William Cole Columbine Special Reserve 2006

Kohe harjumatu on otsida peas häid, isegi ülistavaid sõnu ühe pealtnäha ilmetu uuemaailmlase kohta... Aga täpselt nii see on- William Cole Vineyards on hakkama saanud ühe fantastilise punasega, mis oma pehme moosisusega ajab näo lihtsalt naerule! Ääretult täidlane, tuntava aroonja- ja kirsinoodiga puhas cabernet on viie aastaga saavutanud ühe eheda sooja punase veini stiili: tulemus on täpselt selline, mida hing pimedal talveõhtul söögi kõrvale ihkab. Midagi pole üle, midagi pole puudu. Aastane seismine väikestes Prantsuse tünnides on andnud nauditavalt õrna vaniljenoodi, mis koosmõjus kirsiste ja ehk isegi mõrudate nootidega annab easy drinking ja mõistlike hindade kategoorias kahtlemata vinge tulemuse. Seda maitstes tuli kohe ühe hea Amarone isu peale:) Igatahes, tubli tulemus República de Chile´le.

Otsite ja leiate: www.veininauding.ee

Kanamaksasalat

värsket kanamaksa

porgandeid

kurki

kirsstomateid

salatilehti

kappareid

peterselli

kuivatatud küüslauku ja tšillit

õli

soola-pipart

maksimaalselt kvaliteetset balsamico´t

Tee salatilehtedest padi, lisa porgandi- ja kurgilaastud (kasuta juurvilja-koorimisnuga), kapparid, kirsstomatid. Loputa maksatükid külma veega verest, kuivasta ja puhasta kõigest üleliigsest (sh veresooned jm). Küta pann võimalikult kuumaks, lisa korralik lonks õli ja kanamaksad. Prae igalt küljelt pruuniks ja madalda kraadi oluliselt. Maitsesta soola-pipra-tšilli-küüslaugu ja peterselliga. Küpseta kuniks maksad on õrnalt läbi küpsenud- aga vaata, et jumala eest liialt ei saa! Küpsemisele arvesta max 5 minutit, kuid pigem siiski vähem. Tõsta maksatükid salatile ja nirista üle balsamico kastmega.

Targalt praetud kanamaks on imehea! Kes viitsib proovida, saab oluliselt hõrguma tulemuse kui veise- või tallemaksaga. Salat valmib imekiiresti ja mõjub kõhule täpselt nii nagu vaja: kõht saab täis, kuid tunne jääb kerge. Kõrvale võiks juua külma-külma pinot grigio´t:)

Albert Bichot Beaujolais Nouveau 2011

Meie eile valminud Jänku-Juta oleks tõesti (veini)kaaslasena soovinud ehk näha mõnd juba väärikamas eas pinot noir´i, kuid meie üllatasime teda vastukaaluks hoopis ühe verinoore Beaujolais Nouveau´ga. Isegi nii noorega, et see alles hiljuti pudelisse pisteti: algas ju selle aasta Beaujolais´i noorveini aeg alles loetud nädalad tagasi, täpsemalt 17. novembril. Meie valitud AB teenis Wine Enthusiast Magazine´ilt 83 punkti, mil kõrgeima hinde sai Antonin Rodet kõigest 3 lisapunktiga. Seega, peaks AB andma suurepärase ülevaate 2011. aasta gamay marjasaagist. Nimetatud vein kui üks tõeliselt omapärane jook jõuab iga-aastaselt ostjateni novembri kolmandal neljapäeval, mil saadetakse teele eelmine veiniaasta. Kuni 10 päevane (süsihappe)matseratsioon ja unikaalne valmistusmeetod annavad noorele veinile puuviljase, kuid tingimata mitte ebaküpse maitse. Erinevalt mõnest nt 2010. aasta lihtsast punaveinist on joogil iseloomu ja omamoodi põnevustki. Aroomilt selgelt toores ja lopsakalt rikkalik, värvuselt rubiinlilla ning maitselt sageli imeõrnalt gaasilinegi (meie väljavalitu õnneks mitte), õpetab see madala tanniinitasemega, sagedaselt magusa alatooni ja mahlasusega jook end nautima ka traditsioonilisi oponente.

Kuna best before ei ületa 11-12 kuud, soovitame proovi teha: 2011 olla igati ilus aasta!

Advendijänes

üks korralik Jänku-Juta (neljale inimesele võiks vähemalt 3 kg olla)

apelsine

värskelt pressitud apelsinimahla

törts valge veini äädikat

kvaliteetset viina

värskeid ürte ja maitseaineid vastavalt soovile

sidrunikoort

taimset võid

soola-pipart

Tükelda jänes meelepärasteks paladeks. Meie jupitasime koivad eraldi ja keha paariks suuremaks tükiks. Puhasta liha kelmest ja loputa külma veega. Valmista marinaad purustatud apelsinist (võib ka koort sisse jääda), värskelt pressitud apelsinimahlast, törtsust äädikast ja heast hulgast viinast. Lisa sekka ürte vastavalt soovile. Jäta jänes üleöö ligunema (kokku mitte vähem kui 12 tundi, pigem rohkemgi) ja vaata, et kogu liha oleks marinaadiga kenasti kaetud. 

Järgmisel õhtul. Võta lihatükid marinaadist ja aseta ahjuvormi, kähma marinaadist sekka apelsine ja paar korralikku kulbitäit marinaadivedelikku. Viska peale paar tükki taimset võid, krõbista soola-pipart ning muid maitseaineid. Esmalt pruunista ca 250 kraadi juures 10-12 minutit ja seejärel alanda kraad max 200-ni ning hoia ahjus kuniks liha valmis (ei tohiks üle tunni kuluda). Kogu küpsemise vältel kasta jänest omade mahladega ahjuvormist. Meie tegime juurde vormitäie kihilist porgandi-kartulivormi seesamiseemnete ja pähkliõliga (ka ohtrate Gruusi ürtidega).

Pühade ajal tuleb raudselt leida aega ühe korraliku jäneseprae küpsetamiseks! Meie otsustasime sellega võtta vastu juba esimese advendi. Kuivõrd täpselt toidu valmimise ajaks kadus tormi tõttu terves piirkonnas elekter, valmisid pildid seekord välgu toel ning udustena. Samas andis pimedus võimaluse ohtrate küünalde süütamiseks ja veelgi pühalikuma meeleolu loomiseks. Seega, sõltumata elektrienergia olemasolust, soovitame ka teil katsetada vähemalt ühe pühaderoa söömist üksnes küünlavalgel. Nagu kurikuulsas pimedas Noir restoranis hakkab suurepäraselt tööle lõhnameel ja toit maitseb veelgi paremini:) 

Meie maitsesime kõrvale pudelikese noorukest Beaujolais Noveau´d ning 2008. aasta Bourgogne Chitry´d, millest varemgi kirjutanud oleme.

