Mõtteid kodustest pizzadest ja põhjadest

restorani-pizzapõhjasid või materjali valmistamiseks (jahu, värsket pärmi, soola, suhkrut, oliivõli)

purustatud tomateid või tomatipüreed

laktoosivaba riivjuustu

parmesani

punaseid paprikaid

chorizo´t või muud vürtsikat vorsti

kirsstomateid

küüslauku

oliivõli

sibulat

rukolat

basiilikut

maitseainetest tüümianit, oreganot, soola-pipart ja tšillit

Pizzapõhi. Selleks võta laia ja lameda põhjaga mugav nõu ning sega selles kokku ca pool kilo jahu ja teelusikas soola, tee jahukuhja keskele kaevuke. Sega teelusikas pärmi (või 2x 7g kuivpärmi) ca 325 ml käesooja vee ja teelusika suhkruga ning vala jahu keskele kaevukesse. Sega järk-järgult kahvli/ lusikaga seest väljapoole. Kui tainas hakkab kuju võtma, viska kahvel kõrvale ja mätsi lõpuni käte vahel. Tainas peab olema mõnusa konsistentsiga- ei tohi kleepida ega olla liialt kuiv ja jahune: peab vetruma ja olema käe all parajalt pehme. Mätsi taignast kokku pallike, jäta see samasse kaussi ja raputa alla-peale natuke jahu, kata kauss niiske rätiga ja tõsta tunnikeseks kuhugi sooja (radiaator, põrandaküte, pliidi/ kamina lähedus vm) kosuma. Selle ajaga peaks tainas mahus duubelduma. Jaga tainas vastavalt oma panni suurusele ca 4 võrseks osaks ja rulli neist taignarulliga pannimõõtu põhjad. Tõsta pliidi temperatuur keskmisele tasemele, lisa pannile natuke oliivõli ja küpseta põhja üksnes ühelt poolelt ca 5-6 minutit pealtpoolt pidevalt surudes, kuni saavutad mõnusalt ent õrnalt krõbeda tulemuse.

Purusta küüslauk ja sega tubli hulga oliivõliga, tõsta kõrvale ja lase õlil maitset koguda. Rösti ahjus tükeldatud paprikad kuniks koor hakkab mustaks kõrbema, tõsta viieks minutiks umbsesse kotti ja seejärel eemalda koor ning leota natuke aega õlis. Kata põhi tomatipüreega, järgnevalt nirista üle küüslaugu-õliseguga ja maitsesta soola-pipra-tšilli ja muude maitseainetega. Lisa paprikad ja muud komponendid. Viimasena tõsta peale poolitatud kirsstomatid. Küpseta ahjus 180 kraadi peal ja enne välja võtmist tee minutike max kuumusel rösti.

Mingil kummalisel põhjusel eelistatakse pizzat süüa reeglina restoranides-trattoria´des, mitte aga valmistada kodus. Kui asi on põhjas, siis on viimane aeg oma harjumusi muuta, kuivõrd kodustes oludes saab suurema vaevata geniaalse põhja, kattest rääkimata. Imeõhukesed, napi juustu ja viletsa kattega restoranipizzad saab koduköögis transformeerida tõeliselt lopsakateks ja värvilisteks taiesteks, millega kõhu täitmiseks piisab kõigest paarist tublist viilust. Kui aga külalised on tulemas kella 6-ks, pole aega ega ka viitsimist, on paras kodurestoranist tellida 5-ks värsked põhjad, kodus kiiruga tükeldada kõik komponendid sobilikku mõttu ja panna kaussidesse sõpru ootama. Samal ajal kui vahuvein klaasis mullitab, saab tööpinna ääres mõnusalt kambakesti sagida ja veerand tunni pärast hambad lüüa elu parimasse pizzasse.

Pizza Florentine

pizzapõhja kodusest restoranist või materjali põhja tegemiseks

purustatud tomateid

ohtralt spinatilehti

šampinjone

mune

parmesani

soola-pipart

küüslauku

oliivõli

rukolat

basiilikut

Esmalt purusta küüslauk ja sega oliivõliga, tõsta kõrvale ja lase õlil maitset koguda. Seejärel pese spinatilehed ja kuumuta pannil oliivõlis kuniks muutuvad pehmeks ja moodustavad vahva rohelise massi. Maitsesta soolaga ja tõsta jahtuma. Eemalda spinatist üleliigne vedelik. Kata pizzapõhi purustatud tomatite ja naturaalse tomatipüreega. Lisa spinatimass, tilguta lusikaga üle küüslaugu-õliga ja selle peale laota pestud ning tükeldatud šampinjonid. Riivi peale parmesani ja maitsesta meelepäraselt. Lisa ka värskelt rebitud rukola ja basiilik. Eelkuumuta ahi ca 200 kraadi peale. Enne ahju panekut löö pizza peale meelepärane arv mune ja pane ahju küpsema. Pizza on valmis kui munad on täpselt nii küpsed, kui soovid!

Kui eelmine postitus oli pühendatud meie sõpradele gluteenikutele, siis see lihtne pizza peaks rõõmustama meie kalleid vegetariaane, kel probleeme lihasaadustega, kuid tolereerivad mune. Juhul kui koduteele jääb korraliku ahjuga restoran, telliga värske põhi sealt ja säästke tubli hulk aega ning saage täpselt õige küpsusega baas. Kui pizza maitsega seostub reeglina mõni vürtsikas vorst, nõretav juust või lopsakad mereannid, pakubki Florentine mõnusa rohelise ja tervisliku vahelduse. Kuna meie jumaldame kiireid ja lohakaid, sageli vormituid ja kõikvõimalikele suvalistele baasidele (lavašš, tortilla-põhjad, foccacia saiad jne jne) tehtud pizzasid, ei tulekski tähelepanu pöörata niivõrd roa disainile, kuivõrd selle fantastilisele maitsekombinatsioonile ja värskusele. Juurde lonks veini ja päev ongi korras!

Gluteenivaba sidrunikook

150- 200 grammi võid

4 muna

15 supilusikat suhkrut

törts soola

200 grammi mandlilaaste

250 grammi kartulipüreed

3 sidrunit

küpsetuspulbrit

vaniljesuhkrut

Esmalt sulata või. Seejärel purusta blenderis mandlid peenikeseks puruks. Koori sidrunid ja koor blenderda võimalikult peeneks. Võta mõnus kauss ja sega kokku kartulipüree, sulavõi, suhkur, mandlid, sool ja sidrunikoor. Korralikult segades lisa ükshaaval munad, 2 teelusikat küpsetuspulbrit ja teelusikas vaniljesuhkrut. Määri ahjuvorm võiga, vala hoolikalt läbisegatud vedel mass vormi, küpseta ca 45 minutit või kuni hambatikk torkimisel ei kleebi. Lase paarkümmend minutit jahtuda ja taheneda.

