

apelsinikoort

4 munakollast

laktoosivaba koort

demerara suhkrut

Pane aprikoosid ja peeneks hakitud kõrvitsatükid (ca 2-3x rosinasuurused tükid) sidrunimahla sisse tunnikeseks likku. Samal ajal eelküpseta koogivormis põhi, vooderda loominguliselt ja kasutada sama hõbepaberi-trikki, mis eelmise sissekande (quiche) juures- siis jäävad servad kenasti püsti hoidma ja neid saab pärast sõrmedega murda ja kõrvale hammustada. Raputa põhja peale mandlilaaste, lisa aprikoosi- ja kõrvitsatükid. Tee mõnus segu laktoosivabast koorest, munakollastest, pruunist suhkrust ja riivitud apelsinikoorest. Pärast paraja segu saavutamist vala põhi vedelmassiga üle ja raputa peale suures koguses mandlilaaste. Torka ahju ja lase ca 40 min küpseda.

Tegemist on veebist leitud kellegi ääretult loomingulise isiku uuendusliku mõttega, millest peaks saama iga koogisõbra sügisene lemmik. Seejuures on tegu tõelise mõista-mõista koogiga, kuivõrd kõrvitsatükid meenutavad pärast sidrunis ligunemist oi kui palju mangot ja oi kui vähe kõrvitsat. Kook on suursugune ja kohev, omajagu pidulik, kuid samas nii kodune ja armas, et sellist võiks tükikese iga soolase söögi järel hammustada. Ja kui mõelda selle sisule, pole seal ju miskit eluohtlikku :)

Meie pere klassikaline quiche soolalõhest ja krevettidest

muretainast

korralikku kogust värsket soolalõhet

mõnusaid krevette

peterselli

murulauku

4 muna

poolteist pakki laktoosivaba koort

laktoosivaba riivitud hiirte juustu

seemneid

Eelküpseta ahjus muretaigen. Et taigna servad küpsemisel õnnetult lönti ei vajuks, kata taigna servad hõbepaberiga. Pärast küpsetust kata põhi õrnade soolalõhe lõikudega, puista üle krevettidega ning maitsesta hakitud peterselli- murulauguga. Edasi tee klopitud munadest, koorest, riivjuustust ja maitseainetest ühtlane segu (sega korralikult) ning vala kogu eelnev kraam sellega üle. Viimaks raputa peale seemneid ja torka ahju küpsema.

Quiche võib olla mitme legendaarse kaasaostu-söögikoha tõttu kaotanud teatava osa oma väärtustest, kuid sellele vaatamata on õhuline ja koduselt värske quiche hämmastavalt maitsev ja alati väga oodatud käik. Eriti vahvalt mõjub see koos värske salati ja virgutavalt kihiseva vahuveiniga. Bite this!

Simonsig Kaapse Vonkel Brut 2008

Oi kui palju oleme kirjutanud ühest oma vahuveinide lemmikvalmistajast, kuid siiani pole kordagi jõudnud staari endani. Kuigi vilksamisi on sarnane pudel figureerinud mitme varasema postituse juures, pole me kunagi võtnud aega, et tähelepanu pöörata seeria imelapsele. Selleks on LAV-is Stellenbosch´i piirkonnas asuva Simonsig´i veinimõisa 210 hektaril sirguvatest viinamarjadest klassikalisel meetodil valmistatud vahuvein Kaapse Vonkel. Väidetavalt on tegemist esimese, st vanima LAV-is šampanja meetodil valmistatud vahuveiniga. Rääkimata vahuveinidest, kannavad kaubanduses üksikud šampanjapudelid aastakäigu numbrit, mistõttu pole ime, et oma toodangu üle uhked veinimeistrid numbrit 2008 suurelt eksponeerivad. Ja asja eest, sest tegemist on ühe erakordselt kauni ja lausa hämmastavalt ilusasti vahutava joogiga, mis teeb silmad ette mitmele suurtootja šampanjale. Sel aastal täitub Kaapse Vonkel´i sünnist 40 aastat, mistõttu saab juba täitsa rääkida traditsioonidest ja teatavast heritage´ist. Jook valmib 55% Pinot Noir´ist, 43% Chardonnay´st ja kõigest 2% Pinot Meunier´ist (ehk Meunier või nn must riesling), millest tulenevalt on tasakaal lausa fantastiline. Kõik on omal kohal- piisavalt on hapet, parajalt suhkrut ja oi kui palju peenikest ja lõputut mulli. Kaapse Vonkel´i maitse on tõeliselt elavalt ja lilleliselt kirgas, värskendav ja rasketel hommikutel suisa elustav. Heledate marjade tsitrus moodustab kordumatu ansambli tumedate kaaslaste marjasusega, mida tasakaalustab õrn pärm. Kuigi tootja ise pakub 4-6 aastat, usume, et niivõrd kena naps elab kauemgi veel.

