Wednesday, December 21, 2011

Bassanella Soave classico


Et toiduelamusest võib tubli poole moodustada harmoonia juurde valitud joogiga, tuleb veelkordselt rõhutada hüüumärki veini järel ja rasvast joont selle all. Meie suure lemmiku, maitsva ja naturaalse risotto, samuti aga suure hulga pastaroogade kõrvale sobib imeliselt juuresolev 100% garganega marjadest Bassanella soave classico. Kes Veneto´st, Soave´st ja nende veinitavadest miskit teab, on kindlasti kuulnud ka Bassanella´st ja selle viisakatest aedadest. Erakordse match´i risottoga tagab eeskätt joogi jahe kraad (soovitame 6-7 kraadi), rikkalik ent tasakaalustatud puuviljanoot (ananass, mango), lopsakas ent ülimalt hästi balansseeritud maitse. Vein pole sugugi liialt õhuke ega kerge (mida Soave´dega sageli juhtub), vaid hoopis maitseküllane ja parasjagu tugev. Igatahes, küpsetage üks risotto ja testige tulemust.

Saadaval Viimsi Kruger´i veinipoes ülimalt sümpaatse hinnaga.

Kõrvitsarisotto


kõrvitsat
risottoriisi
šalottsibulaid
rukolat
küüslauku
parmesani
soola-pipart
taimset võid

Esmalt jaga kõrvits kaheks: ühest osast tuleks teha püree, teine aga tükeldada ja röstida. Püree jaoks keeda jupitatud kõrvits koos sibula ning küüslauguga pehmeks. Eemalda paari tassi jagu puljongit hilisemaks küpsetamiseks ja püreeri keedetud kraam supilaadseks massiks, maitsesta mõõdukalt. Teine pool kõrvitsast tükelda ja prae pannil koos õli ja peterselliga kuniks on küps ja mõnusalt krõmpsuv. Järgnevalt tükelda sibul ja küüslauk väikesteks tükkideks ning prae poti põhjas õrnalt koos riisiga, kuniks riisile tuleb kena röstunud varjund. Sega tublisti, et põhja ei kõrbeks. Hakka vaikselt varasemat puljongit lisama ning lase riisil massi koguda. Sega tublisti ja lisa puljongit vastavalt vajadusele. Kui näed, et asi hakkab varsti ilmet võtma, hakka vaikselt ka püreed lisama, kuid jäta ca 1/4 alles päris serveerimiseelseks hetkeks. Lisa parmesani ja lase podiseda kuniks riis on parajalt küps. Kui valmis, võta pott tulelt, sega sisse viimane osa püreed, röstitud kõrvitsatükid, natuke võid, rukola ja maitsesta soola-pipraga. Serveerimisel lisa riivitud parmesan.

Ühe hea risotto saladus peitub tingimata selle konsistentsis ja tiheduses. Tõeliselt kaval on jagada kõrvits pooleks ning ühe osaga anda risottole vajalik struktuur ja mass, teine pool aga lisada mõnusalt krõmpsuvate tükkidena. Risotto peaks jääma niivõrd vedel, et mass vajuks kausis segamata laiali. Kogu asjale tõmbab joone alla piprane rukola, supilusikas võid ja värskelt riivitud parmesan. Oot, ei.... joone tõmbab alla hoopis klaasike külma Soave classico´t (vt järgmine post).