Colle del Gelso prosecco

Eile jõudis meie kätte pudel imelihtsat, kuid samas imehead suvist prosecco´t. Alles mõni aeg tagasi kirjutasime, kui tore on külmal ajal end suviste emotsioonidega ümbritseda- juuresolev pudel tegi õhtu taaskord päikeseliseks. Eriti krõbe ja värske, mitte liialt lilleline ega aromaatne, vaid täpselt nii crisp nagu üks kerge prosecco olema peabki. Hoiab ilusti mulli ja maitset, maitses röstitud saia ja natuke kreemjat koortki, mistõttu ei saa tegemist olla viletsa joogiga. Tahaks kindlasti pakkuda, et Valdobbiadene, kuid tegelikkuses vist miskit tagasihoidlikumat (kuskilt asukoha määratlust ei leidnud). Hoidke silmad lahti- meiegi ei tea, kust see pärit on. Küll aga jõudsime endale ühe kasti seda juurde paluda:)

Villa Girardi Amarone della Valpolicella Classico 2005

Lubasime oma eelmise, st arrabiata-postituse juures miskit plahvatuslikult head. Siit ta tuleb: tõeline maiuspala rikkalike ja lopsakate moosiste väärisveinide armastajatele-austajatele. Segu corvina, molinara ja rondinella marjadest pole võõras ühelegi amarone sõbrale: annab ju esimene väärishallituse koos kõrge happe ja mandlinoodiga, molinara lisab veelgi hapet koos sinaka värvitooniga ning lõpuks rondinella massi ja kaalu. Veine võib üldiselt armastada või vihata, kuid kindel on see, et sellist 2005. aasta maitset vihata lihtsalt ei saa! Selles on nii palju rõõmu, elujõudu ja itaallaslikkust kerge-olemist, et iga lonks karjub uue järele (muu vana maailm võib pakkuda palju elegantsi ja väärikust, kuid sellist elujõudu ei kohta Prantsusmaal ealeski). Tõeliselt lopsakas ja külluslik, ka nõrga magusa alatooniga, kuid seda kõike täpselt parajal määral. Lisaks on enam kui kolmeaastane vaadi-elu andnud veinile kauni kirsi-vaniljetooni, mis üksnes täiendab eelkirjeldatut. Meie suur-suur sõber!

Järgneva ilusa ja haridusliku lõigu amarone kohta leidsime Altia Eesti veebilehelt www.altia.ee: septembri lõpus või oktoobri alguses korjatud parimad kobarad pannakse bambusraamidel spetsiaalsesse ruumi kuivama. Jaanuari lõpuks on viinamarjad kaotanud 35% oma kaalust. Selleks ajaks tekib ainult Corvina marjadel nn väärishallitus. Peale õrna pressimist on poolkuivanud marjad osaliselt vartest eraldatud ja fermenteeritakse 45 päeva suurtes Slavoonia tammest vaatides või roostevabast terasest tsisternides õhutemperatuuril, mis on sellele aastaajale kohaselt külm. Seejärel valatakse vein ümber 30-40 hl tünnidesse, kus fermentatsioon jätkub veel 35 päeva koos valitud alkoholikindlate pärmidega. Järgneb malolaktiline fermentatsioon.

Otsida tasub: bestwine pakub sama joogi 2007. aastat, mille avamisega tuleks siiski suts oodata- meie 2005 oli täpselt õige!

Vihane ja viinane arrabiata

küüslauku

lillat sibulat- pole kohustuslik

värsket peterselli

värsket basiilikut

purustatud tomateid

kvaliteetset õli

korralikku viina

linguine´sid või penne´sid

tšillit

särtsakaid ürte-herbe

soola(helbeid)-pipart

Keeda pasta al dente´ks. Samal ajal vala kuumale pannile korralikud kolm lonksu õli, prae selles küüslauk, sibulad ja tšilli. Lisa purustatud tomatid ja viina vastavalt soovile-maitsele. Meie paneme ca poolteist pitsi. Lase kastmel valmida ja piiritusel välja tossata. Lisa ka hea hulk värsket basiilikut ja peterselli. Maitse pidevalt ja lisa ürdid-maitseained. Kui segu on valmis, tõsta see kulbiga pastale peale ja puista lisaks veel mõned helbed soola ja tšillit. 

Arrabiata ei tähenda oma kodumaal Itaalias midagi muud kui üksnes viha(st). Ja missugune emotsioon kirjeldakski paremini tšillist ja tomatitest pungil särtsuv-punast pastat? Viina lisamine on selgelt vaba valik, kuid oleme palju proovinud ja leiame, et see annab kastmele omamoodi kergust ja libedust, lisaks põneva noodi, mida vähesed ära tunnevad. Nii särtsuvale toidule võiks ju kõrvale juua ka midagi plahvatuslikult head? Vt järgmist posti:)

Ahjusiig

igale maiustajale vähemalt 1 korralik siig

sidrunit

valget pipart

kuivatatud peterselli

kuivatatud küüslauku

tilli

taimset võid

salveid

soola

Esmalt pese kala igasugusest ligast-lägast, puhasta sisikonnast ja loputa külma veega korralikult läbi. Veendu, et kõhuõõnde ei jääks verd ega kelmeid. Kuivata kala ja hõõru nii seest kui väljast sidrunimahla, soola, pipra, salvei, tilli ja kerge võiga. Aja pann põrgulikult kuumaks ja küpseta igat kala mõlemalt poolelt max 1 minut, pigem vähemgi, seejärel pane kalad ahjuvormi ning veendu, et kõhust poleks maitseained kadunud. Pigista veel turjale ning kõhtu sidrunimahla ning pista kõhtu tükk võid ja natuke salveid, samuti krõbista suts soola-pipart, natuke ka peterselli-küüslauku. Küpseta ahjus kuni näed, et liha on kohe-kohe kenasti valmimas ja seejärel timmi ahi 1-2 minutiks max kuumuse ja grilli peale. Viimane tagab, et nahk eemalduks kerge vaevaga. Serveeri juurde värskeid talutomateid soola, pipra ja äsja rebitud basiilikulehtedega.