Kel häda gluteeniga, ei pea end tingimata ilma jätma elu-mõnusatest maiustest: jahu saab asendada näiteks kombinatsiooniga kartulipüreest ja mandlitest, mis annavad koogile jumaliku kohevuse ja niiskuse. Sel on eriti õhuline ja unikaalne tekstuur, rammusalt magus selgroog ning samas virgutavalt tsitruseline taust. Make no mistake- tegemist on tõeliselt eepilise koogiga- magus, rammus ja suviselt kollane. Eriti lõbusaks aga teebki asja kartul, mida keegi kunagi ära ei suuda tunda- kes peab seda maisiks, kes mannaks või hoopis kookoshelvesteks. Kuna kokkusegamine võtab kõigest 5 minutit ja küpsemine oluliselt kauem, saab õhtuse söögiteoga toimetada tagant ette- panna esmalt kook ahju ja alles siis asuda teiste roogade kallale.

Salveised ravioolid spinati, tsitruse ja pähklitega

täidiseks:

ohtralt värsket spinatit

küüslauku

India pähkleid (kui võimalik, otsi juba soolatud ja röstitud kujul)

parmesani

taimset koort

riivitud sidrunikoort

taimset võid

oliivõli

soola-pipart

tšillihelbeid

salveid

munakollaseid liimimiseks

taignaks:

jahu

mune

oliivõli

soola

Tainas. Võta endale üks mõnus lameda ja laia põhjaga kauss, kus oleks hea tainast segada. Vala sisse jahu, tee keskele kaevuke ja löö sinna munad. Väga jäme arvestus on 1 muna per 100 g jahu. Elik poole kilo jahuga seguneb ca 5 muna. Enne segamist tee väike nire oliivõliga ja krõbista sekka ka soola. Hakka mune ja jahu kokku segama seest väljapoole nõnda, et iga pööritamisega tuleks natuke jahu kaasa. Sellisel juhul ei muutu tainas kleepivaks lögaks ning sellega saab mõnusalt ümber käia. Kui tainas mätsib liialt, lisa põhja natuke jahu ja sõtku-tambi edasi. Kui on liialt kuiv ja jahune, võid lisada sutsukese õli/ muna. Kui oled saavutanud tugeva pätsi, mis pole liialt jahune ega kleebi, rulli see tihedalt toidukilesse, tõmba kile pingule ja jäta sisu tegemise ajaks külma tahenema.

Sisu. Pese puhtaks ja kuivata veest spinatilehed. Prae õli ja vähese võiga purustatud küüslauk ja lisa peagi spinatilehed. Tossuta kuniks lehed on muutunud pehmeks ja moodustavad mõnusa rohelise massi. Maitsesta soola ja pipraga, lisa tšillihelbed ja tõsta tulelt kõrvale. Lase jahtuda ja eemalda üleliigne vedelik. Sõltumata sellest, kas kasutad röstitud pähkleid või mitte, kuumuta/ rösti neid uuesti pannil nõnda, et servad läheks kenasti pruuniks ja krõbista peale ka tublisti soola. Purusta pähklid blenderis ja kalla kaussi. Purusta blenderis peeneks puruks ka parmesan ja ca veerand sidruni koor, vala kaussi pählitele peale ja sega läbi. Nüüd lisa kaussi kuiva segu peale spinatisegu ja mökerda kõik omavahel kokku, maitsesta vajadusel soola-pipra-tšilliga. Lisa paar lonksu taimset koort, et segu veelgi paremini kokku hakkaks, sega läbi ja tõsta külma tahenema.

Ravioolid. Võta külmast tainas ning lõika sellest ca 1/5 kasutamiseks. Ülejäänud mätsi kinni ja pane tagasi külma. Tekita endale mõnus suur tööpind, kus saaksid rahus taigna ja jahuga jantida. Vormi taignast käte ja sõrmede vahel piklik tükk ning veendu, et see poleks nätske. Kui on, lisa pihkudesse natuke jahu ja hõõru õrnalt üle. Võta appi pastamasina taignarull ja lase tainas kõige jämedamast vahest 5-6 korda läbi. Seejärel kitsamast setting´ust paar korda läbi ja igast järgmisest üks kord kuni jõuad viimase/ eelviimaseni. Siis saad ise otsustada, kas on piisavalt õhuke. Mida õhem, seda parem. Kui pastamasinat kodus pole, saab sisuliselt sama tehtud ka taignarulli või erilise häda korral veinipudeliga. Kui tainas on piisavalt õhuke, otsusta ära, mis kujuga oma pastat/ ravioole soovid. Kui kandilisi klassikalisi ravioole, siis läheb vaja piklikku taignariba, kui soovid poolkuu-kujulisi (agnolotti´d) või tortelloni´sid, võid taignast klaasiga lõigata ringid. Eralda endale paar munakollast ja sega läbi. Klassikaliste kandiliste ravioolide jaoks võta ette oma pikk õhuke taignariba ja hakka ühest otsest endapoolsesse külge (servast ca 1 cm) tõstma teelusikaga täidise kuhilaid. Liigu mööda tainast edasi ja jäta kuhjade vahele paar sentimeetrit. Nüüd mökerda kuhjadest eemal olev ja kuhjade vahele jääv taignaosa lohakalt kokku munakollasega ja rulli tainas endast eemale üle nii mitu korda kui tainast rullis on. Ideaalse laiuse puhul 2 korda. Hakka ühest otsast tulema ja vajuta sõrmega kuhjade vahed alla ja eemalda neist õhk. Lõika vahed noa või pitsalõikuriga läbi, näpi sõrmedega üle ja puista iga raviool üle vähese jahuga. Poolkuu-kujuliste agnolotti´de jaoks võta oma ümmargused taignatükid, pane täidis keskele ja sõrmedega näpi tainas ümbert umbseks. Kui soovi sellest nüüd saada tortelloni´t, keera poolkuu tipud ümber oma sõrme kokku ja vajuta kinni. Lase törts taheneda ja keeda 1-1,5 minutit. Samal ajal kui keeb, pane pannile törts võid ja salveilehed. Võta ravioolid potist, lase õrnalt üle salveivõise panni. Serveeri kohe ja riivi peale parmesani.

Kuigi jutt läks jube pikaks ja ilmselt ka segaseks, pole päriselus raviooliteos miskit keerukat. Aega kulub kokku ca tunnike-poolteist ja tulemus on lihtsalt imeline. Kuigi ravioole armastatakse reeglina täidisega spinat-ricotta-seedermänniseemned jm, on meie variant eriti kõhusõbralik: kerge ja tervislik, lisaks mõnusalt tsitruseline. Kui ravioolide valmistamine juba käpas ja tegevus ise meeltmööda, võib ju asuda neid täitma kõige hea ja paremaga. Lihtsalt laske sisul enne külmas natuke end koguda. Proovige kindlasti parti ja erinevaid ulukeid, see mitte ei vii üksnes raviooli-, vaid terve söögiteo täiesti uutesse kõrgustesse. Kiire salveivõiga soojendamine tekitab ravioolidele peale mõnusalt maitseka kihi ja võimaldab pealeriivitaval parmesanil hetkega sulada. Pastat (sealhulgas ravioole) soovitame valmistada oma kalli kaaslasega koos- nõnda, et veinipudel on külmas ja pidevalt tankimisvalmis. Siis muutub pastategu eriti lõbusaks ja annab erakordse võimaluse taignaste või täidise kaetud näppude pühkimiseks oma kallima põlle või nina peale:)

Vaarika clafoutis

100g mandleid

2 supilusikat jahu

törts soola

väike pakk taimset koort (ca 300- 350 ml)

kuni 10 supilusikat pruuni suhkrut

3 muna+ 4 munakollast

törts taimset võid

vaarikaid (hädisel aastaajal sobivad ka külmutatud kujul)

soovi korral ka vaniljet ja tuhksuhkrut

Kui kasutad suvel nopitud ja külmutatud vaarikaid, pane esmalt need sulama ja lase veel välja tilkuda. Purusta mandlid võimalikuks peeneks pudiks ja sega see kokku jahu, soola, suhkru, munade ning munakollastega. Sega korralikult läbi, kuniks suhkruterad on kenasti muu massiga segunenud. Määri sobilik ahjuvorm võiga, viska põhja marjad ja kalla kogu vedel mass peale. Lase 200 kraadi juures küpseda ca 20-25 minutit või kuni kook on kenasti küps ja hambatiku külge ei kleebi. Tõsta keset lauda ja söö lusikaga otse vormist! Peale võib raputada tuhksuhkrut.

