Veisemaks ja sügisannid

värsket veisemaksa

värsket peeti (Ingrid, suured-suured tänud sulle maailma parima kodupeedi eest!)

õunu

metsikut rukolat

punast sibulat

seesamiseemneid

linaseemneid

värsket tüümiani

peterselli

suhkrut

tšillit

oliivõli

Kõigepealt koori ja viiluta peet, pane ahjuplaadile koos soovitud maitseainetega ning lase küpseda kuniks peet on silma järgi valmis. Prae pannil õunad koos sibula ja seemnetega, lisa natuke suhkut (karamelliseerumiseks), soola, tšillit ja törts õli. Hakka ette valmistama maksa: lõika suupärased tükid, aseta koos peterselli ja tüümianiga pannile ja tee kibekiire säristamine mõlemalt küljelt. Pane maksatükid mõneks ajaks ahju küpsema. Kui maks on valmis, moodusta kõikidest saadustest kena kuhil- alusta rukolast, seejärel õunad, siis peet ja kõige peale maks. 

Meie jaoks on maks üks selline vahva komponent, mida turul/ poes sageli vaatad, kuid harva viitsid toidukorraks vormistada. Kui talle või mõne uluki maks maitseb erakordselt hõrgult medium küpsusastmes (st jätad ahjufaasi ära), on millegipärast veis suupärasem siiski õrnalt well-done´ina. Tänase toidukorra õnnestumise kasuks räägib suuresti asjaolu, et meie väike koer pööras söömise ajal hulluks ja ei lõpetanud enne, kui oma väikese portsu tüümianimaksa sai. Tuba oli tõesti väga armsat küpsetamise ja vaaritamise lõhna täis.

Tšekkige seda ekstreemset peeti!

Joogiks julgeme juurde soovitada üht kaunist Viimsi Kruger´ist pärinevat bordood aastast 2005, mille lisame järgmise postitusena.

Maailma suurim müslibatoon

kaerahelbeid

antonovka õunu

natuke suhkrut

kuivatatud ploome

rosinaid

1 talumuna

värsket ingveri

soola

tšillit

99% šokolaadi

Stockmanni kaeraküpsiseid (värskelt kohapeal valmivad ruudukujulisd)

meelikööri

kaneeli

maapähkleid

Puhasta õunad sisudest, lõika õhukesteks viilakateks ja pane suurde kaussi. Lisa juurde suts suhkrut, ohtralt kaerahelbeid (nagu hakkaks küpsiseid tegema), riivitud ingverit, tšillihelbeid, tükikesi kõige tumedamast võimalikust šokolaadist, purustatud maapähkleid, kaneeli, väikseks lõigatud kuivatatud musti ploome, puruks tehtud küpsiseid ja kalla üle magusa likööriga. Viimasena lisa õrnalt soolaga vahustatud muna. Sega kõik põhjalikult läbi ja lisa magusaineid-soola-kaneeli-tšillit vastavalt maitsele ja isule. Laota kogu kraam laia põhjaga ahjuvormi ja tee pealt tasaseks. Küpseta ca 20 minutit ja viimased 2 minutit tee kuuma grilli. Söö lusikaga otse vormist :)

Ei oleks vist vale öelda, et Nopis on müügil maailma parim valik rekord-häid värskeid müslibatoone (gojimarjadega veel eriti). Samavõrd palju, kui nad on parimad on nad ka kõige võirohkemad tervel planeedil (ca 17% taluvõid). Kuigi või paneb batooni vahvalt mätsima, saab kodustes oludes luua ideaalse aseaine Nopi rammusale headusele. Kuigi selle magustoidu display pilt sarnaneb suuresti ühe varasemaga, on sisult tegemist hoopis millegi muuga- see on tõesti üks hiiglaslik müslibatoon, mis on ühtaegu tervislik/kasulik kui ka toitev ja kosutav. Eriti olulised komponendid on toorelt hapukad antonovkad, tumedaim võimalik mõru šoks (meie lemmik on Lindt´i 99%) ja loomulikult üks mesimagus naps. Meie saime enda eksemplari Munkki hunajanapsu oma Eesti-Soome sõbralt, kes olla läinud poodi teadmisega, et peab sealt leidma midagi sellist, mida me ise eales ei leiaks. Oleme seda õhtuti vaikselt pikast pudelist tinistanud ja täna leidis see enda väärika lõpu batooni sidusainena. Juhei!