Tõsi, siig oma parimal kujul on vist tõesti värskelt fileerituna ja soolatuna, kuid õhtusöögiks sobib ehk paremini juuresolev skeem. Siig on hõrk ja peen, mistõttu tuleb end maitsestamisel tagasi hoida: sidrunimahl, kerge ja õrn või ning salvei on sellisele valgele kalale jumalikud kaaslased. Lisaks moodustab sidrunimahl suurepärase kombo tomatite ja värske basiilikuga (kombo tekib suus). Juurde libistage klaas külma pinot grigio´t!

Spaghetti Aglio, Olio e Peperoncino

suur hunnik küüslauku (ühe potitäie kohta nt 3 ketast)

eriti kvalitssetset õli

natuke värsket punast tšillit

värsket ja kuivatatud peterselli

spagette

soola

tšillihelbeid

soovi korral riivitud parmesani

Puhasta küüslaugud ja vastavalt viitsimisele kas viiluta väikesteks laastudeks (kulub vihaselt aega ja tahtmist) või lase väga õrnalt läbi  blenderi nii, et alles jääksid väikesed tükid, mitte pasta. Aja pann tuliseks, lisa küüslaugud, vastavalt maitsele tükeldatud tšilli, kuivatatud peterselli ja korralikult palju kvaliteetset õli. Lase küüslaugul kergelt pruunjaks säriseda (terav maitse peaks asenduma magusmahedaga). Samal ajal keeda spagetid al dente´ks ja vaata, et soolsust oleks parajalt. Lisa pastapotti segu pannilt, samuti värske petersell ja tšillihelbeid. Maitsesta soolaga, sega kogu kupatus paljukordselt läbi ja soovi korral lisa õli. Juurde võid riivida ka värsket parmesani.

Abruzzo´st pärinev, tõenäoliselt lihtsamaid traditsioonilisi pastasid pole hitt mitte üksnes oma kodumaal, vaid ka meie väikeses peres: nõnda lihtne, samas maitsev ja lopsakas! Kindlasti lubage endale kõrvale üks väike pudel Itaalia sidrunilimpsi, samuti kaks klaasi külma Gavi´t :)

Naoussa Boutari Grande Reserve 2004

Kirjutasime põgusalt juuresolevast joogist ka oma Moon´i postituse juures, kus vaatlesime mõningaid põnevaid Kreeka veine. Kuna Grande Reserve oli tõeline õhtu hitt, otsustasime selle poodidest üles otsida ja kindlaks teha, kas meie suure fänluse oli põhjustanud tugev joove või siiski joogi objektiiv-subjektiivne headus. Ja teate mis? Ka koduses miljöös maitses see uskumatult hästi! Isegi nii hästi, et mitte keegi ei arvaks mitte kunagi, et selline leid pärineb kriisis vaevlevast Kreekast, hoopis risti vastupidi- iga vähegi veinist aru saav inimene paigutaks selle kaardil kuhugi Saint-Estephe´i, Bordeaux´i ja Cotes de Castillon´i vahele jääva kolmnurga sisse. Meie andsime talle hingamisaega mitu head tundi ja tulemuseks oli erakordne väärikus ja suisa liigutav elegants. Pole kahtlustki, et marjad on peenelt valitud, oma oluline roll on ka enam kui nelja-aastasel vaadilaagerdusel. Rikkalik ja sügav, samas üldsegi mitte tugev või domineeriv, pigem hoopis mahe ja näiteks Margaux´le omase karakteriga. Väga nauditava ja pika järelmaitsega, tugeva iseloomu ja ülimalt intrigeeriva maitse-lõhnabuketiga jook, millega suudate laua alla kukutada iga oma vähegi teadliku veinisõbra. Kas pole mitte põnev, et meile täiesti tundmatud Xinomavro viinamarjad (eriti hullumeelne, et tegu pole seguga) annavad sellise suurepärase tulemi?

Otsige, otsige- meie leidsime oma pudeli(d) Piritalt Wineway poest.

Maschio dei Cavalieri Valdobbiadene Prosecco 2010

Kas vahel pole mitte nii, et millegi järele tuleb isu kõige sobimatumal ajal? Näiteks prosecco isu talvel? Kuigi igale aastaajale on omased teatud üldised eelistused, ei tohiks lasta end sellel eksitada ning lähtuda ikkagi vahetust isust ja tundest. Meie kurk hakkaski paukuva pakasega kuivama just ühe vahva ja särtsakalt kihiseva prosecco järele, mistõttu mõtlesime ära proovida Maschio lipulaeva, 2010. aasta (ganz gud kui prosecco tootjad vintaažist räägivad) Valdobbiadene prosecco, mida nad kohapeal nimetavad nn grand cru prosecco´ks (valivad marju hoolega ja saak väga väike). On ju Comune di Valdobbiadene Veneto´s Põhja-Itaalias nimetatud vahujoogi tõeline sünnikodu ning piirkond, kus seda tänagi kõige oskuslikumalt valmistatakse. Kuigi prosecco´st ei leia ealeski šampanjameetodi vurtsu ega särtsu, ajab see vahelduseks asja suurepäraselt ära. Ja mitte ainult- aeg-ajalt ongi ju isu millegi lihtsama ja kergema järele. 100% glera (prosecco) viinamarjad koostöös moodsate töövõtetega annavad kaunilt klaari ja õrnalt kuldse vahuka, mille kreemjas tekstuur ja tsitruseline mekk mõjutavad tõelise äratajana. Aroomilt paraku küllaltki tuhm ja väheütlev. Kuigi ka mull pole teab-mis peen ja kestev, on maitse piisavalt elegantne ja tervik kenasti tasakaalus. Maitse on vahvalt iseloomuga ja natuke ehk nurgelinegi, kuid paraku natuke kiiresti hääbuv, mistõttu soovitamegi seda mõne toreda toidu kõrvale, mitte aga tervituseks või niisama limpsimiseks. Kui viitsiksite teha nt tortellini´sid kalast, oleks see väga-väga jahutatuna täiuslik kamraad!

Pudeli saate kaasa nuruda nt Fish& Wine restoranist. Ah jaa- kui prosecco ei maitse, saate ju alati ühe väikese bellini teha :)

Trühvline salat tatrast ja päikesekuivatatud tomatitest

tatart

kvaliteetseid päikesekuivatatud tomateid

rohelist salatit

maitseaineid ja ürte, sh tšillit

kvaliteetset balsamico´t

kuivatatud trühvleid

õli

Keeda tatar parajalt pehmeks ja mõnusaks. Lisa natuke lõigutud tükid päikesekuivatatud tomatitest ja sega keedupotis korralikult läbi. Lisa kuivatatud trühvlid, maitseained ja tšilli, sega ning lase kupatusel natuke soojas potis tõmmata. Tee salatist kaussi vahva padi ja tõsta peale tatrasegu. Nirista peale natuke õli ja balsamico´t ja ongi voila käes.