Clafoutis´e või vähemalt selle nime juured võivad ju ulatuda kaugele Prantsusmaale, kuid tegelikkuses on see ju üks ehe ja lihtne vanaema-kook, mille kiire kokkuviskamine peaks ka iga meesterahva elementaarsete (köögi)oskuste hulgas olema. Kõikide komponentide kokkusegamine võtab aega 3-4 minutit ja poole tunni pärast võibki sööma asuda. Kui aega on rohkem, võib segul lasta külmas paar tundi settida ja siis enne ahjupanekut uuesti korralikult läbi segada. Meile meeldib eeskätt koogi lihtsus ja komponentide kättesaadavus: kel laktoosiga probleeme pole, võib taimse koore asendada tavalisega ja sellisel juhul ongi kõik koostisosad suvalisest külapoest ostetavad. Tore on ka jahu väike osakaal ja mõnus mandline mekk, marjad aga annavad parajalt happelisust (kasutada võib mistahes marju- eriti jumalikud on põldmarjad augustis) ja munad tekitavad tõelise suvekodu-murul-köögisöömise tunde. Ja kuivõrd homme on naistepäev, olekski ehk viisakas härradel retsept üle vaadata ja homme prouale tööpäeva lõpu puhul väike clafoutis kokku miksida.

Särtsuv kana-nuudlisupp

kanafileed

riisinuudleid

värsket ingverit

šampinjone

küüslauku

sibulat

porgandeid

maisi

tšillihelbeid

masala maitseainesegu või karrit

seesamiseemneid

oliivõli

taimset võid

soola-pipart

sojakastet

porrut

Suure poti põhjas prae kerges võis ja õlis lohakad tükid sibulast, küüslaugust ja porgandist, natuke ka tükeldatud ingverit. Lisa vaikselt vett ja hakka valmistama puljongit. Varsti võid lisada suured kanafileed. Kui kanafilee on enam-vähem küps, tõsta see välja ja lõika suupärasteks tükkideks. Eemalda puljongiveest sõelaga kõik ülejäänud juurikatükid. Tõsta fileetükid tagasi klaari puljongisse, lisa vastavalt maitsele purustatud küüslauk ja ingver. Lisa ka riisinuudlid, mais, tükeldatud seened ja porru, samuti pikkadeks ribadeks lõigatud porgandiviilakad. Keeda kuniks nuudlid on küpsed ja asu maitsestama tšilli, masala ja sojaga. Lisa ka sool-pipar ja seesamiseemned. Serveerimisel lisa törts sojat ja näputäis seemneid.

Heitliku kevad-talvise tuulekülma vastu ei aita miski paremini kui üks terav supp ingveri ja nuudlitega. Seest läheb hetkega soojaks ja nina hakkab mõnusalt vett jooksma! Nagu supi puhul ikka, saab igaüks lisada sellesse täpselt kõike seda, mis parasjagu meeltmööda, nii ka kogustega. Meie oleme alati eriti lahked küüslaugu, tšilli ja ingveriga, kõrvale teema natuke lavašši ja hummust. Selline supp on vahva soojendaja ja kosutaja, lisaks ka kerge nii kõhule ja kehale!

Giribaldi Gavi 2010

Veebruaris proovisime Giribaldi Langhe Chardonnay´d aastast 2008 seoses oma täiusliku köögiveiniotsinguga. Kirjutamise ajaks on Giribaldi oma Gavi (vist) asendanud oluliselt tobedama disainiga Risi´ga, mille esimene aastakäik peakski olema 2011. Juuresolev Gavi on saanud kiita nii Concorso Internazionale Enologico "Estonian Wine Challenge" raame, kus sai kuldse , samuti ka International Wine Challenge´l Londonis, kus sai pronksise medali. Värvuselt helekuldne, mõneti kahvatu tooniga; aroomilt esmalt väga napp ja ülimalt tagasihoidlik. Aja möödudes kogus aga aroom end tublisti, pakkudes hiljem ilusat paketti tsitrusest ja õrnast ingverist, tunda oli ka õrn vanilje- ja aniisivarjund. Arvestades, et tegemist on cortese marjadega, oli joogil tihedust ja kreemikust oodatust oluliselt enamgi. Kohati suisa mõnusalt rammus (pähline), vihjetega õunale, laimile ja küpsele greibile. Happelise tsitruse tõmbab mõnusalt kokku meeldiv vanilje ja aromaatne puuvili. Tõeline Gavi klassika ja täpselt sobilik jook meie janustele suudele. Kui Gavi´t sellisel kujul ka edaspidi müüakse, tunneb ta eeskätt ära Giribaldi´le omase pika pudeli järgi. Eriti mõnusaks teeb selle aga piiramatu võimalus kombineerida erinevate roogadega. Meie viskasime kesköise näljahoo tõrjumiseks kokku värvilise salati ja punnisime lahti täpselt parajalt külma pudeli. 

Aga siin on ju veel suitsukala, kooresed pastad, carpaccio, salat tuuna-steigiga, värsked ahjusaiad....

Saadaval: Pirita Wineway

Piccini "Selezione Oro" Chianti Riserva 2007

Laupäeval toimus eepiline osso bucco sööming, mistõttu oli tarvis selle kõrvale leida vahva jook, mis libiseks mõnusalt ning samas laseks särada liharoal. Juhindudes osso bucco sünnikodust Milanos, võikski olla täiesti loogiline valik selle kõrvale 300 km eemal sirgunud toskaanlane. Seega liikus mõte chianti poole, sooviga leida üks mõnus reserv. Nimeosa "Selezione Oro" viitab mõnevõrra põhjalikumale marjavalikule, mille käigus nopitakse välja parema küpsusastmega isendid. Jah, nagu varemgi oleme nõustunud: Piccini on suurtootja ja mõneti iseloomutu-põnevuseta, kuid see-eest positiivses mõttes kindla peale minek, eriti kui plaan on kindel. Seguks 90% sangiovese ja 10% cabernet sauvignon, kusjuures 70% segust on laagerdunud suurtes (50 HL elik ca 5 tonni) tammetünnides 9 kuud ning ülejäänud osa sama pika aja väikestes (225 l) Prantsuse tammevaatides. Enne turustamist kogub jook end mõned kuud ka pudelis. Värvuselt lillakalt-punakalt tume, kohati läbipaistmatugi; aroom seostub eeskätt punaste marjade, kirsside ja vaarikatega. Maitselt küllaltki kerge ja hästivoolav, ühelt poolt intensiivne, maalähedane, natuke robustne ja rustikaalselt tammenegi, teiselt poolt aga mõnusalt ümar ja hästitasakaalustatud. Tamm annab parajal määral pehmet vaniljet, samuti puidust tugevat struktuuri, milles võiks leida ka cabernet mõjutusi. Selgroog ja lõppmaitse ongi väga nauditavad, viimasest leiab natuke ka vürtse ja kõrbenoote. Antud juhul saame tulemust hinnata üksnes koosmõjus toiduga: lihavaagen oli tühi, pokaalid ja pudel samuti:)

Müügil: Pirita Wineway ja Vineyard.