Soojendav kõrvitsasupp vihmaseks õhtuks

Kuna oleme kõrvitsasupist juba varasemalt kirjutanud (samuti päikese päeva toomise kontekstis), ei hakka me seekord retsepti ja valmistamist üle kirjutama ja kirjeldama. Otsige varasem lugu üles ja laske soojal supil soolikatest alla voolata :)

Lammas viinamarinaadi ja lilla kapsaga

tallekarreed

punast sibulat

lillat kapsast

punast paprikat

soola-pipart

värsket tüümianit

värsket peterselli

kvaliteetset viina

oliiviõli või taimset võid

tšillit

sidrunikoort ja -mahla

mustsõstraid

küüslauku

suurt ahjukotti

Marinaadiks. Lõika karree parajateks tükkideks ja vastavalt soovile, jäta kogu pekine osa külge või puhasta. Meie armastame koos pekiga, sest siis jääb hiljem oluliselt mahlasem. Pane lamba tükid kaussi ja vala üle ohtra viinaga. Lisa oliiviõli, hakitud punane sibul, puhastatud küüslauguküüned, tüümian ja petersell. Maitsesta soola-pipra-tšilli ning soovi korral mõne äkilisema lamba või uluki jaoks ette nähtud maitseaine-/ ürdiseguga. Sega kogu kupatus läbi ja tee eelnev maitsestamine uuesti läbi ning ära hoia ennast maitse lisamisega tagasi. Sega sisse ka korralik peotäis mustsõstrad (kasvõi külmutatud). 

Küpsetuseks. Aja malmist pann maksimaalselt kuumaks ja vala kogu eelnev segu korraga pannile, võimalusel kata ümbritsevad tööpinnad ja selga pane kindlasti põll, sest pritsime-särisema hakkab see uhkelt. Prae kuniks tükid on mõlemalt poolt kenasti pruunid ja sibul-küüslauk tumadad. Samas ära üle küpseta! Vala kogu pannitäid ahjukotti, sulge kott ja pane eelnevalt ca 200 kraadini köetud ahju. Hoia ahjus kuniks vajalikuks pead, kuid ära kindlasti üle küpseta, samuti ära ahjukotiga ahju kunagi grill-seadistusele pane- kott hakkab lihtsalt sulama :(

 

Kõrvale. Prae läbi tükeldatud lilla kapsas ja punane paprika. Maitsesta ürtide-maitseainetega ohtralt, sest kapsas on hea neutraliseerija. Serveeri lammast lillal padjal ning vala kõik üle kotist leiduva mahla- rasvainega.

Viinamarinaad, viinamarinaad- oh kui hea! Ja loomulikult sõstramarjad! Lammas on hea, see on kõigile lambasõpradele hästi teada fakt. Üllatus võiks hoopiski seisneda vahvas kapsa-paprikasegus, mis stabiliseerib metsikult hästi lamba tugeva ja kohati teravagi maitse. Samuti istub see suurepäraselt lamba rasvase alatooniga. 

Meie võtsime seekord kuulda suurt veiniõpetlast ja lubasime endale veinivaba õhtu (?!). Seevastu nautisime erakordselt maitsvat morssi mustsõstardest-arooniatest.

Meie enda burrito+ guac

tortillasid

veise- või lambahakkliha

tomateid

salatilehti

laktoosivaba juustu (riivitud)

sibulaid

küüslauku

karrit

tšillit

punast paprikat

värsket peterselli

värsket rohelist sibulat

murulauku

oliiviõli

soola-pipart

Enne burrito valmistamist prepareeri kõik vajalikud komponendid eraldi anumatesse, siis on hilisem asjaajamine oluliselt mugavam. 

Sisu jaoks prae esmalt kerges õlis läbi hakkliha koos sibula ja ohtra küüslauguga. Maitsesta korraliku soola-pipra-tšilli ja karriga. Järgnevalt lõigu roheline salat tükkideks, tomat aga suupäraseks pudiks. Kastmeks lase blenderist läbi 4-5 küüslauguküünt, korralik tuust värsket peterselli, samuti rohelist sibulat ja murulauku. Samuti lisa masinasse peotäis tomatit ja nt 1 punane paprika. Lisa õli ja maitsesta karri-tšilli ning soolaga. Serveerimisel pane tortillale keskele piklikult hakkliha-segu ja sinna peale puista laktoosivaba juustu. Hoia tortillat ahjus kuni juust on sulanud (kuid mitte kaua sest siis läheb tortilla kõvaks ja hakkab krõbisema ja murduma). Lisa keskele ohtralt kastet, salatit, tomatit ja veelkord rohelist kastet. Soovi korral sobivad siia lisaks veel kõikvõimalikud oad, oliivid jm. Rulli tortilla kokku!

Kuigi traditsiooniliselt on burrito Mehhikos valminud üksnes ubadest-hakklihast, on moodne USA praktika võimaldanud sellele äärmiselt loomingulise lähenemise. Läänes on populaarseks sisuks riis, oad, avokaado, kõikvõimalikud valged kreemid (sh hapukoor) jpm. Meie seevastu eelistame kerget ja tervislikumat varianti, mis maitseb metsikult hästi, kuid ei koorma kõhtu pikkadeks tundideks. Seega oleme välistanud mistahes koored, oad ja riisi ning teinud kerge segu hakklihast ning rohelistest osistest. Väga suure kaaluga meie burrito juures on omaloominguline guacamole kaste, mis tegelikult seda polegi :) Nimelt põhjusel, et üks ehe Mehhiko guacamole valmib eeskätt ikkagi avokaadost, mida meie versioonis pole üldsegi mitte. Väljanägemine on neil aga mõneti sarnane ja seega reserveerime endale ka õiguse tuntuks kantud nime kasutada. Tehke rohekaste eriti küüslaugune ja karri-tšilline, siis tekib fantastiline tasakaal mahedama hakkliha-juustu ning salatimaterjali ja kastme enda vahel.