Kas nii lühikest seletust ongi meie toitudel varem olnud? Ega vist, kuid vaatamata erakordsele lihtsusele on tegu geniaalse roaga, kus tatra robustsus kohtub trühvlite hõrgult peene maitsega. Kuivatatud trühvleid tasub otsida ökopoodidest ja -osakondadest, nt Viimsi marketist või Pirita Kauper´ist. Vein valige kõrvale Rhone´i orust!

Vutisupp

põldvutte või supikogu samadest lindudest

taimset võid

küüslauku

sellerit

sibulat

brokkolit

porgandit

cous-cous´i

ingverit

kvaliteetset õli

soola-pipart

rohkelt erinevaid ürte

Kui oled ostnud terved vutid, tee esmalt kindlaks, et kõik suled ja suleriismed oleksid kenasti eemaldatud. Seejärel tükelda linnud supi jaoks sobilikeks tükkideks: tiivad, koivad eraldi ja ülejäänud keha 2-4 tükiks. Prae nimetatud jupid või valmis supikogu paksu põhjaga poti põhjas taimse või, õli, purustatud küüslaugu ja tükeldatud sibulatega mõnusalt pruuniks. Valmimisest annab teada jumalik lõhn ja õige värvitoon. Lisa kuuma vett, et vutid oleks pooleldi veel ja lase tekkida rasvasel kogul. Võid lisada ka tükeldatud porgandid ja osaliselt sellerit. Vaikselt lisa vett kuni saavutad soovitud nivoo. Lisa ülejäänud seller, brokkoli ja asu maitsestama. Sõltuvalt vuttide rasvasusest ja alguses kasutatud õli kogusest võid tahta eemaldada supi pealt ca poole kruusi jagu rasvast/ õlist kihti- maitse asi. Lisa ka cous-cous ning igver ja maitsesta madalal kuumusel podistades kuni saad kätte õige asja. Ära hoia end ürtide ega tšilliga tagasi- kuigi vutid on jumalikud ei ole nad keedetult teab-mis tugeva maitsega. 

Seega, vutid pole sugugi mitte üksnes ahjus küpsetamiseks- neist saab kerge vaevaga valmistada ka suurepärase, toitva ja kosutava supi. Nagu meie võlu-juudi-kanasupp, on ka juuresolev toit tõeline energia- ja tervisepomm, mille järele ihu ning vaim sellistel pimedatel sügisõhtutel pööraselt januneb. Soovitame piiluda lehte www.vutt.ee ja tellida Järveotsa vutifarmist valmis supikogu- siis on vähem nikerdamist ja tulemus täpselt samavõrd hea. Kes satuvad Tartu lõunakeskusesse, leiavad kõik vajalikud komponendid taluturult. Paneme siinkohal ka südamele, et kõrvale tuleks endale lubada kaks pitsi korralikku toatemperatuuril viina!

Vecchia Storia Gavi DOCG 2009

Eelmise, st pastapostituse juures soovitasime kõrvale valida midagi kerget, valget ja suvist. Tõsi, veisepasta juurde võiks nautida ka vabalt mõnd pinot noir´i või beaujolais´t, kuid seekordselt oli soov värskendava valge järele. Valminud 100% cortese viinamarjadest, rõõmustab see 2009. aasta vein eeskätt oma rõõmsate ja suviste nootidega Piedmont´i piirkonna saaduste austajaid. Aroomilt puhas ja selge, värvuselt küpselt kuldse heina karva kollane. Maitses palju värskust ja tsitrust (greip ja laim), ilusat tasakaalu ja toidu kõrvale täpselt parajalt happelisust. Jahutage jook enne mekkimist eriti maha, siis on eriti spets!

Otsida tasub Viimsi Kruger´i veinipoest, samuti mitmest muust suuremast napsupoest.

Koorene veisepasta (hello Vapiano)

linguine´sid või mõnd muud kvaliteetset värsket pastat vastavalt maitsele

100% taimset koort (Alpro)

kvaliteetset veiseliha

beebispinatit

väikesi kobartomateid
värsket rosmariini

porgandeid

suvikõrvitsat

küüslauku-sibulat

maitseaineid

marinaadiks valge veini äädikat ja viina

Esmalt lõigu liha vahvateks väikesteks ribadeks, puhasta kelmetest (kui juhtub olema). Pane ribad kaussi, viska sekka tükeldatud sibulat ja küüslauku, vala üle mõningase õliga. Lisa mõned supilusikad veiniäädikat ja korralik veerandklaas kvaliteetset viina. Maitsesta soovi järgi (kindlasti soola ja pipart, samuti peterselli), sega läbi ja jäta paariks tunniks külma vinduma. 

Seejärel aja pann erakordselt kuumaks, lisa suts kvaliteetset õli ja liharibad koos kausist kaasnevaga, lisa ka rosmariinioksi. Prae ribad kiiruga läbi ja juhul kui peaks vedelikku eralduma, eemalda see lusikaga. Liha peab saama kaunilt pruuniks, kuid seest jääma veel õrnalt roosaks. Kui valmis, maitsasta soolaga ja jäta eraldi kaussi kaane alla oma aega ootama. Samal ajal lõika suvikõrvitsast imeõhukesed ribad ja pane need ca 10 minutiks õrna õli ja soolaga ahju küpsema.

Keeda pasta al denteks, vala ära vesi ja kuumuta kergelt läbi koos koorega. Samal ajal lisa veisetükid, suvikõrvits ja imeõhukesed värsked porgandiribad, samuti tomatid ja spinatilehed. Maitsesta ja sega korralikult läbi.

Viide Vapiano´le tulenes eeskätt kasutatud komponentide sarnasusest- on ju nimetatud kiirtoidukas tore koht lihtsa ja värske toidu valmimise ja söömise nautimiseks. Kodus tuleks aga rasvane koor asendada taimsega, mis teeb maitse veelgi õrnemaks.

Juurde naudi üks klaas suvist valget, miks mitte Gavi´t (vt järgmine postitus).