Tuesday, December 20, 2011

Somaglia Pietro Barolo 1998 ja Chateau Martinet Grand Cru Saint-Emilion 2003


Alles hiljuti oli juttu võimalikust testist, mille käigus võiks proovida 5-6 erinevat nebbiolo-põhist veini ja meie hüpoteesist, et keegi nende seast 2-3 Barolo´t üles leida ei suudaks. Nõnda jäämegi oma seisukoha juurde, kuivõrd proovisime 1998. aasta (mis peaks olema excellent-lähedane aastakäik, lähimad superaastad 1996 ja 2001) Somaglia Pietro Barolo´t, mis paraku valmistas väikese pettumuse. Ja seda lihtsal põhjusel- nimelt avasime sinna kõrvale (Barolo hingas vähemalt 7-8 tundi) ühe suurepärase 2003. aasta St Emilion´i ja pidime tunnistama, et Piedmont´i tippjoogid siiski ei saa vastu prantsuse klassikale. Probleem lihtne: harva viitsitakse pudeliga kümmekond tundi jännata, et siis avastada, et hape on endiselt laes. Ja seda ta paraku on. Nebbiolo on tõesti erakordselt hõrk ja peen mari, kuid sellegipoolest jääb puudu nüanssidest ja põnevusest, mida suudavad pakkuda paljud segumarjajoogid. Nebbiolo pakub kindlasti palju seda, mida selle fännid otsivad, kuid paraku lämmatab suure osa elamusest liigse happega. Milleks seda nõnda palju? Ja samuti tanniini? Kui soovida seda tõesti Itaalia veinikuningaks ja kuningateveiniks kutsuda, peaks sinna meie hinnangul natuke head maitset lisama. Seda lisaks niigi tugevatele tõrva, kirsi ja roosinootidele, mis enam ühtki vana Piedmont´i sõpra ei üllata. Vastu võiks vaielda üksnes joogi liigselt noore eaga, kuid siiski- come on, 14 aastat?


Seega soovitamegi jõuluajal jätta Barolo´d joomata ja pöörata pilgud hoopis Prantsusmaa klassikute poole. Ja miks mitte seesama 2003. aasta Chateau Martinet´i Grand Cru Saint-Emilion, millest varemgi kirjutanud oleme. Ei mingit läbikumamist ja segadust: puhtad, selged, tugevad ent elegantsed maitsed, mida toetab suurepärane struktuur ja peened nüansid. 

Kui sellise Barolo leidmine võib peavalugi olla, leiate Martinet´i Viimsi Kruger´ist.

Monday, December 19, 2011

Deidesheimer Riesling Sekt Brut


Kuigi hindasime sekt´e kõrgelt ka varasemalt, said meist hea ja brut´i sekti tõelised kummardajad alles pärast trippi riesling´u sünnikoju, Rheinhau´sse Saksamaal. Ja kui esineb üks tõeliselt tark viis nõnda väärika marja kasutamiseks, siis olgu see meie hinnangul üks magus dessert või eriti brut sekt. Tõeliselt sensuaalselt kumab riesling´u puhas maitse läbi kogu jääkülma ja kihiseva joogi: tunda on vihjeid rohelistele õuntele, nektariinidele ja ananassile. Erakordne mineraalsus ja kargus on kohal nii pildis, maitses kui ka lõhnas, milles on vihjeid ka märgadele rannakividele, samuti toorele kiivile.

Kel soovi, saab meie kaudu nimetatud jooki tellida.

Roheline salat zucchinist koos Buratino veiniga


ohtralt zucchinit
rukolat
avokaadot
suuri kividega rohelisi oliive
kirsstomateid
peterselli
seedermänniseemneid vastavalt soovile
kvaliteetset õli
soola-pipart
ürte

Lõika zucchinist õhukesed ribad (meie kasutame juurikakoorijat) ja küpseta need õrna õli ja ürdiseguga ahjus pehmeks. Puhasta avokaado, rösti seemned pruuniks, sega kogu krempel kokku ja maitsesta.

Kas salatiga pole mitte sageli nii, et see on liiga lihtne, et tõsi olla? Sellega igatahes on, sest rukola piprane noot seguneb ahjuküpse zucchiniga ja kokku tuleb maitsekalt mahe, suisa imelihtne kiirtoit. Et kõht kenasti täis saaks, peate rooga aga paaritama ühe toreda valge veiniga. 


Miks mitte verinoore ja buratiinolimpsilikult rõõmsameelse Val d´Oca Pigio pinot grigio´ga? Selle lapsikult lihtne, suisa lilleliselt rõõmsameelne kergus sobib salati kõrvale laitmatult: jahutage jook ca 6 kraadini ja jooge suurte sõõmudega! Erakordset maitseelamust ei tasu oodata, küll aga tubli kergendust ja päevasündmuste kiiremat ununemist, toidu paremast loputusest rääkimata.

Müügil: Viimsi Kruger´i veinipoes.

