Kodune chateaubriand

noorveise sisefileed (tenderloin tükk)

värske tüümian

taimset võid

peterselli

suts estragoni

ohtralt küüslauku

Kõrvale:

lillkapsas

lillat sibulat

veel küüslauku

punast paprikat

zucchinit

Enne kõike muud otsi linna pealt maksimaalselt värske ja ilus liha. Kui leiad laagerdatud kujul, oled tabanud jackpot´i. Kui ei, pole ka midagi hullu. Mätsi liha kokku kerge soola-pipra-õrna tšilli pudiga. Aja malmist pann tuliseks, lisa korralikult võid, tüümianioksad, küüslauku ja estragoni. Kui või säriseb, pane liha pannile ja kuumuta kuni on kenasti pruunistunud ja kergelt kõrbenudki. Pööra teine külg ja korda sama. Kummagi poole peale peaks kuluma paar minutit+ küljed. Sellega tagad, et kogu niiskus ja veri jääks lihasse ja ei tossaks välja. Praadimise ajal kogu lusikaga võivedelikku ja vala liha sellega üle. Kui igalt küljelt tehtud, pane liha ahju ca 200 kraadi peale veel täiendavalt küpsema. Aega kulub vastavalt liha paksusele ja mõistagi soovitud küpsusastmele. Meie meespere eelistab extra rare´i ja naispere punast medium´it, mistõttu saab alati üks käntsaka otsad ja teine sisu. Kui sööte kahekesi (liha võiks olla min 600 g), kulub ahjus ca 20-25 min. Enne serveerimist vala veel või-verevedelikuga üle ja lõika mõnusalt suupärased lõigud. 

Juurde prae õrnas võis ja peterselli-küüslaugu segus lillkapsast ja sibulaid. Toimeta kuniks lillkapsad on kuldpruunid ja maitsesta õrnalt soolahelvestega.

Järgmise pannitäiega tee õrnemad juurikad, nagu näiteks punane paprika ja zucchini, maitsesta tüümianivarte ning soolaga.

Chateaubriand on meie perekonna üks suuremaid lihalisi lemmikuid, millest on ühtlasi saanud külastatavate restoranide oluline väärikuse määr ja mõõdupuu. Tõsi, restoranide ahjudele on sageli keerukas vastu saada, kuid kindlasti ei tohiks alaväärtustada oma tubli kodust ahju ega ka vaprat köögimeeskonda. Seega, nähke natuke vaeva ja leidke ilus liha ning lubame omalt poolt, et tulemus tuleb suurepärane. Liha allikaks soovitame Viimsi lihapoodi, kus õigel ajal kohale sattudes võite leida uskumatut kraami. Samas midagi head leidub alati. Kuigi traditsiooniline kaart võiks kõrvale küsida punase veini või Béarnais´i kastet, ei ole vaev sageli seda väärt ja palju mõnusama tulemuse annab liha enda mahl+ sulavõi ja maitseainete fantastiline kooslus. Ja jälle, kuna lihaga on mässamist omajagu, tehke kõrvale midagi väga lihtsat ja ilusalt värvilist.

Kuigi meie teed ei ristu pea kunagi B&G veinidega, otsustasime seekord proovida nende kuldset (label) Côtes du Rhône´i aastast 2009. Kuigi tegu polnud kaugeltki mitte klassikalise eksemplariga sellest appelatsioonist, sobis ta meie eine juurde kenasti. Natuke kirsine, natuke punamarjane, tuntavalt vürtsine, kergelt aroonianegi. Värvi poolest eimidagiütlev, ka potentsiaali ei pakuks pikkadeks aastateks. Küllaltki täidlane ja maitseteküllane aga paraku liialt kaugel liigikaaslaste erakordsest headusest. Aga nagu hiljuti tõdesime- aeg-ajalt pead jooma midagi sellist, mis paneb sind oma tõelisi lemmikuid veelgi enam armastama.