Leiud turult

Viimati kirjutasime talviste turuandide juures tuurast, tursast ja vareenikutest. Ka sel nädalavahetusel pakkus imeilus ilm võimaluse toredaks šopinguks: lisaks piltidele jäädvustatud kiludele, leivale ja siiale kuulus meie saagi hulka ka 100% veisepuljong, värske soolalõhe, (juba varasamalt ülistatud) punane mari ja tatrapirukas kapsaga. Kel siiani käimata, tehke laupäeval 10-11 kiire külastus. Pakutav toore on täiesti piisavaks argumendiks ka teisest linna otsast tulekuks.

Presidendi kilud taluleivaga. Mmmmõnusalt marineerunud kilud värskete roheliste maitsetaimede ja jumaliku sibulaga. Kõrvale korralik amps sooja taluleiba. Proovisime ka oliivõlis marineeritud kilusid koos oliividega- väga bro!

Soolasiig. Lõikasime siiast õhukesed carpaccio-viilud ja tegime kõrvale õrna sidrunimahla-õlisegu. Saiaks värskelt ahjust võetud foccacia ja joogiks üks külm Gavi.

Kana tikka masala

sibulat

küüslauku

oliivõli

ingverit

punast paprikat

värsket tšillit

taimset koort

suhkrut

masala maitseainesegu (lihtne variant saadaval pea igas toidupoes)

purustatud tomateid

karrit

safranit

värsket koriandrit

laimi

soola-pipart

Prae pannil oliivõlis läbi tükeldatud sibul ja tšillikaunad, purustatud küüslauk, ingver, paprika. Lisa suhkur ja vastavalt maitse-eelistustele karri, masala, safran ning sega läbi. Lisa purustatud tomatid ja lase mõnda aega podiseda. Soovi korral võid segu jätkuvalt maitsestada masala´ga. Vala segu blenderisse ja purusta, lisa laimimahla. Prae samal pannil läbi suupärased tükid kanafileest ning enne valmimist lisa blenderist kaste. Laste natuke podiseda ja lisa koor. Serveeri üksi või koos aurutatud riisiga.

Polegi oluline, kas kas tikka masala pärineb Indiast või Pakistanist, fakt on see, et tegemist on enimmüüdud roaga Londoni ning paljude teiste EU pealinnade restoranides. Seega ongi viimane aeg kodustes oludes popp roog järele proovida. Kuna India toiduga kipuvad sageli meenuma Delhi räpased tänavad ja prügihunnikute otsas fooliumit ning kilet mäletsevad lehmad, on eriti nauditav sealsete traditsiooniliste toitude kodune valmistamine. Siis tead igat komponenti, nende päritolu ja loomulikult reserveerid endale õiguse roa tulisust ise reguleerida. Masala vürtsisegu võib soovi korral ka ise kokku miksida, kuid eriti nauditav on valmissegu või -pasta puhul just selle valmistamiskiirus ja -lihtsus. Ajal, mil pann on tulel saab ka riis aurustatud ja kõik kokku võtab aega napilt 30 minutit. Soovi korral võib näiteks niiskes ja läbikärtsutatud küpsetuspaberis juurde küpsetada ahjutäis pehmeid pita´sid või tortilla´sid.

Kodune foccacia

ca 125 ml sooja vett

poolteist tassi taimset piima

pool tassi kvaliteetset oliivõli

ca 15 g pärmi, sobib nii kuiv kui niiske

ca 5 tassi jahu

soola, pipart

rohkelt kuivatatud tüümiani, rosmariini

kuivatatud salveid

Sega soe vesi, piim ja pool õlist. Kui kasutad niisket pärmi, lisa ka pärm ja sega läbi. Lisa jahu, sool ja kuivatatud ürdid (kui kasutad kuivpärmi, sega see läbi koos jahu ja maitseainetega ja lisa siis vedelikule). Mängi tainas tublisti läbi ja vajadusel lisa jahu, et tainas ebamugavalt ei kleebiks. Tõsta tainas õlitatud kaussi, kata riidega ja lase soojas (nt radiaatori või põrandakütte peal) tunnike kosuda. Tunniga peaks tainas oma massi jämedalt kahekordistama. Seejärel võta madal ahjuvorm, määri tubli koguse õliga ning tõsta kerkinud tainas sellele. Vajuta tainas madalaks, kata taas riidega ja lase sarnaselt veel üks tunnike kosuda. Selle aja jooksul peaks tainas vajuma pigem laiusesse ja hakkama ahjuplaati mõnusalt täitma. Eelkuumuta ahi 230 kraadi peale. Vajuta tainas plaadil ühtlaselt madalaks, torgi pöidlaga sisse vahvad lohud, nirista peale allesjäänud õli, krõbista peale soola-pipart ning soovi korral ka tükeldatud musti oliive vms. Lase ahjus küpseda ca 25 minutit või kuni sai võtab kauni õrnalt kuldpruunika varjundi. Lase jahtuda ja lõika meelepärasteks tükkideks.

Kuna foccacia valmistamine on ääretult valutu tegevus, läheb alati meel kurvaks, kui Itaaliale orienteeritud söögikohad seda tervituseks veinipokaali kõrvale ahjusoojalt ei paku. Foccacia annab meistrimehele küllaltki suure vabaduse selle põnevamaks timmimisega, sest on ju tegu pizza sugulasega, mida võib katta kõikvõimalike lõbusate komponentidega, nagu näiteks päikesekuivatatud tomatite, tükeldatud oliivide, marineeritud artišoki, singi, juustu või mistahes muu meelepärasega. Meile maitseb ta aga eriti hästi autentselt, täpselt parajalt rosmariini ja tüümianisena, millisel juhul on ta suurepärane kaaslane kõikvõimalikele roogadele. Kui mõte jooksel kokku, võibki foccacia katta kontsentreeritud tomatipasta, chorizo, maitseainete, juustu ja muuga ning valminud on jumalik kodune pizza (on ju taignategu väga sarnane pizza´ga). Ehedam kui kustahes osteria´s. Ja kel on kodus/ suvekodus kivipõhjaga ahi, palju õnne!