Champagne Esterlin Brut Selection+ bloc de foie gras


Seistes ühe Pariisi šampanjapoe lõputu valiku ees, palusime midagi maitsekat ja maitsega, elik miskit, mis üllataks meid oma suursuguse kohaloleku ja rikkaliku maitsebuketiga. Müüja soovitusel haarasime tuhande tundmatu nime (muide, ühtegi siinsetest McDonald´si kangelastest nagu Moet, Mumm jt seal müügil polnud) seast kodumaale kaasa Esterlin´i Brut Selection šampa. Ootused said täidetud: juba värvuses oli näha põnevat merevaiku, lõhnas aga värsket saiarösti- meie suurt lemmikut. Mull oli tohutult elujõuline ja ninalegi virgutav:) Tõeline rõõm oli aga joogi seletamatult (st ületas suurte vahuveinijoodikute ootusi) mitmetasandiline maitse, milles oli vihjeid nii mandlile, kõrbenud saiale kui ka küpsetele kirssidele. Segu meie tõeline lemmik: 40% chardonnay´d, 30% pinot meunier´i ja 30% pinot noir´i, see tähendab et kõike oli palju ja samas täpselt parajalt. Ka puhtad chardonnay šampad on tõeliselt krõbedad ja elegantsed, kuid kui õhtu jooksul mitu pudelit avad, läheb põnevus selgelt kaduma. 

Püüdke leida ja kombineeriga imelise toidupartneri, bloc de foie gras´iga, mida meie konsumeerisime murakamoosi ja röstsaiadega.


Piparkoogitaigen NOP-ist!


Kes ei viitsi pühal jõuluajal fariinsuhkru, jahu ja ürtidega mässata, saab esmaabi Kadrioru fantastilisest Nop poest, kus pakutakse üle-linna-paprakoogitainast! Meie oleme alati kurtnud, et valmistaignad pakuvad liiga vähe maitset ja särtsu, lisaks küpsevad liiga kiiresti krõbedaks (meie propageerime pehmeid pätsikumaid). Nopi taigen on tihedalt päkitud mandlite, nelgi, kardemoni, koriandri, muskaadi ja muu paremaga. Lisaks lähevad koogid armsalt puhevile ega kangestu kiviks. Lõppude lõpuks on tegu ju PIPAR-KOOKIDEGA, mitte tuimküpsistega! Kui Nopis juba olete, haarake kaasa ka glasuur.

Friday, December 16, 2011

Late Harvest Chardonnay Special Reserve 1987


Näitasime täna ühele sõbrale iPhone´i ekraanilt pilti meie eileõhtusest dessertveinist, mille peale ta valjuhäälselt ja koleeriliselt lõkerdama kukkus. Kui ta aga silti "1987" nägi, tardus ja taltus ta silmapilkselt. Jah, see on seesama jook, millel tänapäeval seisab rasvane silt Dreamer koos paarieurose hinnasildiga. Meie aga maitsesime moodsa massjoogi absoluutselt fantastilist vana-vanaema ja ei pidanud pettuma. Värvuselt tummiselt pruun, isegi merevaigune, aroomilt erakordselt puuviljadesserdilik, natuke vaniljenegi ning maitselt üllatavalt happeline ning sootuks mitte väga magus. Kui põnevat maitset püüda kirjeldada, sarnanes see ehk  keskmiselt magusa rosina-martsipaniga (kui selline asi olemas oleks). Juhtunud oligi see vahva lugu, et pea kogu algne suhkur oli asendunud sügava karakteriga ning teisenenud hoopis väärikaks dessertjoogiks. Oleme varemgi kirjutanud oma mitmekülgsest (sh dessert-) veinilembusest, kuid meiegi jaoks oli seesugune elamus Rumeeniast üllatuslik. Viimati kui Rumeenia veini jõime, oli see dessert aastast 1961 või 1962 ning sellest kõlbas paraku kõigil ainult esimene klaas juua. Kümneminutiline hingamine oli kaotanud joogist igasuguse elu ja maitse, isegi värv muutus heledamaks. Pildilolev oli aga lõpuni mitte üksnes joodav, vaid erakordselt nauditav, pakkudes tugevat konkurentsi mistahes (tunnustatud) desserdikale. Vaadake kasvõi seda kristalliseerunud korki- imeline!