Chateau Robert Pomerol 1999

Siit tuleb meie teine burgerivein- Chateau Robert Pomerol aastast 1999. Sarnaselt eelmises postituses rõõmustatuga, andis ka nimetatud Pomerol lootust pikaks eaks- kümmekond aastat kui mitte rohkem on potentsiaali kohe kindlasti. Värvuselt kaunis ja puhas, õrna pruunja varjukaga kaunis rubiin; lõhnas domineeris tasakaal ja merlot rahulikkus. Maitset iseloomustabki ehk kõige paremini marjade vahekord: 70% merlot, 25% cabernet franc ja 5% cabernet sauvignon. Tulemuseks ootuspäraselt siidjas, pehm tanniin, mis andis koosmõjus burgeri medium küpsusastmega kotletiga erakordse elamuse. Nagu üks hea Pomerol olema peabki, oli ka see soe (mitte temperatuurilt, vaid tundelt), rikkalik, pehme, tume ja puhas.

Soetada saab: Valior.

Hospices de Beaune Savigny-les-Beaune Premier Cru 1999

Nagu oma burgeripostituses selgitasime, ei pea sugugi alati burgeri kõrvale liisunud kokat või spraiti jooma, läheneda võib ka sootuks teise nurga alt. Kuivõrd isetehtud burger on küllalt kaugel kiirtoidu mõistest (pigem ülimalt slow food), oleks ehk ka aeg sellega kaasnev jook vastavale tasemele viia. Meie valikuks langes Hospices de Beaune Savigny-les-Beaune Premier Cru Cuvee Arthur Girard aastast 1999. Õhku andsime dekantris ca 5 tundi ja õigesti tegimegi- algne mõneti domineeriv happelisus asendus suisa fenomenaalse buketiga. Rõõmustav oli see, et vaatamata väärikale eale oli värvuse järgi hinnates säilitamispotentsiaali veel vähemalt kümneks aastaks- isegasi, kas kork selle üle elab (juba tublisti üle poole oli läbi immitsenud). Teatavasti on Savigny-les-Beaune Premier Cru veinid kõige karmima kontrolli ning nõuetega veinid terves Cote de Beaune regioonis. Viimane on teatavasti Burgundia sub-regioon, kust sirguvad hämmastavalt kaunilt tasakaalustatud väärikad punased veinid (muidugimõista ka valged, ca 10%). Ülimalt kerge, kaunilt aromaatne ja metsikult ilusa tasakaaluga- 100%-line pinot noir oli lihtsalt jumalik, muud polegi vaja lisada...

Ostusoovitus:  Hospices-Beaune oksjon veebis. Leiate lehelt: http://hospices-beaune.com/en/purchasing/selected-cuvees/instructions-for-purchasing/

Eepilised burgerid

Burgeri enda jaoks:

korralikke burgerisaiu (otsige hulgiladudest või burgeriputkadest)

4-5 lillat sibulat

poole ketta jagu küüslauku

kilo kõige kvaliteetsemat veisehakkliha (sellisest hunnikust saab ca 7 väga vihast burgerit)

peekonit

laktoosivaba juustu

koduselt marineeritud sibulaid

kollaseid tomateid viilutamiseks

salatilehti

maitseineid ja vürtse

4-5 saiaviilu

paar muna

hapukurki

Tomatikastme jaoks:

punaseid tomateid

küüslauku

sibulat

maitseaineid

õli

värsket tilli

soola-pipart

tšillit

peterselli

muid maitseaineid vastavalt soovile

Majoneesi jaoks:

2 munakollast

3/4 teelusikat soola

ca 1 teelusikas kvaliteetset mahedat sinepit

suts suhkrut

Cayenne´i pipart

sidrunit mahla pressimiseks

kuni pool klaasi kvaliteetset oliiviõli

ca 4 lusikat sooja vett

Alusta burgeri kotlettidest, kuivõrd need tahaksid enne küpsetamist tunnikese end külmas koguda. Prae pannil blenderis peenikeseks jahvatatud sibulad ja 5-6 küüslauguküünt. Prae segu vähese õliga moosjaks ja lase jahtuda. Seejärel sega suures kausis kokku hakkliha, purustatud saiasisud (koorik eemaldada), törts õli, toored munad, maitseained, sibul-küüslauk ning muud lisad vastavalt soovile. Meie kasutasime erinevaid Gruusia maitseaineid lihale põnevuse andmiseks, samas pidage meeles, et burgeri vahel pole midagi paremat kui ehe kvaliteetne veiseliha- seega ärge ületehke. Tehke segust kokku päts ja pistke külma tahenema kuni tunniks.

Kuniks liha taheneb, tehke valmis tomatikaste. Meie armastame naturaalset ja läbipäistvat, natuke teravat kodust ketšupit, mille valmistamine on imelihtne. Peske tomatid (ca 5-6), tühjendage südamikest, lõigake tükkideks ja visake blenderisse. Lisage vastavalt maitsele küüslauku, sibulat, maitseaineid-vürtse (kindlasti tšillit ning miks mitte tilk mõnd valmis teravat kastet) ning natuke kvaliteetset õli. Maitsestage ka soola-pipraga. Tulemuseks kaunilt läbipaistev, ülinaturaalne terav tomati-sauss.

Järgnevalt vuhistage valmis majonees ja ärge heituge, kui see esimesel katsel ei õnnestu. Kuivõrd burgerisse on maitseid juba ohtralt planeeritud, võite selle rahus ka ära jätta- midagi ei juhtu. Kui aga isutab, tehke nii. Kasutades blenderi vahustamisfunktsiooni või saumikseri visplit, vuhistage omavahel kokku munakollased, sinep, suhkur, pipar ja ca teelusikas sidrunimahla kuniks segu on mõnusalt tihke. Lisage edasi vahustades vaikselt kuni 1/4 klaasi korralikku extra virgin õli (samal ajal blendides), lisa teelusikas sidrunimahla ja sooja vett. Korda õli ja sidrunimahla-vee lisamise protseduuri. Võite panna külma tahenema kui oodatud kodune mayo on valmis.

Mayo tegemise ajaks pange ahju valmima peekoniribad, tehke vahepeal pööre ja laske küpseda, kuniks mõnusalt krõbedad. Vaatate epic mealtime´i youtube´ist igal teisipäeval? Meie vaatame.

Seejärel tehke algust kotlettidega. Külmast veest niiskete kätega, jagage oma suur päts enamvähem võrdseteks pätsidega ja vajutage soovitud kujusse. Vaadake seejuures, et lihapätsik ja burgerisai omavahel kuidagi suuruselt suhestuksid. Ajage malmpann kuumaks ning praadige kotlette mõlemalt poolelt max minut (pealt peab olema kaunilt tumepruun, keskelt siiski õrnalt roosa), mille järel pange ahju paariks minutiks järelküpsema ja enne välja võtmist lisage igale kotletile viil laktoosivaba juustu. Laske ahjuplaadil krõbedaks ka saiad.