Kukeseenepasta

hunnik kukeseeni

küüslauku

kohalikku korralikku sibulat

tšillit

õli

pennesid või muud meelepärast

soola-pipart

laktoosivaba 100% taimset koort

Purusta küüslauk, haki sibulad ja lõigu seened suupärasteks tükkideks. Prae kenasti läbi ja maitsesta soola-pipra ja tšilliga. Samal ajal keeda valmis pasta. Lisa pannile laktoosivaba koor ja lase natuke tõmmata kuniks koor on parajalt paks. Maitse ja maitsesta. Kalla pannitäis pastale peale, sega ja naudi!

Nagu varasemalt oleme juba selgitanud, pole me just suuremat sorti seenearmastajad. Küll aga peame lugu värsketest kukeseentest, millest saab nii mõndagi maitsvat kokku mäkerdada (vt ka varasem pirukas kukeseentest). Siinkohal tahaks aga tungivalt soovitada taimset koort ka kõigile neile, kel laktoosiga probleeme pole. Nimelt mätsib see nii kenasti ja on lausa imepäraselt kaunist värvi. Pealegi on see väga tervislik ja kerge!

Tip 1: kõrvale tuleks juua klaas cocat ohtra sidruniga:)

Tip 2: krabage veel viimaseid kukeseeni ja pistke sügavkülma kas täitsa niisama või olge kavalad ja praadige veel enne maitseainetega läbi! Varsti on hooaeg omadega ühel pool ja oi kus talvel tuleb isu peale...

Simonsig Rose Brut 2006

Selle asemel, et veelkordselt paljusõnaliselt Simonsig´i kiitma hakata, palume tungivalt teil kõigil seda ostma minna. Sest varsti juhtub sama, mis juhtus valge vahukaga sama tootja juures- ühel päeval lõppes meie lemmik aastakäik lihtsalt otsa. Ja uskuge, roosa 2006 (!!!) vahutav on väga guud.

Otsige Viimsi Krugerist või Greip veinipoest Vana-Narva mnt-l.

Tawny

Suurte dessertveinide sõpradena tekkis seekord plaan asendada tavapärane mesimagus ja kuldne jook hoopis millegi tumedamaga. Ja kuna Ruby Port´i oleme varasemalt palju joonud, leidsime, et oleks loogiline ennast millegi muu põnevaga rõõmustada.

Teatavasti jagunevad kõige üldisemalt pordid kaheks: ühed valmivad pudelis, teised puuvaadis. Kuivõrd viimased puutuvad seetõttu mõnevõrra kokku hapnikuga, on ka tulemus märgatavalt erinev- seda nii värvi, maitse kui lõhna poolest. Tawny´d valmivadki viimatinimetatud meetodil (seisavad vaadis vähemalt 2 aastat enne müükiminekut), mistõttu on nende värvitoon mõnevõrre heledam, samas tuntava pruunja ja puiduse (nn Mahagoni) alatooniga. Kuigi oleme palju kuulnud Tawny´dele omasest pähklilisest alatoonist (mida põhjustabki puitvaat ja pikem kuivatamine), ei õnnestunud seda juuresolevast Tawny´st eriti leida. Kuna Tawny valmib kõikvõimalike punaste viinamarjade sagust, kannab ka maitse seda segadust ja paljusust endaga kaasas. Maitse oli parasjagu magus, mistõttu nõudis endale pidevalt kõrvale soolast kaaslast. Samas, esimeseks käiguks koos väikese juustuassortiiga oleks see kahtlemata samuti suurepärane. Kes otsib, leiab maitsest ohtralt suitsusust, erakordset küpsust, parasjagu happelisust ja ehk martsipanigi. Õhtu lõpetajana serveerituna külmalt oli ta aga kauniks vahelduseks Sauternes´ide ja ohtratele jääveinidele, mida viimasel ajal korduvalt joonud oleme.

Ja muidugi hea uudis- pärast avamist ei juhtu pudelis seisva joogiga pikkade kuude jooksul mitte midagi. Seega, täna avate, jaanipäeval lõpetate. Pealtnäha võib-olla väheoluline lisaväärtus, kuid samas meie hinnangul oluline pluss joogi puhul, mida magusast eripärast johtuvalt lihtsalt ei saa korraga liigpalju nautida.

