Kas vahel pole mitte nii, et millegi järele tuleb isu kõige sobimatumal ajal? Näiteks prosecco isu talvel? Kuigi igale aastaajale on omased teatud üldised eelistused, ei tohiks lasta end sellel eksitada ning lähtuda ikkagi vahetust isust ja tundest. Meie kurk hakkaski paukuva pakasega kuivama just ühe vahva ja särtsakalt kihiseva prosecco järele, mistõttu mõtlesime ära proovida Maschio lipulaeva, 2010. aasta (ganz gud kui prosecco tootjad vintaažist räägivad) Valdobbiadene prosecco, mida nad kohapeal nimetavad nn grand cru prosecco´ks (valivad marju hoolega ja saak väga väike). On ju Comune di Valdobbiadene Veneto´s Põhja-Itaalias nimetatud vahujoogi tõeline sünnikodu ning piirkond, kus seda tänagi kõige oskuslikumalt valmistatakse. Kuigi prosecco´st ei leia ealeski šampanjameetodi vurtsu ega särtsu, ajab see vahelduseks asja suurepäraselt ära. Ja mitte ainult- aeg-ajalt ongi ju isu millegi lihtsama ja kergema järele. 100% glera (prosecco) viinamarjad koostöös moodsate töövõtetega annavad kaunilt klaari ja õrnalt kuldse vahuka, mille kreemjas tekstuur ja tsitruseline mekk mõjutavad tõelise äratajana. Aroomilt paraku küllaltki tuhm ja väheütlev. Kuigi ka mull pole teab-mis peen ja kestev, on maitse piisavalt elegantne ja tervik kenasti tasakaalus. Maitse on vahvalt iseloomuga ja natuke ehk nurgelinegi, kuid paraku natuke kiiresti hääbuv, mistõttu soovitamegi seda mõne toreda toidu kõrvale, mitte aga tervituseks või niisama limpsimiseks. Kui viitsiksite teha nt tortellini´sid kalast, oleks see väga-väga jahutatuna täiuslik kamraad!
Pudeli saate kaasa nuruda nt Fish& Wine restoranist. Ah jaa- kui prosecco ei maitse, saate ju alati ühe väikese bellini teha :)
No comments:
Post a Comment