Moët & Chandon Brut Imperial

Meenub ikka ja jälle üks šampade degusteerimine Eestist eemal, kus meie sommeljeeks oli noor prantslane, endine Pétrus´i nina ja veinimeistri parem käsi. Ta küsis huviga šampade kohta, mida Eestis enim müüakse ning kui olime ette lugenud klassikalised Moët, Mumm, Piper jt, hakkas ta muhelema ja otsis pikalt võrdlust. "Hmm...  Moët, Moët... This is exactly like McDonald´s." Moët korgib kinni igal aastal ca 30 miljonit pudelit, ühelegi neist (va Dom) aastat peale ei taha märkida ning ostab sisse suure osa jookides kasutatavatest marjadest. Ostab ka ju mäkk oma burksiliha Poolast ja salati Leedust.

Kui aga eelnev kõrvale jätta, rõõmustab Moët igakordselt oma lollikindla keskmise headuse, kuid paraku ka liigse igavuse ning vähese põnevusega. Kõikide huvitavate (ja valdavalt ka soodsamate) šampade kõrval on Moët lihtsalt natuke liiga igav. Ca 30-35 eurone hind laseb Moët´i vahetada näiteks nelja pudeli 2006-2008. aasta Simonsig´i ülielegantse ja maitserohke supervahuka vastu, kuid miks mitte ka nt ühe Ruffin & Fils´i šampa ja ühe Simonsig´i vastu...

Müügil: igal pool

Caves São João Cabernet Sauvignon Quinta do Poço do Lobo 2005

Mida võiks küll arvata selliste märksõnade omavahelisest kombineerimisest ühte pudelisse: vahuvein, Portugal, cabernet sauvignon, 2005? Kuigi eeskätt tundub eelneva ühildamine absurdnegi, pole see (õnneks) päriselus nii. Oma hullumeelselt lõbusal moel on rõõm teatada, et on täiesti olemas 2005. aasta punane 100% cabsav vahuvein Portugalist. Ilmselt oleks palju öelda, et olime joogist täielikus vaimustuses ja nüüd edaspidi muud ei plaanigi osta, kuid teatav respekt siiski. Bairrada DOC-st proovisime viimati sama tootja Frei João Reserva´t aastast 2001 (100% baga marjadest) ning tõdesime, et jook tekitas mõningast segadust ja sundis end pigem nebbiolo´ks arvama. Kui siis oli tegu sellise väiksemat sorti segadusega, siis selle pudeli juures ei oskaks ilmselt suurt midagi arvata. Quinta do Poço do Lobo on veiniistanduse nimi, mille Caves São João omandas 1972. aastal, noppis välja kõik vanad juurikad ja istutas täielikult ümber hoolikalt valitud väädid. Tulemuseks tagasihoidlik valik kahtlemata põnevaid jooke: punane Bairrada ja meie valitud vahukas. Värvuselt rubiinjalt tume, marjale omane. Aroomilt meenus redutseeritud alkoholiga konjak; vaht oli kaunilt roosa ja küllaltki lühiajaline. Maitse ülimalt kaberneelik, samas lisas peenike mull (mis kiiresti suurema lonksu puhul suu vahuga täitis) kummalist põnevust ja vahvat avastamist. Meie jõime seda pärast üht pudeli champagne´i kui friigijooki ja sinna sobis ta valatult. Saime mekkida, nuuskida ja mõtiskleda uutest totakatest kombinatsioonidest, mida piiritu joogimailm meile järgmisena pakkuda võiks. Serveerida tuleks nõks kõrgema temperatuuriga kui tavalist vahukat, kuid siiski tublisti jahutatult.

Müügil: Pirita WineWay šampatoas

Eriti sloppy kana cacciatore aurutatud riisiga

sibulat

küüslauku

värsket basiilikut

värskeid või juba kooritud suuri tomateid

kirsstomateid

oliivõli

taimset võid

kana rinnafileed ja soovi korral mõned jalad

taimset koort

soola-pipart

punast tšillit

basmati riisi

tähtaniisi ja kardemoniseemneid (riisile šmeki andmiseks)

Esmalt pane ahi kuumama 180-200 kraadi peale ja jäta ahjuvorm soojenema. Prae pannil oliivõlis ja taimses võis kanafileed mõlemalt poolelt kaunilt pruuniks ja tõsta kõrvale. Samal pannil prae õrnalt läbi tükeldatud sibul, tšilli ja küüslauk, lisa tükeldatud/ kooritud tomatid ja lase mõnusalt tihedaks massiks podiseda. Lisa basiilik ja maitseained. Võta pann tulelt ja lisa taimset koort, vajadusel maitsesta. Võta ahjust tuline vorm, lisa põhja kanafileed ja kalla peale punane kaste pannilt. Tõsta ahju 15-20 minutiks küpsema. Samal ajal pese külma veega mitu korda läbi soovitud kogus riisi. Kui tolm on maas, kalla veeta riis keedupotti (võimaluse korral kasuta läbipaistva kaanega) ja lisa leiget vett arvestusega 1 klaasitäis riisi= 2 klaasitäit vett. Krõbista peale soola, pipart, nirista oliivõli ja viska sisse 1 tähtaniis ja vastavalt soovile kardemoniseemneid. Pane pott pliidile, kata kõik avad ja tõsta kuumus maksimaalseks. Lase veel keema tõusta ning vähenda vaikselt kuumust kuni jõuad võimalikult madala kraadini. Läbi klaasi saad imetleda vee aurustumist ja nivoo langemist. Ajaks mil ahi saab valmis, on vesi riisi ümbert aurustunud ja valminud potitäis aurutatud riisi. Eemalda riisilt kaas, nopi välja aniis ja seemned, sega tublisti läbi ja soovi korral maitsesta soolaga. Serveeri riis all ja cacciatore peal.

Kuigi toidudisain ja roogade püüdlik alusele sättimine koos vastava värvivalikuga on ääretult nauditav ning esteetiliseltki ülimalt rõõmupakkuv, pole meie hinnangul sageli midagi paremat kui üks sloppy kausitäis maitsvat ja ehedat toitu. Ilusad kirkad toonid ja pärismaitsed. Cacciatore on täpselt selline roog: ei näe välja just kiiduväärt, kuid maitseb lihtsalt imeliselt. Ja seda sõltumata sellest, kas kasutada selles midagi lihalist või süüa lihtsalt punase kastmena riisi või pasta kõrvale. Cacciatore on traditsiooniline jahiroog, mille saab kokku mökerdada väga valutult ning nappide vahenditega, lisaks võib selles kasutada sisuliselt mistahes looma- või linnuliha. Ja  ei saa meie mööda oma lemmikriisist, mis eeltoodud näpunäidete järgi valmistades muutub täpselt samavõrd maitsvaks kui mistahes India, Korea või Tai restoranis: õhuline, maitseküllane ja mitte natukegi kodukootud. Meil oli kõrvale avatud kaks pudelit Cantine Lunae veiniperest: Vermentino ja punane Circus kolmest kohalikust marjast. Nom nom.