Poltina limonnaja

Kuigi varasemalt on meie maitseviinade kogemus peamiselt piirdunud vaid pipraviinaga kõhuraviks (mis tuletab meelde, et Smirnoffi punane spice oli väga maitsev), tekkis seekord plaan maitsta Poltina (2005. aastast) sidruniviina. Tõsi, ka meil meenus sidruniviinaga esmalt kooliajal joodikute poolt tuntuks rüübatud ja tuntud-teatud jälgi lõhnaga Odekolon Lemon, mis tõenäoliselt ongi paljude aastate jooksul välistanud igasuguse huvi sarnase maitsega viinade vastu. 

Poltina oli aga hea üllatus- ei mingit domineerivat sidrunit, ei lõhnas ega maitses. Kõigest õrn noot, mis söögi alla mõjus pigem hästi, kui segavalt- häirivalt. Seega soovitame soojalt laiendada oma harjumuspärast viinavalikut, lisades sinna vahelduseks pitsi sidruniviina. Kui aga sidrunist mööda vaadata ja mõelda viina enda peale, siis ette võiks ehk heita vaid liigset piiritusetooni maitses, muu oli tipp-topp. Tavaliselt on meie arvates piirituse tuntavust hea kontrollida põhina ja turtsumise järgi, mida pärast neelamist lauas tehakse. Seekord põhisesid kolmest kaks.

Ja loomulikult tabasime ennast mõttelt: mis saaks siis kui kasutaks seda Bloody Mary juures...?

Räimevorm peediga

värskeid räimi

natuke värskeid kartuleid

värsket peeti

porgandeid

kirsstomateid

laktoosivaba juustu

kaalikat

tšillit

soola-pipart

ohtralt küüslauku ja sibulat

Puhasta räimed, koori kartulid, peet, porgandid, kaalikas, sibul ja muud juurikad ning lõika need õhukesteks laastudeks (võiks kasutada koorimisnuga). Sibul viiluta õhukesteks rõngasteks. Laota ahjuvormi põhja kartulist lõigatud õhukesed laastud. Need kata räimefileedega. Krõbista vahele soola-pipart ja puista tšillit. Seejärel laota üksteise peale kihtidena kõik ülejäänud juurikalised komponendid, vahele laota ka natuke juusturibasid. Peediviilud jäta kõige viimaseks kihiks enne ahjupanekut. Kirsstomateid ära puhasta, need vala niisama vormi. Ülejäänud on aga puhas omalooming. Purusta küüslaugud ja sega klaasi/ tassi kuuma veega. Vale vee-küüslaugusegu vormile ühtlaselt peale. Pane ahju küpsema ja vahetult enne valmimist lisa kõige peale kiht laktoosivaba juustu ribasid ja pane ahi grillima. Valmis on siis kui peedist on saanud tumedad krõbisevad viilakad ja juust on kenasti sulanud.

Eestlastel on millegipärast kombeks kõikvõimalikke ahjuvorme valmistada lasanjelikult pakse ja tihedaid. Meile saavastu meeldib kasutada juurviljadest võimalikult õhukesi laaste, mistõttu jääb nende vahele mõnusalt õhku ja kergust! Eriline leid on aga peet, mis ülemise kihina värvib kõik alumised kergelt punaseks ja annab ka parasjagu palju head maitset.

Laupäevased turuannid

Nagu varasemaltki oleme kirjutanud- laupäeva hommik peab alati algama ühe korraliku tururingiga. Meie eelistame Viimsi vabaõhumuuseumi kõrvale üles seatavat ja vabas looduses peetavat. Alati leiab sealt fantastilise valimi nädalavahetuse kõikideks söögikordadeks.

Täna saime saagiks röstitud silmusid, suitsutatud kilusid, värvilisi tomateid ja ohtralt juurikaid-räimi homseks vormiroaks. Juurde loomulikult värsket taluleiba.

Kuna täna peeti turul ka õunalaata, saime täiendada kõikvõimalike erinevate õunasortide varusid (pildil tagasihoidlik valik turu kõige fancy-maid :))

Peedirisotto

värsket peeti

juurikaid puljongi valmistamiseks

risottoriisi

parmesani

kitsejuustu

küüslauku

tšillit

valget veini

soola-pipart

Lõika/ riivi värske peet vahvateks kuubikuteks või laastudeks. Eelmise päeva supiteost jäi meil üle pool potti juurikapuljongit, mis sobib ideaalselt siin kasutamiseks. Kui keeta ei viitsi, osta nt Nopist Kadriorus ökoloogilist puljongit (kulub ka vähem aega). Prae poti põhjas rohkelt küüslauku. Lisa keetmata risottoriis ja prae läbi küüslaugu-õlisegus. Lisa peet ja prae veits veel. Hakka vaikselt lisama puljongit ja veini läbisegi. Kuna veini-puljongisegu aurab konstantselt välja, lisa juurde ja sega kuniks riis on parajalt pehme. Hakka vaikselt lisama riivitud parmesani ja vastavalt soovile kitsejuustu. Jäta natuke parmesani alles ka serveerimiseks- pealepuistamiseks.