Nüüd burgeri juurde. Meie järjekord oli selline: esmalt põhjasai, sinna peale tomatikaste, siis kotlet juustuga, siis peekonit, siis marineeritud sibulaid ja hapukurgiviile, seejärel tomativiil, salatiriba ja tipuks alt tomatipastaga määritud tipusai. Kõrvale tegime väikese segu lambasalatist, mustadest oliividest, tomatitest, õlist ja maitseainetest.

Kas isadepäeva tähistamiseks on üleüldse olemas eepilisem viis kui ehe burgeritegu? Kuigi plaanisime algselt naisperet rõõmustada värskete tuunaburgeritega, jooksis ka nende suu hoopis enam vett hiiglaslike ja mahlaste veisekotlettide peale. Paraku on burgerite maine madalal maas: lagunenud putkad, pabertasked, tilkuv kaste ja odav kapsasalt. Võtke vahelduseks aega ja tehke endale burger nii nagu see olema peab: liiga suur, liiga mahlane ja liiga hea. Ja kes ütles, et kõrvale peab kõrrest jooma liisunud kokat? Meie jõime 1999. aasta Pomerol´i ja sama aasta Savigny-Les-Beaune premier cru´d.

Chateau La Rose Puyblanquet Saint-Emilion 2005

Laupäevase lambamaksa kõrvale proovisime enda jaoks uut nägu superbordoo-osakonnas, ja tänu kõikvõimsale, ei pidanud pettuma! Tegelikkuses dekanteerisime selle pudeli ära ja jätsime klaasi mekkimiseks hoopis eelmise postituse aafriklase. Seega sai käesolev jook hulgaliselt rohkem õhku ning proovima asusime seda alles pärase eelmise pudeli lõppu, mil suu oli juba maksane ja syrah´ist hell :) Pildilolev kannab endas meie jaoks üht nauditavamat segu üleüldse: 80% merlot, 10% cabernet sauvignon ja 10% cabernet franc. Kuigi oluliselt erinev eelnevast, st Stellenbosch´lasest, sobisid mõlemad geniaalselt lambamaksa hõrgu meki ja intensiivse aroomi juurde. Maitsest võis ju leida sarnaseid tumedaid marju ja röstigi, kuid nimetatud marjakombinatsiooni elegants ja merlot pehme libisemine on pretsedenditu. Nõnda väärikas ja ümar, pealegi erakordselt soodne. Kui janu ei tapa, pistke paar pudelit keldrisse ootama.

Meie soetasime häda pärast Tartu kaubamajast, kuid saadaval on ka Viimsi Kruger´is ja vist ka mõnes teises kohas.

Stellenzicht Rhapsody 2006

Eelmise nädalavahetuse uue maailma leid pärineb Stellenzicht´i veinimõisast Stellenbosch´i piirkonnast (linna lähistelt) Lõuna-Aafrika Vabariigist. Stellenzicht´i valikus on täna ühtekokku 9 veini, millest meie proovisime 2006. aasta Rhapsody´t. Kuivõrd mäletamist mööda pälvis nimetatud vein 2011. aasta Decanter World Wine Awards´ilt pronksi, tuli igatahes maitsmine ära teha. Kuivõrd hea asja maitsmisega on alati kiire, ei jätkunud paraku ka seekord aega piisavaks õhutamiseks. Sellele vaatamata võttis meid vastu kena ja küllaltki ootuspärane kombinatsioon pinotage´st ja syrah´ist (pooleks). Värvuselt intensiivselt lilla (julgustava potentsiaaliga), aroomilt veel mõneti alkohoolne, domineerivalt syrah. Maitse oli samuti jõuline ja kandis endas värvuse intensiivsust: ohtralt kuivatatud ploomi ja rosinaid, vaniljet (tammevaat?) ja tumedat rösti, domineeris pinotage. Maitsest oleks võinud leida tumadat-tumedat mõrkjat šokolaadi, samuti röstitud kohviube. Iseloomulik on magus alatoon, mida marjade seesugune kombinatsioon sageli põhjustab. Kas oskame miskit ette heita? Kui, siis üksnes pinotage´i ja selle lihtsat labasust. Kuigi pinot noir´i sugemetega, ei kanna nimetatud mass-mari tilkagi edasi eellase väärikat kergust ja hõrkust. 

Meie jääksime syrah´i vist siiski segama grenach´i ja mourvedre´i marjadega, et luua imelisi Châteauneuf-du-Pape´e. Pakendus on ääretult kaunis (ilus krõbisev paberiwrap) ning maitseelamus igati väärt teadasaamist. Eriti kui vana maailm on üle visanud või ei kõlba juua protestimärgiks:)

Pavlova saaga jätkub..

Väga täpse Pavlova küpsetamise retsepti leiate blogi Magusa lingi alt. Sellegipoolest ei ole preili Anna põhja küpsetamine alati nii lihtne ja loogiline, kui retseptis kirjas. Näiteks meie ahjus ei lähe kook pealt krõmpsuvaks (oleme proovinud täpselt 14 korda), seetõttu pakime piduliku sündmuse lähenedes või magusaisu tekkimisel oma suure koti koos tehnika ja komponentidega ning  sõidame hea sõbranna poole, kellel on samasugune ahi (küll teine tootja) ja sooritame seal tegevuse edukalt. Iseenesest on ka see tore variant!

Hummus

kikerherneid

oliivõli

sidrunimahla

seesamiseemneid

valget veini

küüslauku

maitseaineid

Nõruta kikerherned, sega kõik koostisained, saumikserda ühtlaseks massiks. Õli ja veiniga saad massi tihedust reguleerida. Serveeri koos ahjus krõbedaks röstitud lavašhiga ja joo veini kõrvale.

Araablastelt pärinev hummus on kõrge C-vitamiini, vitamiin B6 ja raua sisaldusega. Ideaalne aseaine kui ei taha haiguste eemalepeletamiseks leivale küüslauku hakkida.

Ilveseporgandiapelsinipüreesupp a la Klimp

kilo porgandeid

kahe apelsini mahl

sibulat

ingverit

küüslauku

maitseaineid

seemneid

Keeda porgandid koos küüslaugu ja sibulatega pehmeks, saumikserda, pressi apelsinidest mahl, riivitud ingver ja maitseained ning lase korraks veel keema. Soovitame suppi  hoolsalt saumikserdada, tekstuur tuleb imeliselt vahuline ja põnev. Kui teil on kodus gaseerimismasin tasuks just selle retseptiga seda proovida, sest komponendid aitavad heale tulemusele ise kaasa.