Koha krõmpsuva ürdimütsiga


kohafileed (alati võib asendada mõne valge liigikaaslasega)
täisterasaia (võid muud põnevat analoogset)
värsket peterselli
värsket basiilikut
kirsstomateid
parmesani või grana padano´t
soola-pipart
õli
šalottsibulat

Prae kalafileed õrnas õlis mõlemalt küljelt max 1 minut, seest võib jääda sutsu toores. Tõsta kala kõrvale ja sama panni peal prae tükeldatud šalott, lisa pooleks lõigatud tomatid ja hakitud basiilik. Pane jahtuma. Blenderis purusta 4-5 saiaviilu koos rohke juustu ja peterselliga. Tulemuseks peab olema roheline ja imeliselt Itaaliat meenutav pudin. Vahepeal küta ahi kuumaks. Aseta ahjuvormile praetud kala, selle peale tomati-sibula-basiilikusegu ja viimase kihina lopsakalt rohekat saiapudi. Kui ahi on saavutanud 180-200 kraadi, küpseta kala ca minutit ja tee lõpetuseks 1 minut grilli maksimaalse kuumusega. Viimase tulemusena peab saia-juustupudist krõbe crust tekkima. 

Inspireerituna Gordon Ramsay F-word saatest, on juuresolevast roast saanud üks meie valge-kala-lemmikutest. Koha jääb uskumatult hõrk ja värske (eriti kui viitsite turult tuua), tomatid annavad omalt poolt niiskust juurde ning krõbe kest on lihtsalt vastupandamatu. Toit valmib loetud minutitega ning kooslus on niivõrd hea, et miskit kõrvale ei soovigi. St peale ühe klaasi külma veini:)

Chateau Fourcas Hosten Listrac Medoc 1999


Et elamus põdrakotlettidest ja 1971. aasta Listrac´ist oleks täielik, pidime vanale veinile leidma kõrvale ka sutsu noorema, ent samuti väärikas eas kaaslase. Olime kindlad, et selline duo paneb enamgi väärtustama mõlemat jooki, toidust rääkimata. Õnneks me ei eksinud! Meie väljavalituks osutus 1999. aasta Chateau Fourcas Hosten Listrac Medoc, millele saime küüned taha Viimsi Kruger´i veinipoest. Tegelikult selle aastakäiguga alustasimegi, jõime tubli pokaali ja alles seejärel asusime kõrvutama paarkümmend aastat vanema sugulasjoogiga. Nagu vana pudeli puhul, esines ka siin alatinauditav kombinatsioon kolmest suurest marjast (45% merlot, 45% cabernet sauvignon ja 10% cabernet franc), mille sellistes vanustes segud on meie arvates lihtsalt pretsedenditud. Ei saa neile vastu ükski itaallane, hispaanlastest ja muudest rääkimata. Nagu 1971. aasta juures kirjutasime, oli mõistagi 1999. aasta oluliselt rikkalikum ja reipam, vana järel maitstes suisa liigagi. Põdrakotlettidega moodustasid aga mõlemad suurepärase ansambli, täiendades selle ülimalt maalähedast ja tummist natuuri peenelt siidise ja elegantse maitsega. Maitses on väga palju punaseid marju ja tamme, ohtralt sügavust ja prantsaslikku iseloomu. Kumma valiksime? Ikka vist vana ja elukogenu:) Soovitame aga kogu südamest mõned pudelid varuda, sest hind on soodne ja kogus limiteeritud.

Asukoht: Viimsi Kruger´i veinipood.