Traditsioonilise Itaalia riisiroa valmistamiseks on mustmiljon erinevat viisi: Jamie Oliver jumaldab seda kammkarpidest ja hiidkrevettidest, meie valmistame sageli kõrvitsast-kitsejuustust, paljud armastavad seda kana või mereandidega, Milano risotto safraniga, Barolo samanimelise veiniga jne jne. Peedirisotto at its best valmib kahtlemata hooajaliselt Põhjaka köögis, kus ka meie sellesse nakatusime. Kuumutamise käigus muutub peet imeliseks kreemjaks sidusaineks ning kummagi juustu mekk ei jää vähemalgi määral domineerima. Laske peedil särada ja kui juba valmistamiseks läheb, tehka järgmiseks söögikorraks fantastilist peedipestot.

Marmelaadihullus õuntest ja ploomidest

ilusaid kodumaiseid õunu

kodumaiseid ploome

muretaigen

suhkrut- kaneeli

Eelküpseta muretaigen ahjuvormis. Puhasta õunad, ploomid, tükelda ja sega kokku suhkru-kaneeliga. Lase natuke aega seista- tõmmata. Laota taignale ja pane ahju. Las ahju kuumus teeb oma töö.

Imelihtne kook valmib mõne hetkega. Kuuma käes podisevad õunad-ploomid imeliseks marmelaadiks, mis jääb hiljem katma kogu kooki. Segu maitseb kui tervislik variant McDonalds´i legendaarsest õuna-marjapirukast.

Pasta meresaadustest

tigusid

krevette

kaheksajalg (leiab konserveeritud kujul)

sibulat

küüslauku

kalmaare

meelepärast pastat

tšillit

soola-pipart

laktoosivaba koort

Prae pannil läbi kõik mereannid, sibul ja küüslauk kuni nad on pinnalt kergelt pruunid. Maitsesta tšilli-soola-pipraga. Lisa pannile laktoosivaba koor ja kuumuta kuni koor muutub paksemaks. Samal ajal keeda valmis pasta. Sega mereannid ja pasta omavahel kokku ja maitsesta soolaga.

Tõenäoliselt on tegu kiireima viisiga maitsva õrnalt koorese pasta valmistamiseks. Tõsi, frutti di mare seab loomingule vähe piiranguid, kuid paraku on kõikide põnevamate meresaaduste kättesaamine Eesti poelettidel ja turgudelgi piiratud. Kaheksajalga tasub siiski aeg-ajalt Stockist otsida värskel kujul, samuti võid lisata huvitavate kalade fileeliha, tiigerkrevette jm põnevat. Erinevalt restoranides pakutavatest koorepastadest ei ole laktoosivabast koorest tehtu nõnda rammus ja raske kõhule.

Juudi kanasupp meie silmade läbi

supikana liha

küüslauku

sibulat

paprikat

porgandit

ökoloogilist nõgesepastat (leiad nt Pirita Kauperist)

maitseaineid, soola-pipart

oliivõli

peterselli

seesamiseemned

Esmalt prae poti põhjas kana koos küüslaugu-sibulatega oliivõlis. Seejärel lisa ja lase kiirelt praaduda läbi paprikal ja porgandil, lisa segukuhjale maitseaineid. Lisa vett soovitud supi kogusele vastavalt. Lisa ohtralt peterselli ja teisi maitseaineid, keeda juurikad parajalt al denteks ja ca 3 min enne supi valmimist lisa nõgesepasta. Serveerimisel lisa juurde seesamiseemneid.

Küllap on paljud kuulnud imelugusid universaalsest juudi ravisupist, mis kord valmib kanast puljongis, kord Matza pallikestega. Fakt on see, et klassikaline Kesk-Euroopa juuditavade kohaselt valminud kanasupp on ilus klaar ja imeliselt maitsev, mis on pehmuse tõttu sobib geniaalselt kõhutõvede raviks ja leevendamiseks. Sageli kutsutakse seda isegi juutide penitsiliiniks, kõige multifunktsionaalsemaks rohuks. Tõsi, juutide kommete järgi võiks seda suppi valmistada tunde ja tunde ning sajal erineval moel, kuid meie oleme valitud soo esindajate supist teinud oma armsa ja kiire variandi. Mine sa tea, ehk on säilinud ka imeomadused?!

Kukeseenepirukas

soolast liivatainast

hunnik kukeseeni

laktoosivaba juustu

laktoosivaba koort (Alpro soja)

sibulat

oliivõli

3 talumuna

soola-pipart

taimset võid

Pese ja haki seened, prae pannil koos sibulate ja võiga. Eelküpseta vormis taigen. Puista seened vormi, lisa vahustatud munade-koore ja maitseainete segu. Asu küpsetama ja enne valmimist lisa juust ja grilli kuniks juust on sulanud ja mullitab.

Kuigi me pole teab-mis-suured seenesõbrad, teevad värsked kukeseened tuju alati heaks. Ja teatavasti ei lähe konserveerides ja purki vangistades miski maitsvamaks- seegi nautigegi maitsvaid toitaineid alati värskelt.