Ma loodan, et Evelin teeb seda suppi ikka samamoodi (raamatut ei ole soetanud, ega ka plaani), sest tulemus oli õhuline ja hõrk.

Garfieldi lasagne lapsepõlvest

tomatipastat ja/või purustatud tomateid

veisehakkliha

rohkelt sibulat

rohkelt küüslauku

maitseaineid

lasagne makaroni plaate

kuhjaga juustu

Kõigepealt tuleks valmistada see maagiline lasagne kaste, paneme teile südamele, et seda tuleks teha kohe rohkem ja mängu tuleks võtta majapidamise kõige suurem pann. Prae pannil kuhi sibulaid, küüslauk ja veisehakkliha ja maitsesta südamest, edasi lisa igas vormingus lemmik tomatipastasid. Maitsesta veel ja maitse veel, kogu kaste peaks välja nägema selline:

Nüüd otsi välja suur ahjunõu ja makaroniplaadid ja hakka kihte laduma. See on väga terapeutiline tegevus;) Kui kihid laotud (meil tuleb tavaliselt neli kihti), siis pista kogu kupatus ahju umbes 200 kraadi juurde mõnulema. Kui kahvel plaatidest läbi läheb on põhjust eeldada, et varsti saab sööma hakata. Nüüd pane lasagnele peale ohtralt juustu ja lase sulada, võid korraks ka grill mode'i peale panna. 

Meie saame küll aru, miks Garfield seda toitu niivõrd armastas! Mmmmm...

Spontaanikum salat ingli juustega (riisinuudlitega)

rohelist jääsalatit

kirsstomateid

musti oliive

tigusid

baklažaani

riisinuudleid

oliivõli

mõnusaid rohelisi maitseaineid + soola

balsamicot

Prae baklažaanid ja pista läbipaistavd nuudlid mõneks minutiks keevasse vette. Hea oleks kui soe kraam  maha jahtuks kui kõik komponenid on kokku vaja segada. Pese, lõigu, rebi, haki, kuivata kõik komponendid ja sega kokku värviliseks salatiks. Nii krõmpsuv ja suvine;)

Valik Veininaudingu veine

Eile õhtul maitsesime kohaliku grusiini meisterdatud hinkaalide kõrvale tubli läbilõike Veininauding´u (www.veininauding.ee) Hispaania ja Tšiili veinidest. Kogu bisnes on veebipõhine ja mõned näited siit:

Finca Hispana Brut Imperial. Tegime otsa lahti noore traditsioonilisel ehk nn šampa-meetodil valmistatud cava´ga (ilma selle meetodita ei tohikski nad jooki cava´ks nimetada), mis oli ootuspäraselt maitseküllane ning suvine, paraku aga mõneti üllatustevaba. Värvus kahvatukollane, kuivanud heinalik, mullid väikesed ja tagasihoidlikud (meie hinnangul ainus ja suurim miinus); aroom samuti pigem õrn ja tasane. Valmistamisel on kasutatud enimtuntud marjakombinatsiooni: parellada, macabeu ja xarel-lo, mistõttu on tegemist ilmeksimatu cava´ga. Esimesed kaks marja annavad joogile massi ja iseloomuliku happetaseme, viimane aga maitsetugevuse ja põnevuse- ilma kahe kaaslasete seda peaaegu ei kasutatagi. Võrdlusena piirkonna hiid-tootjate Codorníu ja Freixenet´ga, pakkus FH kahtlemata põneva ja pigem väiketootjaliku maitseelamuse, millest johtuvalt paneme oma tellimuse täna ootele, kuid 2012. aasta suve võtame vastu mitme hea kastiga.

Finca Hispana White 2008. Meie järgnev valik on valmistatud 100% treixadura marjadest- Hispaaniale ainuomane sort, mille äramärkimine erialakirjanduses on pigem haruharv, kui tavaline. Kasvanud tuntavalt tugeva päikese käes kannab vein endas piirkonna suvist heaolu: kerge, lopsakas, lilleline, puuviljane, aromaatne ja rikkalik. Esimese kahe lonksu juures oli paraku liialt suhkrut, mis õnneks mõningase seismise järel taandus. Pigem noor riesling või isegi gewürz Alsace´st või kuskilt Austria künkalt, mitte aga Hispaaniast. Kerge ja õhuke sooja perioodi vein, millel on Eestis kahtlemata lai fänkond (just see, kes seda väikest magusat tilka valge veini juures otsib).

William Cole Columbine Special Reserve 2010. Mis juhtub chardonnay´ga kui see viia sooja ja niiske-lopsaka pinnaga uude maailma, nt Tšiilisse? Selle ideaalsed omadused, mida väljendavad valged burgunderid, võimenduvad viisil, mis muudavad selle meile (ülimalt personaalne hinnang) mittemeelepäraseks. Maitsed lähevad liialt puuviljaseks, aroom liialt kunstlikult rikkalikuks, vaniljest nõretavaks. Tuntav ananass, pirn, küllalt võine ning kreemine (mis on hea ja rõõmustav), vanusest (noorusest) johtuvalt veel pea kihisev.

William Cole Winemaker´s Special Reserve 2007. Õhtu üks suurematest rõõmutoojatest oli kahtlemata seesama segujook Tšiilist: 50% cabernet sauvignon´i, 25% merlot´d ja 25% carmenere´i. On selge, et maitsetega ja blend´imisega on tehtud tubli tööd- leitud on kaunis tasakaal iga marja vahvatest väärtustest ja iseloomulikest omadustest. Aroom on delikaatne, oma jälje oli jätnud aastane ligunemine Prantsuse tammes (tänu jumalale, et nad USA tamme pole kasutusele võtnud); värvus rubiin-lilla, väga sügav ja intensiivne; maitses tugevalt tuntav 3 marja kombinatsioon- cabernet annab oma intensiivsuse, merlot maheda voolavuse ning carmenere jõule ootava piparkoogitooni. Kuigi tunda on teatavat rösti, tumedat šokolaadi ja tumedaid (musti) marju, on tervik ümar, peen ja kaunilt tasakaalus. 