Chateau Donissan Listrac 1971


Eile õhtul valmistasime kotlette põdralihast ning maitsesime juurde mõned suurepärased pudelid punaveini. Esimeseks pärliks oli 1971. aastast pärit Cru Donissan Listrac, mida kõrvutasime Chateau Fourcas Hosten´i 1999. aasta Listrac Medoc´iga (vt järgmine postitus). Esimene tähelepanek oli 1971. aasta veini kork, mis oli justkui pärit 2009. aasta pudelilt: terve, pea igasuguste imbumisjälgedeta ja laitmatus korras. Teiseks värvus: dekantrisse valades polnud meie suureks üllatuseks värvuses sugugi oodatud vanaldast pruuni tooni. Tõsi, servadel võis seda jälgida, kuid siiski mitte oodatud hulgas. Aroomilt oli jook küllaltki intensiivne ja tõi meelda positiivseid mälestusi vanadest Rioja´dest. Sellele vaatamata oli aroomis tuntud ja legendaarse segu väärikust ja iseloomu, mistõttu sügelesime kangesti maitsmise järele. Tulemus: uskumatult elujõuline ja aastatega pea olematult kulunud vein, millele ennustaks potentsiaali veel rahulikult kümneks või enamakski aastaks. Meie hinnangul prantsuse veinitööstus at its very best- tõeline kaif, mille järele olime vist taas pikka aega sõna otseses mõttes janunenud. Maitselt intensiivne ent mahe, põnev ent laitmatult tasakaalus, tuntavate ploomiste ja moosiste, samuti tammenootidega. Nii terviklik, nii huvitav ja oi kui elutark jook. Ka  hape oli laitmatult paigas, üksnes lõpp oli mõnevõrra teravam. Äärmiselt põnev oli selle mekkimise järel maitsta vahele noort (1999. aasta) sugulast, kes tundus suus justkui plahvatavat. 

Siit moraal: looge endale head tingimused ja püüdke varuda põnevaid jooke säilitamise ning kauges tulevikus joomise eesmärgil. Asi on lihtsalt seda väärt!

Maximilianshof Sekt Brut 2007


Tõsi, nimetatud joogist oleme ka varem juttu teinud, kuid eileõhtuse taasavamise järel olime lihtsalt sunnitud väikese ülistuslaulu laulma. Rheingau väiketootja 2007. aasta sekt on nii võimsa iseloomu ja mulliga, et sellega võiks igasuguse vahuveinide degustatsiooni pea peale pöörata! Kuigi tuntava riesling´u baasiga, pakub selle keerukas natuur metsikult põnevat avastamist: nõnda palju nüansse ja väärikat struktuuri. Ohtralt rösti ja kihisevat värskust teevad sellest absoluutselt asendamatu kaaslase ühe kauni õhtu alustamiseks.

Kel huvi, saaksime uurida tellimise kohta.

Chateau de Pommard Nuits-Saint-Georges 2009


Selle rõõmustava Côte-d'Or´ist, Burgundiast pärineva punaveini avamise eesmärk oli eeskätt selgeks teha, kuidas kaks aastat on joogile mõjunud ning millal oleks õige aeg tema õdesid-vendi avama hakata. Erakordselt vanu viinapuid kõrgelt hindav Chateau de Pommard on tänasel päeval suurim erakätes veinimõis piirkonnas, omades ühtekokku ca 20 ha marjapuid. Kuigi Appellation Nuits Saint Georges Controlée ei ole teab mis suur ala, on selle saviselt lubjane pinnas piisavalt viljakas, et aastaga toota enam kui 1,7 miljoni pudeli jagu lopsakaid pinot noir´i põhiseid punaseid ja chardonnay põhiseid valgeid fantastilisi burgundereid. Kuigi teame hästi õpetust, et sarnase joogi joomisaeg võiks alata ca 5 aastat pärast pudeldamist, ei suutnud me siiski kiusatusele vastu panna, et 2011. aasta kontrolljooming läbi viia. Värvuselt täidlane ja tihe, küllaltki jõuline ja tume; aroomilt väga lopsakas ja rikkalik, tuntavate vihjetega kirssidele, mustsõstardele ja robustsele trühvlile. Proovisime nii kohe pärast korkimist kui ka hingamise järel ning saime jälgida meeldivat arengut liigrikkalikust intensiivsusest ümarama elegantsi poole. Sellele vaatamata rääkis liigne puuviljasus ja kõrge maitsete-aroomide kontsentratsioon, käsikäes mõneti metalse alatooniga joogi noorest east ja mõningasest vajadusest kosumise järele. Pinot noir´i süda: mahe ümarus, siidine pehmus ja ülimalt kerge libisevus polnud lihtsalt veel seal. Mis siis ikka, kannatame aasta ning proovime jälle...