Salatiks valmistasime juurde kerge segu oliividest, eesti tomatitest, seemnetest, rohelisest salatist ja päikesekuivatatud tomatitest.

Õuna-ploomikook või vorm

ohtralt eesti sügisõunu

kohalikke ploome

kaneeli, pruuni suhkrut

mandlilaaste

laktoosivaba koort

trepil munevate kanade mune :)

soovi korral rosinaid, astelpajumarju vm head

muretaignat

Sellise hea kraami jaoks otsi välja võimalikult suur ahjuvorm. Laota põhja ja servadele taigen ja tee kerge eelküpsetus. Lõigu õunad, eemalda südamed, ploomidelt kivid. Laota taignapadjale kaneelis ja pruunis suhkrus püherdanud õunad ja poolikud ploomid. Vahusta ca 4 muna, 2-3 pakki laktoosivaba koort ja pruuni suhkrut ning vala vahune mass õuntele-ploomidele peale. Vahele ja hiljem kõige peale laota ohtralt mandlilaaste ja soovi korral muud head-paremat. Miks mitte rosinaid. Küpseta kuni tuba on head ja kodust lõhna täis.

Meie meespere lemmikmagus valmis imekiiresti ja -kergesti, mistõttu peab see olema kohustuslik lisa paljudele mõnusatele õhtusöökidele. Ja mis eriti tore, see maitseb uskumatult hästi ka külmast peast.

Beaujolais 2008

Ühe varasema toidu juures kirjutasime kurvastusega, et sel õhtul jäi mingil põhjusel meie sõber ilusas pudelis, Beaujolais joomata. Nüüd tegime vigade paranduse. Pildilolev Beaujolais AOC oli jällegi tõeline veinifriigi unistus. Uskumatult kidura värviga (pea läbipaistev), meie hinnangul väga kauni sildi ja ääretult nauditava buketiga jook. Vesine, uskumatult vesine, kuid samas maitseelamuselt üht tõeliselt suurt jooki meenutav elamus. Kuna Beaujolais tüüpiline viinamari on Gamay, pole ka imestada, kust pärineb maitsesugulus Pinot Noir´iga, millega Gamay ajalugu on tihedalt seotud. Kuigi on tunda vihjet Noir´ile, on tegemist selgelt väärikama ja suurema edasiarendusega, kuivõrd Noir ei pakuks eales sellist imelist kombinatsiooni arusaamatust lõhnast, läbipaistvusest ja maitse rohkusest. Viimati müügil nägime Lootsi tn Vineyard´is, kuid otsida tasub ka French Wine Connection´i lehelt, kuhu aeg-ajalt eksib vahvaid jooke.

Pange kindlasti oma must taste list´i.

Pidime lisama ka ühe pildi klaasist, et värv (õigemini selle puudumine) oleks mõistetav paremini.

Itaalia punase riisiga täidetud koha

üks mehine koha

itaalia punast riisi

porgandeid
sibulat

soola-pipart

talumune

Salatiks:

ohtralt talutomateid

rohelist sibulat

Kõrvale:

lillkapsaid

itaalia punast riisi

eesti kirsstomateid

sibulat

porgandeid

Puhasta koha, lõika maha pea. Pane kala õrna soolaga kõrvale ning keeda hea hunnik riisi. Samuti keeda valmis munad, prae õrnalt läbi sibul ja porgand. Kupata kõik saadused kalale kõhtu ja mässi kala kõht ülespoole fooliumisse. Fooliumipätsile otsi piklik ahjuvorm. Küpsema ja nautima!

Eriti imponeeriv oli turul müüja selgitus, et tegemist pole mitte tavaliste kanade munadega, vaid sellistega, kes munevad trepi peal. Smart.

Salatitel retsepti teatavasti polegi. Meie lõikusime erineva näo ja teoga talutomatid, segasime lõigutud rohelise sibula, õli ja soola-pipraga.

Kohast ülejäänud riis sega kirsstomatite, sibula, porgandite, keedetud lillkapsaste ja maitseainetega. 

Kokku tuli selline segu:)

Chateau Roquefort Saint Martin Corbieres 2006- kerge punane mõnusaks veinivõtuks

Kui teinekord tuleb peale kange isu otsese põhjuseta (ja näiteks assisteeriva söögita) natuke punast veini libistada, oleks meie poolt üks hea pakkumine: 2006. aastast Chateau Roquefort Saint Martin Corbieres. Viimane, st Corbieres tähistab suurimat AOC-d Languedoc-Roussillon piirkonnas Prantsusmaal. Sealsete veinide peamine viinamari on Carignan, kuid sageli lisatakse sinna juurde nt Grenache´i, Syrah´i ning isegi Mourvedre´t. Huvitav segu pakub igas mõttes (nii hinna- kui maitseelamuse) maalähedast ja meeldivat üllatust. Sarnaneb ühe hea ja keskmise 2005. bordooga mõnest kenast mõisast (nt Claire Abbaye), mistõttu ongi suurepärane libiseja. Kuigi maitse on mõneti ebaküps (ootad, et kohe-kohe tuleks juurde noore veini mitte kuigi nauditav mekk), ei tule kardetud maitset ka mõne aja seismise järel. Leidsime üles muskaati, vürtse ja tuntavalt mustikat. Vahva igapäevase veinijoodiku abimees.