Cave Vinicole Les Faîtières Crémant d'Alsace Rosé Moenchborner

Et vahuveinide rivi ei muutuks liialt hõredaks (ja heledaks), tooks vahelduseks esile ühe suurepärase (ja uskumatult lonkava nimega) roosa Crémant´i Alsace´st. Roosa ongi meie hinnangul hea trikk paljude maitsemeelele liialt kerge valge Crémant´i kõrgemale upitamiseks: pinot noir´i austajatena leidsime sellest roosast vahukast endale tõeliselt palju meelepärast. Traditsiooniline meetod ja 15-kuuline laagerdumine pudelis on andnud talle Crémant´ile pigem tavapäratult peenikese ja elegantse mulli, mille elujõud ei rauge ka ootuspärase kiirusega. Pigem vastupidi, jook hoidis oma väärikat joont kuni viimase pokaalini, eelduseks muidugi korralik jahutamine. Nii aroomist kui maitsest leiab pinot noir´ile iseloomulikku mustsõstart ja natuke õrnu vürtsegi, samuti ka mandlit, kirsse, ploome, maasikat ning mõningast herbaalsust; värvus on õrritavalt roosa teatava rubiinja varjundiga. Jook on delikaatne ja õrn ning vaatamata mullide sajule, pigem lausa siidine. Seega, ärge laske mitmerealisel pealkirjal end heidutada ning tooge koju prooviks paar pudelit roosat Crémant´i, jahutage maha ning meie poolest kustutage sellega kasvõi janu- häda on lihtsalt selles, et janu selle järele ei paista lõppevat...

Meie hinnangul tõeline bargain ja täiuslik käimatõmbaja igaks koosviibimiseks.

Müügil: Viimsi Kruger (www.wineshop.ee)

Tremblay-Marchive Cuvee Tour du Roy Chablis 2009

Varasemalt oleme kirjutanud sama tootja 2009. aasta Petit Chablis´t, millega jäime ülimalt rahule. Seekord kombineerisime tuurakala kõrvale Tour du Roy samast aastakäigust ja saime järjekordse positiivse elamuse. Definitsiooni poolest on Tour du Roy küll tavaline chablis, kuid tegelikkuses tähendab see sisuliselt premier cru´le vastavat kvaliteeti, taset ja õnneks ka elamust. Kuigi paljudele chablis sõpradele ilmselt natuke nooreke (tegelikkuses täielikult valmis ja ilmselt paremaks ei lähegi), esindabki tema rikkalik bukett tammeselt õliste chablis´de kõrval teist stiili ja äärmust: tamme asemel on kõnealune jook laagerdunud kuid roostevabades tank´ides, mistõttu on maitseelamus väga põnev ja kohati ootamatugi. Ilmeksimatult suurepärane chablis ja natuke nagu poleks ka. Joogi mineraalsus ja lopsakalt puuviljane ja floraalselt värskendav maitse, lisaks tema sametpehme voolavus ei võimalda teda ka millekski muuks pidada. Seega, Tour du Roy on on kiiksuga tipp-chardonnay sõpradele positiivne üllatus- klassikaline headus mõnevõrra moodsas kuues ja igati mõnusa hinnaga. Kuigi meil moodustas ta jumaliku harmoonia tuuraga, võiks seda ikka ja jälle ka ilma igasuguse toidukaasluseta nautida. 

Müügil: Viimsi Kruger (vt ka teisi Tremblay chablis´id).

Chilli con carne

šalotte

küüslauku

paar punast paprikat

punast ja rohelist tšillit

paprikapulbrit (eriti hea oleks suitsune) või kontsentreeritud paprikapastat

kvaliteetset hakkliha lihaveisest

purk kooritud tomateid

purk purustatud tomateid

kontsentreeritud tomatipüreed

porgandeid

sellerit

köömneid

punast veini

soola-pipart

tumedat šokolaadi

punaseid ube

oliivõli

taimset võid

Prae poti põhjas või ja oliivõli segus läbi tükeldatud küüslauk ja šalotid (kummagi koha pealt ei tohiks tagasi hoida). Mõne aja pärast lisa tükeldatud porgand ja seller. Seejärel hakkliha, tükeldatud tšilli ja paprikad ning pruunista. Lisa punane vein ja peagi purkidest tomatid. Lase mõnusalt podiseda ja tihedust koguda, alkoholil välja tossata ning maitsesta paprika, soola, pipra ning näppude vahel peeneks hõõrutud köömnetega. Kui oled paarikümne minuti pärast saavutamas otsitud tihedust, lisa vastavalt maitsele võimalikult tumedat šokolaadi ning oad, vajadusel maitsesta. Serveeri aurutatud riisi või kodukootud pastaga. Soovi korral võib teha juurde kastme laktoosivabast tihedast koorest ja värskelt tükeldatud koriandrist.

Suurte soojendavate stew´de sõpradena on üks meie lemmikuid lihtne ja universaalne chilli, mis sobib eriti hästi vahetuteks koosviibimisteks oma lähedaste sõpradega. Komponendid ja valmistamisviis on täielikult lollikindlad ja võimaldavad seda nautida koos pasta, couscous´i või riisiga, samas miks mitte lihtsalt kausist ja lusikaga. Meile meeldib kõrvale teha koduseid tagliatelle´sid võimalikult õhulistena, siis tuleb eriti hästi esile chilli vürtsikas ja soojendav särts. Kel aega ja viitsimist, võib hakkliha mõistagi asendada väikeseks tükeldatud veisega, sellisel juhul tuleb aga arvestada mõnevõrra pikema podistamisega. Eriliselt rasvase joone tõmbab chilli´le alla tume šokolaad, mis kergitab kogu kupatuse täiesti uuele tasemele. Veiniks võiks juurde valida mõne kerge punase (näiteks Beaujolais), samas miks mitte midagi mineraalset ja valget. Meie nautisime kõrvale pudeli Riesling´it Alsace´st, match oli ootamatult positiivne.

Purjus pasta

pudel mõnd kergemat punast veini, nt merlot on väga hea

ohtralt küüslauku

kvaliteetset oliivõli

meelepäraseid spagette

soola-pipart

värsket rosmariini

parmesani

Purusta hunnik küüslauku võimalikult peenikeseks ja kuumuta kõrgete servadega pannil õlis justkui valmistaks aglio-oglio pastat. Kui küüslauk on kaotanud oma teravuse ja muutunud kergelt pruuniks, lisa peeneks hakitud rosmariin ja pipar, seejärel vala peale ca pool pudelit veini ning vähenda natuke kuumust. Samal ajal keeda spagetid ca 75% valmis, vala ära vesi ja tõsta küüslaugu-veinivanni. Kuumuta kuni pasta on parajalt al-dente ja vein kaotanud alkoholimaitse. Serveeri koos parmesanilõikudega.

Traditsiooniline Toskaana pasta on juba niivõrd totakalt laheda ideega, et väärib proovimist. Küüslauguses õlis podisemisega kaotab vein oma alkohoolse maitse ja värvib spagetid vihmaussilikult roosaks, tekitades samal ajal spagettidele ümber mõnusalt õlise ent samas nõrgalt (loe: mõnusalt) happelise kastme. Kel soov, võib lisada ka pancetta´t või muud paremat, meie armastame aga just selle imelist lihtsust. Juurde pudel chianti´t.