Chateau de Pommard oma veine ei ekspordi, mistõttu tuleb pudelile kohale järele minna.

Thursday, December 15, 2011

Slanghoek Crème De Chenin 2005


Viimaste aegade rõõmustavamaid uue maailma üllatusi pärineb kahtlemata Lõuna-Aafrika läänekaldalt, Breede jõe orust (mis on muuseas kogu lääneranniku suurim marjakasvatus- ja veinitootmispiirkond). Meie valikuks osutus Slanghoek´i veinimõisa 2005. aasta naturaalne dessertvein Crème De Chenin, mis koosneb ca 92% chenin blanc´ist ja 8% hanepoot´ist elik muscat de alexandrie´st. Kauni kuldkollase värvusega, mesise ent krõbedalt virgutava maitsega (jahutasime ka kenasti maha), kus olulist tooni andiski muskaat. Selgroog on küllaltki tugev ning puuviljane, järelmaitse väga pikk ning meeldiv. Meie hinnangul sobib naturaalse magusveinina nii õhtu alustuseks kui ka lõpetuseks desserdi asemel või kompanjonina. Mitte et me medalitest eriti arvaks, kuid siiski: nimetatud jook on ühtekokku saanud 11 medalit (sh Veritas Award 2006 kuld 2005. aasta eest).

Soetuseks peab vist reisile minema, sest vaevalt et seda siin keegi pakub:(

Parusso Langhe Nebbiolo 2005


Itaalia väärisveiniarmastajad on kõik tuttavad Piedmont´i parima kraami, Barolo´ga. Kui oled seda proovinud ja leidnud, et see sulle meeldib, tahaks pidevalt juurde, kas pole? Kui aga leiad, et igaõhtuselt on pudelile ebamõistlik kulutada 30-40 rahaühikut, siis tea, et on olemas ka soodsam alternatiiv. Nimelt valmib ju Barolo 100% nebbiolo marjadest ning põhjus, miks Barolo on nõnda eriline, on tema asukoht: väike Barolo küla ja selle vahetu lähiümbrus (ja muidugi nimi, nimi, nimi). Mõistagi saab samast marjast ajada suurepärast jooki ka väljapool nimetatud sub-regiooni. Viimase manöövriga jääb alles kvaliteet ja omapära, kuid langeb hind ja eksklusiivsus. Jah, ka mujal kasvatatud nebbiolo marjadest valmistatud veini võib iseloomustada barololik roosilisus, tõrv, üleküpsenud marjad ja suudkuivatav järelmaitse. Pildilolev 2005. aasta Langhe piirkonna (samuti Piedmont) nebbiolo on seega mitmes mõttes Barolo lähisugulane, lihtsalt piirkond, ümbritsev halo ja tähesära natuke teised. Võid olla kindel (sh suure Barolo sõbrana), et korralikul pimetestingul ei tee sa suurel osal Barolo´del ja teistel nebbiolo põhistel veinidel vähimatki vahet. Meie andsime talle ulatuslikult aega hingata (mida peabki tegema) ja panime paari üle kahe päeva marineerunud ning ahjus küpsenud lambakrooniga. Kuigi vein oli suur ja suurepärane (!), peame tõdema, et lamba kõrvale oli oluliselt soojem match aasta noorem William Cole´i 100% cabernet sauvignon. Aga need kaks ongi ju kokku loodud.... Seega, süüdi jääb lammas, mitte jook:)

Leiate Pirita Wineway poest.

Parim kastmevein 2011


Suurepärane kaste punasest veinist on hindamatu kaaslane paljude suursuguste roogade kõrvale, mistõttu pole sugugi mitte ükskõik, millest kastmebaas valmistada. Pärast mõningast katsetamist oleme maandunud pildiloleva Mastroleo Negroamaro juures. Itaalias Puglia piirkonnas valminud punavein on valmistatud 100% negroamaro viinamarjadest, millest johtuvalt on jook tummiselt tume, intensiivne ja külluslik. Aroomilt väljavalatuna suisa parfüümne, maitselt väga rustikaalne ja maalähedane. Koostöös šalottsibulate, või, ürtide ja luuüdiga sünnib kaste to die for.