Castrijo Crianza 2005. Valmistatud 100% tempranillo marjadest, võib tulemus olla nii uskumatult hea kui ka sama samavõrd halb. Crianza on teatavasti noorim vanusemääratlus reserva ja gran reserva kõrval, mis eeldab üksnes 6 kuud tamme ning 2 aastat müügieelset seisu. Pidasime küllaltki madalat hinda sellise eaga Rioja puhul pigem ohumärgiks, kuid õnneks olime mõneti valel teel. Tubli hingamise järel hakkas algne karjuv hape langema ja tulemus hakkas ilmet võtma- ploomid, kirsid ja vanadele rioja´dele omane mahe power.

William Cole Columbine Special Reserve cabernet sauvignon 2006. Olete kuulnud veinimaailma match made in heaven´ist- cabernet sauvignon ja lambaliha? Küllap oleks ka selle veini koht tublisti ja pikalt dekanteerituna üha täidetud lambaliha kaaslasena. Rikkalik kõiges: värvuses, aroomis, maitses- tume, jõuline ja tanniinine. Iseasi, kas seda peaks 100%-lisena nautima? Äkki segaks sisse natuke teisi superstaare ja teeks vahvama joogi? Kaotaks sellega natuke seda tuntavat mustsõstart ja mustikat, taandaks natuke kõike liigset? Täna jääb natuke puudu põnevusest, keerukusest ja komplekssusest, tegelikult kõige enam aga elegantsist.

Chateau de Beaulon Vendanges 2000. Pineau des Charentes on tõeline dessertide imejook- mõneti arusaamatu ja keerukas Prantsuse blend, mida esmaproovil suudavad vähesed tuvastada, igal järgneval korral on see aga ainueksimatult äratuntav. Tegelikult polegi see ju vein, vaid pigem veinijook, mis valmib konjaki ja viinamarjamahla imetäpsel segamisel. Kas 11 aastat vana dessert on hea? Mitte üksnes- see maitses lausa suurepäraselt. Võiks öelda, et noor pinot noir´i mahl ja väärikas konjak annavad kokku eepilise desserdi, samuti aga isutekitaja foie gras´ või mõne muu väikese tervituse kõrvale. Maitse oli rikkalik, kuid kaunilt tasakaalus- hape ja alkohol hoidsid suhkru suupärasel tasemel, mistõttu tekibki segadus joogi määratlemise osas.  Tehke üllatus endale ja oma sõpradele: katke pudel kinni ja laske pakkuda.

Erinevalt teistest on viimane nott pärit www.prantsusevein.ee veebipoest.

Kreeka jm veinide blindtaste @ Moon

Eile õhtul osalesime imelisel Kreeka õhtusöögil, kus Moon´i peremees Roman valmistas suurepärase ülevaate Kreeka spetsialiteet-roogadest ning perenaine Jana viis läbi veinide pime-maitsmise. Mis puudutab toite, ei ole vaja sellest pikalt lobiseda: kõik oli lihtsalt ybergut. Kõigile on teada, et Kreeka on suuresti veini sünnikodu, vähesed aga kursis, et hästi valitud Kreeka veini võid pakkuda Chablis või Barolo pähe. Järgnevalt väike ülevaade eilsetest (veini)elamustest. Kõik peaksid olema ka Eestis müügil, tasub täitsa otsida.

Moschifilero Boutari 2010. Meie jaoks tundmatutest viinamarjadest savisel maastikul valmistatud valge kreeklane kutsus esile vastakaid tundeid. Väga hele, läbikumav, üksnes õrna kuldvarjundiga; aroomilt rikkalik ja puuviljane, maitselt tuntava magusa noodiga, samas külluslik. Meelsasti oleks selle paigutanud hoopis Saksa või šveitsi mäenõlvadele, kuid tõesti- magus lopsakus viitaks pigem nõksu päikeselisemale ja soojamale vööndile.

Cambas Retsina "Karavaki". Pomm igas kummalises ja pigem negatiivses võtmes, samas suurepärane valik Jana poolt. Kuivõrd valmistamisel lisatakse veinile vaiku (tavaliselt männi-), kannab seda endas jõuliselt nii aroom, värvus kui ka ääretult veider maitse. Toiduta oli jook jube, Dolmadakia (täidetud viinamarjalehed, kus oli lisaks riisile ja juurikatele ohtralt magemagusaid maitseid, nt kaneel) kõrvale istus vapustavalt sest maitsed olid neutraliseeritud ja tasakaalus. Hiljem üles soojenenuna oli taas ääretult ebameeldiv ja harjumatu. Samas, tilgake kohalikku tava ja ajalugu.

Lamberti Pinot Grigio 2010. Esimese satsi viimane oli selgelt eksitaja ning selleks oli Jana valinud noore Pinot Grigio Põhja-Itaaliast. Eelmiste järel mõjus väärikalt, tuntavalt elegantsema ja rohkem ümarana. Maitsed ja aroom olid tasakaalus ning sobivus esimeste käikudega suurepärane.

Boutari Nemea 2008. Pakkumisi tuli nii merlot´de kui cabernet sauvignon´ide suunas, keegi mõistagi marja ära ei tabanud. Küll aga päritolumaa ja isegi piirkonna. Nagu pimetestingutel ikka asus mõistus tööle omasoodu ja püüdis veini toiduga siduda. Kuna pearoaks oli lammas, nihkus päritolu pakkumine pigem Austraalia ja Uus-Meremaa poole.

Boutari Naoussa Grande Reserve 2004. Õhtu absoluutne tipp ja tõenäoliselt üldse põnevamaid viimase aja veiniavastusi. Olime varasemalt lugenud, et Naoussa piirkonnast tulevad tigedad konkurendid nebbiolo´stele barolo´dele ja barbaresco´dele, kuid midagi nii rõõmustavat me vist ei oodanud. Ääretult meeldiv, kauni sügava tooni ning täidlase aroomiga, maitselt küllaltki tanniinine, tuntavalt tammene (seda hoitud üle 2 aasta+ 2 aastat pudelis). Kuigi pakuti ka syrah´i maailmast, uskusime meie selle pärinevat vanast Euroopast, küll paraku mitte aga Kreekast. Palun otsige see üles, ostke kõrvale ka üks 40 eurone nebbiolo ja testige- kumb on parem?

Desserdi kõrvale maitsesime Boutari Vinsanto´t aastast 2004. Santorini veinina tuntud pruunikas-tumekuldne-oranž dessert asus maitselt ja aroomilt kõige lähemal Madeira´le. Kuigi eriti magus, tasakaalustas hape sellest suure osa- tervikuna väga nauditav. Paraku jäi pilt tegemata.

Lõpetuseks jõime veel ka Metaxa Ouzo´t aga selleks ajaks oli telefon juba kadunud:)