Talvised leiud Viimsi turult

Oleme varasemaltki soovitanud laupäeviti külastada Viimsi taluturgu, nüüd on aga eriline rõõm teatada, et külmade ilmadega on märgatavalt tõusnud kalatoodete osakaal ja õnneks ka kvaliteet. Järgnevalt mõned vahvad nopped meie viimasest käigust. Lisaks paneme südamele, et prooviksite ära turul müüdava kalamarja: nii teralist, puhast ja kvaliteetset marjal ei müüda mitte kuskil, ausalt!

Tuur. Tõeline merepärl ja harv leid kodumaistel poelettidel. Imeline materjal suitsetamiseks, fileerimiseks või ahjus küpsetamiseks. Kuigi tuura peetakse koos osseetriaga angerjalikult rasvaselt-rammusaks kalaks, ei ole mõistliku suurusega kala seda kohe kindlasti. Võibolla mõnevõrra rammusama alatooniga tõesti, kuid uskumatult hõrk ja delikaatne, mistõttu tasub kindlasti maitsmist. Esmalt võiks eemaldada liga (kui seda tehtud pole), enne kokkamist võiks 3-4 tundi ka tsitruselises kerges marinaadis hoida (ka vees on ok). Kuna tuural on luid imevähe, saab söömisel pühenduda täielikult maitsvale lihale, mitte kontide väljaläkastamisele. Meie hoidsime üleöö marinaadis ning küpsetasime ahjus, hõrgule fileele sõime kõrvale värvilisi juurikaid. Veiniks valisime juurde Tremblay-Marchive Cuvee Tour du Roy Chablis.

Tursk. Kuigi ei miskit keerukat, pole turska ilusa näo ja mõõduga just kerge argisest kaubandusest tabada. Turul seevastu on valik kaunis ja nagu ikka, võimalusi suurepäraseks sööminguks on mitmeid. Meie tegime salveist ja laimikoorest tugevalt soolase maitsevõi, millega mäkerdasime kala kokku seest ja väljast, kuhjasime üle kappariteta gremolata´ga, valge pipra ja sidrunimahlaga ning ahju viskasime koos hunniku sidrunite ja taimse võiga. Veiniks valisime Giribaldi pikas pudelis Gavi.

Vareenikud. Lisaks vahvale kalakraamile leiab turult ka hea assortii muud-paremat. Meie proovisime kartuli-metsaseene ning kartuli-rohelise sibula vareenikuid. Nagu vanaema köögist, tõsiselt!

Domaine Faiveley Mercurey Clos des Myglands Premier Cru 2003

Pärast köögiveini-soave postitust hakkasid näpud iseeneslikult sügelema millegi natuke diibima ja isasema järele. Seega jagaksime muljeid seoses Faiveley Premier Cru Mercurey´ga, mille tootja liigitab oma valikus kategooriasse Cote Chalonnaise, kuivõrd just selles Burgundia ala-regioonis Mercurey sünnibki. Oleme tõelised sucker´id velvetise pinot noir´i järele ja seetõttu hindame kõrgelt just Burgundia nektarit. Kas juba ainuüksi pudeli ja disaini seisukohalt pole tegu mitte vahva kontrastiga meie valgetele köögikatele? Värvuselt rubiinjalt tummine, kauni lillaka varjundiga, pruunjate servadega. Maitselt ja aroomilt küllaltki ploomine ja täidlane, vürtsine ja maalähedane (loe: lõhnas robustne nahk ja suits); selged vihjed granaatõunale, kirssidele ja küpsenud punastele, samuti ka röstunud tumedatele marjadele. Tekstuurilt väga rikkalik, tasakaalus happe ja lopsakalt siidja-velvetise käiguga. Tuntav ka teatav mineraalsus, mis pole mercurey´dele võõras. Kui reegline peab pinot noir´i elamust taga ajama väiketootjate salakeldritest, on Faiveley positiivseks vastupidiseks näiteks. Nimelt on Domaine Faiveley piirkonna suuremaid maaomanikke ja seetõttu võibki tuusata piduliku nimega Monopole põllu, Clos des Myglands üle. Fantastilise üllatuse ja pika järelmaitse nimel soovitame dekanteerida ca 2-3 varem ning kõrvale hammustada midagi rustikaalset ja ehedat: ulukit, veist või miskit muud. Meie valisime kombinatsiooniks sellise laagerdatud sisefilee ubade ja porgandiga. Ja muud polegi vaja.

Müügil: Pirita Wineway´s, hinnad alates 70-80 EUR noorematele aastatele

Donini Soave 2010

Oma seekordse köögiveini-ralli lõpetame ühe kuku-pikali inetu pudeliga Itaaliast. Nimelt on Donini oma pudeli disaini suutnud kätkeda kõik selle, mis meid reeglina eemale peletab: kombinatsioonis must ja kuldne (meenub mõni tore Versace T-särk meestele), mitmeid värve, klassikaline ja moodne, veidrad sümbolid (roheline liblikas kuldse tossusabaga?) ja loomulikult lihtsalt liiga banaalne nimi Donini (kõlab nagu makaronitehas). Üllatuse ja totaalse pöörde tõi aga külma joogi vahva maitse: jah, liialt vesine ja läbikumav, kuid teisalt üle igasuguste ootuste maitseküllane ja oma värskuses põnevgi. Maitses parajal määral hapet ja iseloomu, herbaalset virgutust, mille tagavad jumal-teab missuguses vahekorras trebbiano ja garganega viinamarjad. Kuigi me pole oma blogi ridadel ealeski midagi nii lihtsakest analüüsinud ega naljalt sellist jooki ostagi, tuleb tunnistada, et kastike külma tõsta on täiesti asjakohane ja õige tegu. Kui lisada ogarodav hind, võiks ju vabalt tegemist olla ideaalse köögiveiniga, mis maitseb hää ja mida pole valus suppi valada. Kõlab veidralt, kuid soovitame proovida...

Müügil: Veinisõber, www.veinisober.ee

Laurent Miquel Pere et Fils Chardonnay Viognier 2010

Ideaalse köögiveini otsingud on meid lõpuks viinud tõele suhteliselt väga lähedale. Nimelt on väiketootja Laurent Miquel´i valges Pere et Fils´is vist enam-vähem kõike seda, mida otsisime: piisaval määral natuuri, samuti võimalust kombineerida seda erinevate olukordade ja roogadega, teatavat kergust ja ülimõistlikku hinda. Suhtes 65-35 chardonnay kasuks on joogis tõeliselt palju ilusat ja head mõlemast marjast: mandlilaadset õrna õlisust, kerget puuviljasust ja mõnusat tsitrust. Juba noore veini värvus reedab tema tugeva selgroo- parajalt kuldne ning õlise tekstuuriga. Maitsest leiab erinevaid tsitrusvilju, kuivatatud aprikoosi ja pirni, samuti on harvaesinevalt nauditav tammeta chardonnay mõningane robustsus ja ehedus ning rikkalikkus. Viognier lisab omalt poolt lillelisust, aromaatsust ja marjale iseloomulikku eksootilist mekki, millele esmamaitsmisel pihtagi ei saa. Maitsekooslus on igatahes tõeliselt nauditav ja vein meie ühe eelistatuma köögiveini tiitli vääriline. Piisavalt kerge, et sobida kööki, piisavalt keerukas, et erutada meeli:)

Ilus on ka lugu sellest, et veinimeister on endine mehaanika-insener, kes kvaliteedikontrolliga seonduvast tööst väsis ja esiisade pärandi säilitamise juurde naases. Õppis selgeks veiniteo põhitõed, tudeeris Montpellier´i ülikoolis önoloogiat ja puhus kiiresti tootmisele uue hoo sisse. Signatuuriks julgeksimegi pidada just chardonnay-viognier´i Pere et Fils´i seeriast.