Müügil Viimsi Kruger´is väga soodsa hinna eest.

Giuseppe Campagnola Soave Classico 2007


Kui noor, hele ja pigem tuim Soave rõõmustab kuumal suvepäeval kõiki suitsuahjust värskelt välja tõmmatud ahvena söödikuid, pakub 2007. aasta sõsar sootuks erineva elamuse ning nõuab ka mõnevõrra erinevat sisseseadet. Nimelt teeb Soave kiiresti läbi võimsa transformatsiooni, mille tulemusena muutub suvine päikesevein elegantseks ning keerukaks nautimisjoogiks. Kui baas (viinamarjadeks garganega ja trebbiano) on sobilik, siis paarist aastast piisab (viimati proovisime ja ka kirjutasime 2006. aasta Soave´st), et saada hea ja põnev asi. Värvuselt küllaltki kahvatu (2006 oli seevastu väga kuldne ja intensiivne), isegi kergete rohekate nootidega; aroomilt pärast avamist küllaltki lame ja tagasihoidlik, hiljem aga ülimalt täidlane ja külluslik. Sarnase arengu tegi paarikümne minutiga ka maitse, mis muutus suhteliselt jämedast ja mõrudast äärmiselt intrigeerivaks, meenutades pigem mõnd valget (väga) vana burgunderit, kui Veneto piirkonna veini. Kui noorest peast soovitaks nautida pea iga kerge ja vahemerelise roa kõrvale, võiks täna proovida hoopis aperatiivina ja isutekitajana väga külmalt serveerituna.

Maale toob Svensky, kuid vaevalt, et 2007. aastat enam saada on.

Toques et Clochers Cremant de Limoux 2007


Hea joogi nautimise juures on suur kaal emotsioonide ja tundmuste jagamisel, kuivõrd teiste kogemuste lugemine ning tundmaõppimine aitab nõnda palju paremini iseend ümbritseva joogimaailmaga suhestuda. Kui mullita veini ilm on sisuliselt piiritu, seab mull jookide kartoteegile (eriti Eestis saadavalolevatele) olulised piirangud. Seda enam on tähtis teada, mida nendel pigem harvadel kordadel ostad. Meie joome vahuveini palju, mistõttu on välja kujunenud selged eelistused ja lemmikud. Sellele vaatamata on ääretult põnev katsetada ja avastada uute ja huvitavate jookidega. Seekord proovisime 2007. aasta Toques et Clochers´i toodetud Cremant de Limoux´i. Küllaltki ebatavaline ning samal ajal julgustav on cremant´i pudelil NV asemel aastakäiku näha (eriti 2007). Igaüks tootjatest seda ei saa ega ka lihtsalt julge endale lubada. Cremant de Limoux (spets appellatsioon Limoux linna ümbruses valmistatavale kvaliteetsele Prantsuse vahuveinile) rõõmustab traditsioonilise valmistusmeetodiga ning pakub vahva segu 70% chardonnay´st, 20% chenin´ist ja 10% mauzac´ist (viimane väga tüüpiline nimetatud piirkonnale). Taaskord valmib hoolikalt valitud ja käsitsi nopitud marjadest elegantne peokäivitaja või kaaslane mõnele kaunile roale: kahvatukollane värvus, rikkalik ent samas tagasihoidlik aroom (või, röst ja rohelised marjad) ning suurepärane vaht ja mullinire (mis ei paistagi lõppevat). Jook täidab suuõõne vägagi šampanjalikult ning pakub meie hinnangul oluliselt huvitavama elamuse kui paljud NV šampad: erakordselt rikkalik ja tugeva karakteriga, väärikas ja kauakestev nauding.

Müügil Pirita Wineway šampanjatoas.

Vermut ei ole surnud!


