Rheingau on üks Saksamaa kolmeteistkümnest kvaliteetveini-piirkonnast, moodustades siiski kõigest 2,5-3% Saksamaa koguveinitoodangust. Sellegipoolest on just Rheingau ala, mis valdab kõige paremini rieslingust hea veini valmistamise kunsti ja traditsioone. Kuigi Rheingau´s on veinipõldude all kõigest (st versus piirkonna suurus) 3 200 hektarit, pole kuskil mujal Saksamaal nõnda suurt riesling´u marjade kontsentratsiooni.
Kogu Rheingau´sse jääv Rhein´i jõe lõunapoolne kallas (st päikesepoolne ja soe külg mägisest kaldast) on kaetud imeliste värviliste viinamarjaistandustega, iga paari kilomeetri järel armas väike linnake muinasjutuliste majade ning veinitubade ja -salongidega. Nagu veinipiirkondades ikka, nõnda ka Rheingau´s armastavad veinitootjad märgistada neile kuuluvad otsatud põõsasteread teepoolsetes otsades väikeste siltidega, kus peal viinamari, kogus ja tootja. Tooni andsidki peamiselt väikesed magusad ja kuldkollased riesling´u marjad, samuti vähemal hulgal tumepunased ja kohati magusamadki pinot noir´id ehk spätburgunder´id. Suurem osa marjakorjamisest oli sooja suve tõttu juba tehtud, sellele vaatamata olid puud täis vahvaid väikeseid kobaraid matsmiseks ja võrdlemiseks (sh kergelt hallitavad ja mädanevad).
Lühidalt, kuigi Rheingau ja tegelikkuses suur osa Saksa veinipiirkondadest on eeskätt tõelistele asjatundjatele ja piirkonna austajatele, loeb meie hinnangul eeskätt kogemus. St, kui oled suur riesling´u fänn, saad elu naudingu; kui aga nt super- bordeaux´ide jumaldaja, saad veelgi kinnitust oma eelistuste headusele:) Fakt on see, et mööda külge ei jookse see kohe kellelgi alla.
Ja muidugi mis selline reis alati teeb: paneb mõtlema sellele erakordselt raskele ja väsitavale füüsilisele tööle, mida ühe hea veini valmistamine nõuab. Seega, kui tabate end järjekordselt romantiliselt hetkelt veinipudeli tagant (nagu nt meie praegu bordood limpsides), võtke aeg, et mõelda mitte ainult selle pudeli väärikale eale, vaid veinimeistrite ja kohalike tudengite sageli ennastsalgavale efortile. Ja olge tänulikud :)
Et aga edasisest mingigi pilt tekiks, oleks mõistlik anda väike ülevaade Saksa veinide üldisest 4-osalisest klassifikatsioonist, alates madalamast otsast tipu poole:
a) Tafelwein ehk nn lauavein (vin de table Saksa vaste); lihtne ja spetsiifiline vein marjadest, mis kvaliteet-tootmist ei kannata ning mis toimub ühes viiest iseloomulikus piirkonnas. Tarbimine peamiselt siseriiklik, alkoholisisaldus pigem madal ja hind hirmus odav;
b) Landwein ehk nn maa-vein (vin de pays Saksa vaste), mis sai alguse alles 1982. aasta korjamise ja pudeldamise järel. Piirkondi 19 ja stiili poolest alati kas trocken (nn kuiv) või halbtrocken (nn poolkuiv);
c) Qualitätswein bestimmter Anbaugebiete (QbA) ehk kvaliteetvein kindlast (kindlaksmääratud) piirkonnast. Peab valmima ühes ettenähtud 13-s piirkonnas ning kandma sildil piirkonna tunnusmärki ja täpsustust. Nimetatud veinidel märgitakse sildile eelnevatega võrreldes oluliselt enam infot, sh sageli magususaste (vanal ajal isegi täpsed % suhted).
