Poola hapuoblikasupp ja pannkoogid

ca pool klaasi väikest tangu

veise- või lambahakkliha

võimalikult suitsust liha

porgandeid

sibulat

küüslauku

hapuoblikaid

talumune

tilli

rohelist sibulat

maitseaineid ja -taimi

Enne supiga alustamist pane tangud likku ja mõne aja pärast pese nad korralikult läbi. Kui aega on rohkem, võid korduvaltki pesta. Kuni lihaga toimetad, võid tangu edasi leos hoida. Prae läbi hakkliha ja liha. Praetud saadused pane poti põhja ja lisa vett ca selles mahus, palju hiljem suppi soovid. Lase keema ja lisa tangud, sibulad, küüslauk, porgand. Maitsesta. Keeda paarkümmend minutit. Samal ajal keeda munad kenasti valmis ja purusta pudiks. Serveerimisel pane kausi põhja munad, siis tõsta peale supp ja kõige otsa lisa till ja roheline sibul.

Just Poola, sest sinna ulatuvad ühe asjaosalise ja tema perekonna juured. Poolakad on alati olnud tublid kokkajad, mistõttu pole ka nende vaatenurk suppide suhtes just tavaline. Kehtib põhimõte, et lusikas peab suppi püsti seisma jääma:) Seega, supp peab olema paks, mõnusalt rammus ja toitev. Ja lõppude lõpuks ei saagi ju selliste koosluste jaoks olla kindlaid retsepte või koguseid- kõike tuleb teha värskest saadavalolevast toidukraamist ja juhinduma peab ainult hetkel kehtivast isust! Paraku ei ole veel väga edukalt matkitud (laktoosivabalt) hapukoort sest sellise supi kõrvale mekib koor väga väga hästi. Oblikaid soovitame otsida aasalt või puude alt, kui aga aega napib ajab asja ära ka Viimsi comarketis müüdav Poola oblikas. Kuigi suitsune liha annab supile väga tugeva maitse, ei jää see sugugi domineerima ning oblikate hapukas alatoon viib kõik kenasti balanssi. Supp tuleb pehme ja maitsev. Kõrvale (supi ja viinapitsi) hammustasime veel musta leiba ja küüslaugu-soolapekki.

Meie tegime teiseks käiguks väikeseid pannkooke (retsepti leiab kuskilt augusti sissekannete hulgast), mida nautisime koos soolalõhe ja forelli, kuumsuitsuforelli, sibulate, ühe väga omapärase Argentiinast püütud soolakala, saltirohelise ja vastavalt tervislikule programmile ka hapukoorega.

Joogikaart tuli kokku suhteliselt kirev, kuid samas äärmisel elegantne ja maitsev. Sissejuhatuseks avasime juba varasemalt ülistatud Simonsig Brut Rose aastast 2006 (tõeliselt vinge, et sellist jooki julgetakse vintage´ina teha), mis ka seekord oli oma erakordses headuses. Supi kõrvale mekkisime Beluga viina, millest oleme samuti varasemalt juttu teinud. Pannkookide kõrvale avasime kolm veini: esiteks Albert Bichot Moulin-à-Vent aastast 2006, seejärel Les Versants Côtes du Rhône aastast 2009 ja viimaks õhtu nael, Albert Bichot Mâcon-Villages aastast 2006.

Moulin-à-Vent´i (prantsuse keeles tuulik) peetakse veinisõprade seas vast kõige enam burgundialaseks kõikide Beaujolais veinide seas, seda eeskätt tema säilitamise potentsiaali tõttu. Ja värv kinnitab seda üheselt. Kuigi ka meie proovitud 2006 ei ole teab mis vana vein, pole seee kindlasti ka enam liignoor, mistõttu oli maitset, tooni ja sisu täitsa parajasti. Sisu ja tausta just eriti sest valmistamisel kasutatakse peamiselt vanu Gamay´sid (fantastilised) ja toimub see kõik Beaujolais kõige põhjapoolsematel Clos de Rochegres väljadel, mida peetakse piirkonna kõige viljakamateks ja väärikamateks. Kes Beaujolais´d oskab hinnata, hindab seda kohe eriti, sest asja eest on Vent nimetatud Beaujolais´de kunniks. Maitse oli tugevalt puuviljane, kergete vürtsi, roosi ja isegi lagritsa toonidega (lagrits pole selle piirkonna jookide puhul eriskummaline). Intensiivsust oli eeskätt keele peal ja ninas kuhjaga, kuigi vein ise oli ehk liialt voolav. See tähendab vähetummine ja vesine, kuid mitte halvas tähenduses. Lihtsalt Beaujolais´dele omaselt kergem. Suurepärane igal juhul. 

Kaaslaseks valisime mõnevõrra lihtsama Côtes du Rhône, mille noor iga ei andnudki lootust lõpuni küpseks joogiks. Meie pannkoogi ja punaste maitsekate kalade kõrvale istus ta aga kenasti ja võimaldas kogu tähelepanu toidule suunata. Vanem olekski ehk staaritsema hakanud.

Ja staartitsemine algaski. Ja asja eest. Meie viimane jook oli Albert Bichot kenasti seisnud (2006) Mâcon. Lõuna Burgundiast, Mâconnaise piirkonnast pärit jook oli eilse õhtu hitt. Ja seda juba imeilusa kuldkollase ja sügavalt mesise värvitooni tõttu. Lõhnas oli tunda kerget mineraalsustki, maitse on küllaltki elav, küllaldane kõikide vahvate nüansside suhtes. Tunda oli kerget lillelisust, puuviljasust ning palju palju väärikat sisu, mida sellise vanusega valgest ootadki. Tõesti, nagu hiljuti rõõmustasime sama aastakäigu Soave üle, tegime seda eile paljusõnaliselt Mâcon´iga. Gut.