Meie kõrvitsa progress

... on silmaga nähtav! Tänaseks on meie esimene kõrvits umbes jalgpalli suurune. Hea näide sellest, et kõrvitsat saab kasvatada ka ilma suure sõnnikuhunniku ja igapäevase kastmiseta.

Viirusevastane lihaleib

sea kaelakarbonaadi

materjali kuivaks marinaadiks

värsket juuretisega maaleiba

värsket eestimaist küüslauku

Söömisele eelneva päeva varastel õhtutundidel pane lihapäts kuiva marinaadi küüslaugu, maitseainete jm meelepärasega. Pärast paaritunnist seismist pane liha ahjukotti, lisa ohtralt värsket küüslauku, tee kotile väikesed  augud sisse ja lase ahjus küpseda arvestusega ca 45 min iga 1-1,2 kg liha kohta. Lase lihal jahtuda toatemperatuurini ja seejärel pane ööseks külma.

Järgmisel päeva lõika paras viil leiba, peale laota küüslauguviilud ja kõige peale paksud lõigud liha. Kõrvale võta pits toatemperatuuril viina:)

Sügis algab pea igal aastal suure viirusepuhanguga, mistõttu tuleb ennetavalt reageerida. Kuna viiruste-bakterite leviku takistamisel ja nende hävitamisel on olulise kaaluga meie suu Ph tase, tuleb süüa korralikult küüslauku. Ja seda värskel, mitte hautatud, keedetud vm kujul. Kuivõrd värske küüslauk on kõhule väga terav, tulebki juurde teha parajalt rasvast karbonaadi, et kõhus tekiks kaunis tasakaal.

Nädalavahetusel testitud, täna täitsa uue inimese tunne!

Poola hapuoblikasupp ja pannkoogid

ca pool klaasi väikest tangu

veise- või lambahakkliha

võimalikult suitsust liha

porgandeid

sibulat

küüslauku

hapuoblikaid

talumune

tilli

rohelist sibulat

maitseaineid ja -taimi

Enne supiga alustamist pane tangud likku ja mõne aja pärast pese nad korralikult läbi. Kui aega on rohkem, võid korduvaltki pesta. Kuni lihaga toimetad, võid tangu edasi leos hoida. Prae läbi hakkliha ja liha. Praetud saadused pane poti põhja ja lisa vett ca selles mahus, palju hiljem suppi soovid. Lase keema ja lisa tangud, sibulad, küüslauk, porgand. Maitsesta. Keeda paarkümmend minutit. Samal ajal keeda munad kenasti valmis ja purusta pudiks. Serveerimisel pane kausi põhja munad, siis tõsta peale supp ja kõige otsa lisa till ja roheline sibul.

Just Poola, sest sinna ulatuvad ühe asjaosalise ja tema perekonna juured. Poolakad on alati olnud tublid kokkajad, mistõttu pole ka nende vaatenurk suppide suhtes just tavaline. Kehtib põhimõte, et lusikas peab suppi püsti seisma jääma:) Seega, supp peab olema paks, mõnusalt rammus ja toitev. Ja lõppude lõpuks ei saagi ju selliste koosluste jaoks olla kindlaid retsepte või koguseid- kõike tuleb teha värskest saadavalolevast toidukraamist ja juhinduma peab ainult hetkel kehtivast isust! Paraku ei ole veel väga edukalt matkitud (laktoosivabalt) hapukoort sest sellise supi kõrvale mekib koor väga väga hästi. Oblikaid soovitame otsida aasalt või puude alt, kui aga aega napib ajab asja ära ka Viimsi comarketis müüdav Poola oblikas. Kuigi suitsune liha annab supile väga tugeva maitse, ei jää see sugugi domineerima ning oblikate hapukas alatoon viib kõik kenasti balanssi. Supp tuleb pehme ja maitsev. Kõrvale (supi ja viinapitsi) hammustasime veel musta leiba ja küüslaugu-soolapekki.

Meie tegime teiseks käiguks väikeseid pannkooke (retsepti leiab kuskilt augusti sissekannete hulgast), mida nautisime koos soolalõhe ja forelli, kuumsuitsuforelli, sibulate, ühe väga omapärase Argentiinast püütud soolakala, saltirohelise ja vastavalt tervislikule programmile ka hapukoorega.