d) Prädikatswein (endise nimega Qualitätswein mit Prädikat) ehk Saksa vaste superior kvaliteetveinile. Saksa veinide kõige kõrgem kategooria, mida iseloomustab hulk iseloomulikke tunnuseid ja nõudeid valmistamisele, sh olulisemaid keeld suhkru kunstlikuks lisamiseks alkoholikraadi ja magususe tõstmiseks. Kuigi sageli on tegemist nn kuivade või poolkuivade veinidega (alati märgitud ka sildil), on pea kõigil suhteliselt kõrge suhkrusisaldus. Kõrgeima astme veinidel on kindlad lubatud viinamarjasordid, samuti määratletud piirkonnad.
Viimase otsa, st Prädikat kvaliteediga veinid jagunevad omakorda vastavalt suhkru sisaldusele viinamarjades (ning omakorda veinis) ja sellest johtuvalt ka alkoholiprotsendist, samuti korjamisviisist ja valmistamise spetsiifikast:
a) Kabinett ehk kõrgeima kategooria madalaim aste, alates küllaltki kuivadest kuni poolmagusate veinideni, mis saadud tava- või põhikorjamisega (st ei ole spetsiaalselt selle valmistamiseks marju nopitud ega otseselt valitud);
b) Spätlese ehk nn late harvest. Tavapäraselt pool-magus ja tüüpilisest kabinett´ist puuviljasem ja magusam. Vaatamata suuremale magususele hilise korjamise tõttu pole tegu siiski dessertveiniga;
c) Auslese ehk nn valitud korjamise teel saadud marjakobaratest valmistatud kvaliteetvein. Välmistatud eraldi selle tarvis nopitud, eriti küpsetest kobaratest. Reeglina poolmagus kuni magus, sageli iseloomulik ka väärishallitus ja sellele omane aroom juba pudeli avamisel.
d) Beerenauslese ehk valitud marjadest valmistatud vein. Võrreldes eelnevaga on stiil peenem- kui auslese puhul otsitakse valmis kobaraid, siis beerenauslese puhul üksikuid marju, mida käsitsi vastavalt valmimisastele kindlal ajal käsitsi nopitakse. Üleküpsenud marjadest valmib pea alati kvaliteetne ja sageli väärishallitusega magus dessertvein.
e) Eiswein ehk nn jäävein. Imeline jook, mis valmib külmanäpistatud marjadest. Näpistuse ehk külmumise tagajärjel viinamarjas olev vesi jäätub, mis võimaldab luua oluliselt kõrgema suhkrukontsentratsiooniga loomulikul teel valmistatud veini. Tavapäraselt (seotud hilise noppimisega) on marjad ka hallitusega. Erinevalt eelnevatest on Eiswein ka meie lettidel teataval määral esindatud.
f) Trockenbeerenauslese ehk nn valitud kuivanud marjade noppimise tulemusel valminud kvaliteetvein. Tegemist erakordselt intensiivse ja magusa, lausa jumaliku kontsentratsiooniga dessertveiniga, mille valmistamisel kasutatakse hallituse tulemusena sisuliselt rosinaks muutunud marju. Tulemuseks unikaalne suhkrusisalduse protsent, mis koostöös peene käsitööga ja eriliste piiratud kasvatusoludega annavadki tulemuseks küllaltki kalli ning fantastiliselt maitsva veini.
Et aga edasisest mingigi pilt tekiks, oleks mõistlik anda väike ülevaade Saksa veinide üldisest 4-osalisest klassifikatsioonist, alates madalamast otsast tipu poole:
a) Tafelwein ehk nn lauavein (vin de table Saksa vaste); lihtne ja spetsiifiline vein marjadest, mis kvaliteet-tootmist ei kannata ning mis toimub ühes viiest iseloomulikus piirkonnas. Tarbimine peamiselt siseriiklik, alkoholisisaldus pigem madal ja hind hirmus odav;
b) Landwein ehk nn maa-vein (vin de pays Saksa vaste), mis sai alguse alles 1982. aasta korjamise ja pudeldamise järel. Piirkondi 19 ja stiili poolest alati kas trocken (nn kuiv) või halbtrocken (nn poolkuiv);
c) Qualitätswein bestimmter Anbaugebiete (QbA) ehk kvaliteetvein kindlast (kindlaksmääratud) piirkonnast. Peab valmima ühes ettenähtud 13-s piirkonnas ning kandma sildil piirkonna tunnusmärki ja täpsustust. Nimetatud veinidel märgitakse sildile eelnevatega võrreldes oluliselt enam infot, sh sageli magususaste (vanal ajal isegi täpsed % suhted).
