Eile õhtul maitsesime kohaliku grusiini meisterdatud hinkaalide kõrvale tubli läbilõike Veininauding´u (www.veininauding.ee) Hispaania ja Tšiili veinidest. Kogu bisnes on veebipõhine ja mõned näited siit:
Finca Hispana Brut Imperial. Tegime otsa lahti noore traditsioonilisel ehk nn šampa-meetodil valmistatud cava´ga (ilma selle meetodita ei tohikski nad jooki cava´ks nimetada), mis oli ootuspäraselt maitseküllane ning suvine, paraku aga mõneti üllatustevaba. Värvus kahvatukollane, kuivanud heinalik, mullid väikesed ja tagasihoidlikud (meie hinnangul ainus ja suurim miinus); aroom samuti pigem õrn ja tasane. Valmistamisel on kasutatud enimtuntud marjakombinatsiooni: parellada, macabeu ja xarel-lo, mistõttu on tegemist ilmeksimatu cava´ga. Esimesed kaks marja annavad joogile massi ja iseloomuliku happetaseme, viimane aga maitsetugevuse ja põnevuse- ilma kahe kaaslasete seda peaaegu ei kasutatagi. Võrdlusena piirkonna hiid-tootjate Codorníu ja Freixenet´ga, pakkus FH kahtlemata põneva ja pigem väiketootjaliku maitseelamuse, millest johtuvalt paneme oma tellimuse täna ootele, kuid 2012. aasta suve võtame vastu mitme hea kastiga.
Finca Hispana White 2008. Meie järgnev valik on valmistatud 100% treixadura marjadest- Hispaaniale ainuomane sort, mille äramärkimine erialakirjanduses on pigem haruharv, kui tavaline. Kasvanud tuntavalt tugeva päikese käes kannab vein endas piirkonna suvist heaolu: kerge, lopsakas, lilleline, puuviljane, aromaatne ja rikkalik. Esimese kahe lonksu juures oli paraku liialt suhkrut, mis õnneks mõningase seismise järel taandus. Pigem noor riesling või isegi gewürz Alsace´st või kuskilt Austria künkalt, mitte aga Hispaaniast. Kerge ja õhuke sooja perioodi vein, millel on Eestis kahtlemata lai fänkond (just see, kes seda väikest magusat tilka valge veini juures otsib).
William Cole Columbine Special Reserve 2010. Mis juhtub chardonnay´ga kui see viia sooja ja niiske-lopsaka pinnaga uude maailma, nt Tšiilisse? Selle ideaalsed omadused, mida väljendavad valged burgunderid, võimenduvad viisil, mis muudavad selle meile (ülimalt personaalne hinnang) mittemeelepäraseks. Maitsed lähevad liialt puuviljaseks, aroom liialt kunstlikult rikkalikuks, vaniljest nõretavaks. Tuntav ananass, pirn, küllalt võine ning kreemine (mis on hea ja rõõmustav), vanusest (noorusest) johtuvalt veel pea kihisev.
William Cole Winemaker´s Special Reserve 2007. Õhtu üks suurematest rõõmutoojatest oli kahtlemata seesama segujook Tšiilist: 50% cabernet sauvignon´i, 25% merlot´d ja 25% carmenere´i. On selge, et maitsetega ja blend´imisega on tehtud tubli tööd- leitud on kaunis tasakaal iga marja vahvatest väärtustest ja iseloomulikest omadustest. Aroom on delikaatne, oma jälje oli jätnud aastane ligunemine Prantsuse tammes (tänu jumalale, et nad USA tamme pole kasutusele võtnud); värvus rubiin-lilla, väga sügav ja intensiivne; maitses tugevalt tuntav 3 marja kombinatsioon- cabernet annab oma intensiivsuse, merlot maheda voolavuse ning carmenere jõule ootava piparkoogitooni. Kuigi tunda on teatavat rösti, tumedat šokolaadi ja tumedaid (musti) marju, on tervik ümar, peen ja kaunilt tasakaalus.
Castrijo Crianza 2005. Valmistatud 100% tempranillo marjadest, võib tulemus olla nii uskumatult hea kui ka sama samavõrd halb. Crianza on teatavasti noorim vanusemääratlus reserva ja gran reserva kõrval, mis eeldab üksnes 6 kuud tamme ning 2 aastat müügieelset seisu. Pidasime küllaltki madalat hinda sellise eaga Rioja puhul pigem ohumärgiks, kuid õnneks olime mõneti valel teel. Tubli hingamise järel hakkas algne karjuv hape langema ja tulemus hakkas ilmet võtma- ploomid, kirsid ja vanadele rioja´dele omane mahe power.
William Cole Columbine Special Reserve cabernet sauvignon 2006. Olete kuulnud veinimaailma match made in heaven´ist- cabernet sauvignon ja lambaliha? Küllap oleks ka selle veini koht tublisti ja pikalt dekanteerituna üha täidetud lambaliha kaaslasena. Rikkalik kõiges: värvuses, aroomis, maitses- tume, jõuline ja tanniinine. Iseasi, kas seda peaks 100%-lisena nautima? Äkki segaks sisse natuke teisi superstaare ja teeks vahvama joogi? Kaotaks sellega natuke seda tuntavat mustsõstart ja mustikat, taandaks natuke kõike liigset? Täna jääb natuke puudu põnevusest, keerukusest ja komplekssusest, tegelikult kõige enam aga elegantsist.
Chateau de Beaulon Vendanges 2000. Pineau des Charentes on tõeline dessertide imejook- mõneti arusaamatu ja keerukas Prantsuse blend, mida esmaproovil suudavad vähesed tuvastada, igal järgneval korral on see aga ainueksimatult äratuntav. Tegelikult polegi see ju vein, vaid pigem veinijook, mis valmib konjaki ja viinamarjamahla imetäpsel segamisel. Kas 11 aastat vana dessert on hea? Mitte üksnes- see maitses lausa suurepäraselt. Võiks öelda, et noor pinot noir´i mahl ja väärikas konjak annavad kokku eepilise desserdi, samuti aga isutekitaja foie gras´ või mõne muu väikese tervituse kõrvale. Maitse oli rikkalik, kuid kaunilt tasakaalus- hape ja alkohol hoidsid suhkru suupärasel tasemel, mistõttu tekibki segadus joogi määratlemise osas. Tehke üllatus endale ja oma sõpradele: katke pudel kinni ja laske pakkuda.
Erinevalt teistest on viimane nott pärit www.prantsusevein.ee veebipoest.
No comments:
Post a Comment