Joogikaart tuli kokku suhteliselt kirev, kuid samas äärmisel elegantne ja maitsev. Sissejuhatuseks avasime juba varasemalt ülistatud Simonsig Brut Rose aastast 2006 (tõeliselt vinge, et sellist jooki julgetakse vintage´ina teha), mis ka seekord oli oma erakordses headuses. Supi kõrvale mekkisime Beluga viina, millest oleme samuti varasemalt juttu teinud. Pannkookide kõrvale avasime kolm veini: esiteks Albert Bichot Moulin-à-Vent aastast 2006, seejärel Les Versants Côtes du Rhône aastast 2009 ja viimaks õhtu nael, Albert Bichot Mâcon-Villages aastast 2006.

Moulin-à-Vent´i (prantsuse keeles tuulik) peetakse veinisõprade seas vast kõige enam burgundialaseks kõikide Beaujolais veinide seas, seda eeskätt tema säilitamise potentsiaali tõttu. Ja värv kinnitab seda üheselt. Kuigi ka meie proovitud 2006 ei ole teab mis vana vein, pole seee kindlasti ka enam liignoor, mistõttu oli maitset, tooni ja sisu täitsa parajasti. Sisu ja tausta just eriti sest valmistamisel kasutatakse peamiselt vanu Gamay´sid (fantastilised) ja toimub see kõik Beaujolais kõige põhjapoolsematel Clos de Rochegres väljadel, mida peetakse piirkonna kõige viljakamateks ja väärikamateks. Kes Beaujolais´d oskab hinnata, hindab seda kohe eriti, sest asja eest on Vent nimetatud Beaujolais´de kunniks. Maitse oli tugevalt puuviljane, kergete vürtsi, roosi ja isegi lagritsa toonidega (lagrits pole selle piirkonna jookide puhul eriskummaline). Intensiivsust oli eeskätt keele peal ja ninas kuhjaga, kuigi vein ise oli ehk liialt voolav. See tähendab vähetummine ja vesine, kuid mitte halvas tähenduses. Lihtsalt Beaujolais´dele omaselt kergem. Suurepärane igal juhul. 

Kaaslaseks valisime mõnevõrra lihtsama Côtes du Rhône, mille noor iga ei andnudki lootust lõpuni küpseks joogiks. Meie pannkoogi ja punaste maitsekate kalade kõrvale istus ta aga kenasti ja võimaldas kogu tähelepanu toidule suunata. Vanem olekski ehk staaritsema hakanud.

Ja staartitsemine algaski. Ja asja eest. Meie viimane jook oli Albert Bichot kenasti seisnud (2006) Mâcon. Lõuna Burgundiast, Mâconnaise piirkonnast pärit jook oli eilse õhtu hitt. Ja seda juba imeilusa kuldkollase ja sügavalt mesise värvitooni tõttu. Lõhnas oli tunda kerget mineraalsustki, maitse on küllaltki elav, küllaldane kõikide vahvate nüansside suhtes. Tunda oli kerget lillelisust, puuviljasust ning palju palju väärikat sisu, mida sellise vanusega valgest ootadki. Tõesti, nagu hiljuti rõõmustasime sama aastakäigu Soave üle, tegime seda eile paljusõnaliselt Mâcon´iga. Gut.

Ehe eestimaine püreesupp kõrvitsast

kodumaist ja kollast kõrvitsat

porgandeid

sibulat

ohtralt küüslauku

maitseaineid

taimset võid

törts valget veini

röstitud kõrvitsaseemneid

lavašš kõrvale:

lavašši ennast :)

laktoosivaba juustu

värsket koduaia basiilikut

samasuguse päritoluga tüümianit

purustatud küüslauku

Puhasta kõrvits sisust ja seemnetest ning lõika nn viljaliha parajateks kuubikuteks. Koori ja lõigu porgandid, sibul ja küüslauk ja prae kõik komponendid kerge veini ja võiga potis läbi. Seejärel lisa keevat vett silma järgi, et tihedus oleks täpselt paras ja õige. Kui koostisosad on mõnusalt pehmed, püreeri kogu poti sisu ja maitsesta. Serveerimisel lisa seemned.

Kõrvale tee näiteks kiiruga üks küüslaugu-juustune ahjulavašš. Selleks laota lavašš ahjuplaadile, puista peale natuke tšillit ja tilguta õli. Määri peale purustatud küüslauku ja kata ühtlaselt laktoosivaba juustuga. Peale rebi värsket basiilikut ja tüümianit. Hoia kuumas ahjus kuni lavašš on kergelt pruuniks tõmmanud. Rebi mõnusaid tükke ja hammusta pehme supi kõrvale.

Kuigi väljamaine muskaatkõrvits võits supile anda vahva oranžika varjundi ja maheda maitse, siis lihtsalt vaadake kodumaise kõrvitsa loodud värvi!! Need pildid on 100% töötlemata ja mahemagus maitse täiesti kordumatu. Kuigi väljas on kergelt hallikas ja USA tormi riismed peagi tulekul, toob selline kollane üllatus suve tuppa ja värske naeratuse näole. Kuna supp on tõeliselt õrn, võibki lavaši teha parajalt terava ja küüslauguse. Ja joogiks võiks olla üks külm ja vahutav prosecco?