Müüb: Veinisõber

Pastinaagi-bataadisupp kalkuni-hummuse sandwich´iga

supiks:

pastinaaki

bataati

rammusat stock´i

šalotte

küüslauku

oliivõli

taimset võid

köömneid

koriandrit

törts taimset koort

soola-pipart

valget veini

sandwich´iks:

täistera-saia

kikerherneid

küüslauguküünt

seesamiseemneid

sidrunimahla

väikeseid idusid

kalkuni rinnaliha

meelepäraseid maitseaineid

oliivõli

Supitegu alusta mõnusalt maitseka puljongi valmistamisega: see võib olla täielikult juurikapõhine, kuid vabalt ka mistahes maitsvast lihast. Meil oli eelmisest õhtust alles eriti head veisestock´i, mistõttu pääsesime uue tegemisest. Kuiva panni peal rösti õrnalt koriandriseemned ja köömned- ära lase kõrbeda, üksnes kergelt pruunistuda. Seejärel uhmerda puruks. Poti põhjas prae võis tükeldatud šalotid ja küüslauguküüned. Mõne aja pärast lisa kooritud ja tükeldatud bataat ning pastinaak. Lase koguda natuke värvi ja seejärel hakka lisama vedelikku. Arvesta kogusega nii, et juurikad oleks vedeliku all. Lase podiseda kuniks bataat on noaga hõlpsasti läbistatav, lisa sool-pipar, lonks veini ning köömned ja koriander. Lase natuke jahtuda ja blenderda püreeks, soovi korral lisa samal ajal ka koor. Tõsta uuesti tulele ja lase korraks keema tõusta. Serveeri väikese oliivõlinirega. 

Võiku jaoks tee esmalt valmis hummus: blenderda küüslauguküüs, kikerherned, sool-pipar-tšillihelbed koos sidrunimahla ja oliivõliga. Vahusta korduvalt läbi, et tekstuur tuleks kreemjas ja tükkideta. Maitsesta kalkuniliha mõlemalt küljelt soola-pipra ja meelepäraste maitseainetega. Seejärel prae pannil mõlemalt küljelt koos purustatud küüslauguga, mässi hõbepaberisse ja tõsta eelkuumutatud ahju ca 20 minutiks küpsema. Eemalda fooliumist puljong ja tõsta järgmisteks roogadeks kõrvale. Lase kalkunil jahtuda ja viiluta mõnusateks tükkideks. Rösti sai, määri peale ohtralt hummust, laota sellele kalkun ja kõige peale idusid. Naudi kuuma supi kõrvale.

Sageli jääb ka erakordselt maitsvast püreesupist üksi natuke väheks ja tahaks kangesti midagi kõrvale ampsata. Selle supi magus-värske mekk koos lähisidalikult maskuliinse koriandri-tüümianinoodiga lausa nõuab endale kõrvale üht täidlast hummuspõhist side-dish´i. Ja mis saakski olla vahvam kui üks tervislik õhtune kalkunivõileib? Maitsed sulanduvad suurepäraselt kokku ja toetavad teineteist, köök täitub hea lõhna ning küpsetussoojusega ja kõhtki ei tohiks nuriseda.

Gremolata pasta röstitud saiapuruga

paar küünt küüslauku

ohtralt värskelt peterselli

sidruni-kahe jagu koort

oliivõli

kappareid

parmseni

saia kiviahjust või mujalt

meelepärast pastat

soola-pipart

tšillihelbeid

Lõigu sai tükkideks ja rösti ahjus krõbedaks, seejärel blenderda peenikeseks ning kuivaks puruks ja tõsta kõrvale. Blenderda läbi küüslauk, kähar petersell, paar lusikatäit kappareid, maitseained, sidrunikoor ja maitse järgi parmesani. Sega kokku saiapuruga ja aja omavahel kenasti sassi. Keeda valmis pasta, vala ära vesi ja jäta potti koos vähese õliga. Lisa järk-järgult segades kogu puru ja serveeri värske parmesaniga.

Gremolata on ehe, lihtne ja värskendav, lisaks on kõik komponendid igal aastaajal ja igas suuruses poes kättesaadavad. See valmib kiiresti ning pakub oma tsitruselise eeterlikkuse ning rikkaliku värviga palju rõõmu igaks einekorraks. Kui gremolata´t hakkad tegema, tee kohe rohkem: saad järgmisel päeval kasutada liha peal, päev pärast seda aga kala või mõne linnulise peal. See on niivõrd universaalne ja lahe, et sobib sisuliselt kõikide roogade kõrvale. Meie küpsetasime sellega viimati ahjus turska ning tulemus oli imeline!

Läätsedest vastlasupp suitsuribiga

läätsesid

šalotte

küüslauku

võimalikult kõrge kontsentratsiooniga tomatipastat

koriandrit

valgeid köömneid

rammusat stock´i (meie tegime kalkunist)

soola-pipart

oliivõli

taimset võid

suitsuribi

Esmalt tee valmis stock. Meie olime eelmisel õhtul teinud ahjus röstitud kalkunit, mistõttu oli alles tubli tassitäis eriti rammusat ja maitsekat kalkunipuljongit. Selle puudumisel tee poole tunniga uus, maitsesta ja tõsta kõrvale. Poti põhjas prae kerges õlis ja võis tükeldatud šalotid ja küüslaugud. Lisa värskelt uhmerdatud köömned ja koriander, sega korralikult kuniks sibul on muutunud glasuurjalt läbipaistvaks. Nihuta kraam poti servadesse ja keskele tõsta paar-kolm supilusikat tomatipüreed. Lase esmalt vedelikul sellest välja tossata ja alles siis sega šaloti-küüslauguga. Lisa stock ja keeduvesi kuni saavutad soovitud nivoo. Lisa läätsed ja podista kuniks läätsed on valmis, ca 30-40 minutit. Maitsesta meelepäraselt ja serveeri koos mõnusa ribitükiga.

Kuskil pole kirjas, et vastlapäeval peab tingimata sööma vana-kooli hernesuppi. Paar postitust tagasi tõestasime ilmekalt, et pühaga saab mõnusalt ühele poole ka stiilselt rohelise ja tervisliku alternatiiviga. Nõnda peaks ka tänane supp näitama, et kelgupüha puhul on lubatud ka teistsugused supikatsetused. Läätsed on kerged ent kõhtutäitvad, uhmerdatud koriander ja köömned aga viivad kogu asja täiesti uuele tasemele. Püree puhul eelista väikeset ja kõrge kontsentratsiooniga: seda kulub vähem ja maitse on oluliselt intensiivsem (seejuures vaata, et miskit lisatud poleks ja et kõik oleks naturaalne). Tee ka väike külastus kohalikku lihapoodi ja pista supikaussi korralik lõik suitsutatud ribi. Tõenäoliselt on soovijatele lubatud ka pitsike külma viina?