Palun proovige järele- otsida tasub Viimsi Kruger´i veinipoest!

Les Ormes de Cambras Merlot 2008

Tänase päeva õhtussesaatmise üks kangelastest oli Les Ormes de Cambras Merlot aastast 2008. Küllaltki kaunis pudel peitis endas lillakas-rubiinpunast lagritsast ja sügavpunastest (ehk isegi mustadest) küpsetest marjadest nõretavat väga maitsvat veini. Ütleksime, et ligilähedane suurepäraste merloode väärikale tasakaalule, kus puudu oli ehk üksnes vanusest ja sellega kaasnevast elegantsist. Nii aroomis kui maitses oli ohtralt mustsõstart, samuti granaatõuna ja natuke vürtsigi. Samuti küllaltki palju tanniini, mis lubaksid seda vahvalt sobitada mõne verise punase lihaga. 

Päritolu: Grape veinipood.

Decanter World Wine Awards

Soovitame kõigil väikestel ja suurtel veinisõpradel uurida ja tutvuda Decanter´i 2011. aasta maailma veiniauhindade saajatega. Ülevaate leiate nii kodulehelt (otselink terve auhindade loetelu juurde: http://www.decanter.com/dwwa/2011/dwwa_search.php?qsearch=aiawDecanter) kui ka eelmisest ajakirjast, mis on saadaval kõikides korralikes raamatupoodides-kaubanduskeskustes.

Terve listi läbi uurinud, oli hea uudis leida päris esimeselt kohalt meie suur suvine lemmik ja pea koduvein Lunae Vermentino 2010, mida müüb Viimsi Kruger´i veinipood äärmiselt sõbraliku hinnaga. Proovida tasub ka teisi Lunae jooke, ka need on väga rõõmustavad.

Pizza xpress

kodumaist lavašši (st mitte Fazeri õhukest, vaid Etniat)

valgeid sibulaid

värsket Eesti küüslauku

erinevaid teravad Itaalia vorste (nt salaamid)

rohelist/ kollast beebipaprikat

laktoosivaba juustu

oliiviõli

tšillit, soola, pipart

punaseid ja kollaseid talutomateid

peterselli

Purustab blenderis mõõdukaks püreeks paar tomatit ja mõned küüslauguküüned. Kata tekkinud määrdega laialilaotatud lavašš. Laota peale sibulast ja paprikast lõigatud rõngaid. Laota peale kollasest tomatist lõigatud viilakaid. Ühtlaselt kata teravate salaamidega ning maitsesta soola-pipraga. Purusta mitu ilusat küüslauguküünt ja vala üle oliiviõliga, et tekiks küüslaugu-õli segu. Lase segul natuke tõmmata ja väikese lusikaga jaota seda vastavalt taluvusastmele üle kogu lavaši. Viimase kattena lisa juust. Küpseta ahjus kuniks juust on sulanud, viimases etapis võid teha väikese grillisööstu (väikese sest lavašš kipub pudisema muidu). 

Pizza valmistamine on tavaliselt paras ettevõtmine- vaja on ette valmistada või osta sobilik taigen (vt meie varasemat postitust Coccodrillo soovitusega), erinevad katted jne. Kui aga jännata ei viitsi, pole aega või oled põhimõtteline mittejändaja, leiad kõik vajalikud komponendid lähimast toidupoest ja tulemus on oh so Italy. Õhuke lavašš jääb kõikjalt mõnusalt pehme ja niiske, suured tomativiilud tasakaalustavad teravat vorsti-sinki ning kogu protsess võtab aega ca 15 minutit. Ja kui hakkad sellele mõtlema, on ju pizza kõige rammusam osa sageli selle paks ja jahune põhi...

Üks meie alkoholivaba sõber esitas kord ühes mägikuurortis hüpoteesi, et kui naisterahvas joob õlut, pole kaugel ka suitsud ja jalgpall... Tont seda teab, fakt on aga see, et teatud juhtudel pole heast õllest paremat jooki olemas. Ja pealegi kui Itaalias ringi töllerdad, avastad kiiresti, et kohalikud eelistavad päevase pizza kõrvale pigem lahjat õlut, mitte veini. Weissbier on õlledest meie vaieldamatu lemmik ja lahutamatu suusareisikaaslane (tundsimegi puudust soolakringlist ja mägipäikesest), mistõttu tekkis plaan seekord vein asendada Baieri nisujoogiga. Tarvitame õlut ülimalt harva, mistõttu tuleb nendeks vähesteks kordadeks leida eriti hea põhjus ja setting. Tehke proovi, ka teie, õllevihkajad :)