d) Prädikatswein (endise nimega Qualitätswein mit Prädikat) ehk Saksa vaste superior kvaliteetveinile. Saksa veinide kõige kõrgem kategooria, mida iseloomustab hulk iseloomulikke tunnuseid ja nõudeid valmistamisele, sh olulisemaid keeld suhkru kunstlikuks lisamiseks alkoholikraadi ja magususe tõstmiseks. Kuigi sageli on tegemist nn kuivade või poolkuivade veinidega (alati märgitud ka sildil), on pea kõigil suhteliselt kõrge suhkrusisaldus. Kõrgeima astme veinidel on kindlad lubatud viinamarjasordid, samuti määratletud piirkonnad.
Viimase otsa, st Prädikat kvaliteediga veinid jagunevad omakorda vastavalt suhkru sisaldusele viinamarjades (ning omakorda veinis) ja sellest johtuvalt ka alkoholiprotsendist, samuti korjamisviisist ja valmistamise spetsiifikast:
a) Kabinett ehk kõrgeima kategooria madalaim aste, alates küllaltki kuivadest kuni poolmagusate veinideni, mis saadud tava- või põhikorjamisega (st ei ole spetsiaalselt selle valmistamiseks marju nopitud ega otseselt valitud);
b) Spätlese ehk nn late harvest. Tavapäraselt pool-magus ja tüüpilisest kabinett´ist puuviljasem ja magusam. Vaatamata suuremale magususele hilise korjamise tõttu pole tegu siiski dessertveiniga;
c) Auslese ehk nn valitud korjamise teel saadud marjakobaratest valmistatud kvaliteetvein. Välmistatud eraldi selle tarvis nopitud, eriti küpsetest kobaratest. Reeglina poolmagus kuni magus, sageli iseloomulik ka väärishallitus ja sellele omane aroom juba pudeli avamisel.
d) Beerenauslese ehk valitud marjadest valmistatud vein. Võrreldes eelnevaga on stiil peenem- kui auslese puhul otsitakse valmis kobaraid, siis beerenauslese puhul üksikuid marju, mida käsitsi vastavalt valmimisastele kindlal ajal käsitsi nopitakse. Üleküpsenud marjadest valmib pea alati kvaliteetne ja sageli väärishallitusega magus dessertvein.
e) Eiswein ehk nn jäävein. Imeline jook, mis valmib külmanäpistatud marjadest. Näpistuse ehk külmumise tagajärjel viinamarjas olev vesi jäätub, mis võimaldab luua oluliselt kõrgema suhkrukontsentratsiooniga loomulikul teel valmistatud veini. Tavapäraselt (seotud hilise noppimisega) on marjad ka hallitusega. Erinevalt eelnevatest on Eiswein ka meie lettidel teataval määral esindatud.
f) Trockenbeerenauslese ehk nn valitud kuivanud marjade noppimise tulemusel valminud kvaliteetvein. Tegemist erakordselt intensiivse ja magusa, lausa jumaliku kontsentratsiooniga dessertveiniga, mille valmistamisel kasutatakse hallituse tulemusena sisuliselt rosinaks muutunud marju. Tulemuseks unikaalne suhkrusisalduse protsent, mis koostöös peene käsitööga ja eriliste piiratud kasvatusoludega annavadki tulemuseks küllaltki kalli ning fantastiliselt maitsva veini.
No comments:
Post a Comment