Avasime eile suurepärase pudeli aastatevanust Miro Salvat Piramidal vermutit, mis on meie keldris koha leidnud vast juba 7-8 aastat tagasi. Korkimine pani meid aga mõtlema põhjustele, miks me pole juba aastaid vermuteid isutekitajana ja tervitusnapsuna kasutanud. Enim hääli kogus teooria, et peamiselt poodides pakutavad (eriti need, mis olid müügil 3-4 aastat tagasi) vermutid on liialt domineerivad ja sageli kunstliku mekiga Martini´d ja muud suured nimed, millest elamust ei olegi võimalik saada. Küll aga tasub proovida väikeste tootjate huvitavaid napse, nagu meiegi valitud Miro Salvat´i. Klassikaline mõrkjas mekk oli joogis asendunud pigem magusa rosinaga ning kramplik järelmaitse pehmelt siidja noodiga. Küllap põhjuseks hoolikalt valitud ja käsitsi nopitud marjad, tubli seismine ja õiged tingimused. Valminud viinamarjade segust, kus enim annab tooni macabeo/ viuria mari (kasutatakse ka cava´de ja isegi absindi valmistamiseks segubaasina), pakub vermut serveerituna väikese jääkuubikuga juba unustatud maitseelamuse: rahustav, mahe ja meeldivalt ümar tervitusjook, mis sobib suurepäraselt asendama meie suurt lemmikut vahujooki. 

Ja tore on seda üle pika aja proovida just läheneval jõuluajal sest leidub ju vermutis palju kõiki jõulule omaseid maitseid ja vihjeid: kaneeli, nelki, sukaadi, sidrunikoort, vürtse, ürte, koriandrit ja kardemonigi. Tehke väike update ja re-unioon- taasavastage kadunud vermut!

Wednesday, December 14, 2011

Ruinart Brut Rose


Tatrapliinide ja lopsaka hunniku koore ning kalamarja kõrvale ei sobi just väga mitmed joogid. Jah, alati maitseb hästi pitsike-kaks külma ja kvaliteetset viina, kuid tatra domineeriva ent sumeda ning kalamarja mõrkjalt valguse mekiga paaritub kõige paremini siiski kvaliteetne roosa šampanja. Kuna Rose´sid tehakse keerukama valmistamismeetodi tõttu oluliselt väiksemas koguses kui valgeid analooge, on eriti oluline leida endale sobilik ja maitsev. Meile on eriti meeltmööda paksukeses pudelis ning alati elegantne Ruinart, mis on tuntud oma külluslike nootide ja rasvaselt koorese järelmaitse poolest. Juba pudelist väljakallamisel avaldab jook oma olulise salarelva: imeliselt kerge vahu, sügavalt kontrastse värvitooni ja peenikesed mullinired. Valminud suhtes 55% pinot noir ja 45% chardonnay, on joogis piisavalt mineraalsust ja tugevat tekstuuri, samuti punaste marjade ja rösti põnevust. Järelmaitses tunda mahedat koort ja ümaraid vürtsegi. Ja loomulikult, kui pliine ei viitsi/ pole aega küpsetada, võib seda igal ajal niisamagi nautida:)

Leiate: Stockmann, mitmed teised tublid poed (sh Viimsi Delicato, Pirita Wineway šampatuba jt).

Tatrapliinid


ca 100 g tatrajahu
klaas laktoosivaba piima (nt Alpro sojajook)
pool klaasi kvaliteetset tumedat õlut
vett
ca 7 g pärmi
3 talumuna, kollased ja valged eraldada
ca 100 g taimset võid
soola-suhkrut
valget ja musta pipart
ca 200-250 g nisujahu

Tatrapliinide valmistamisega peaksid algust tegema juba 2 ööpäeva enne lõplikku küpsetama asumist. Niisiis esmalt: sega kokku tatrajahu, klaas piima, õlu, pool klaasi vett ja pärm. Sega korralikult läbi, kileta kauss kinni ja jäta külmkappi 48 tunniks mulisema-käärima. 2 päeva pärast lisa eelnevale järgemööda segades juurde 3 munakollast, sulatatud või, sool-suhkur ja piprad. Seejärel nisujahu ja vastavalt vajadusele sooja vett (meil kulub tavaliselt ca 1/3- 1/2 klaasi). Vajadus peaks seisnema eeskätt taigna paksuses- meie armastame nn hapukoore-tihedust, kuid võid teha ka paksema ja venivama . Vahusta 3 munavalget ning lisa ca 1/3 kuni 1/2 vahust taignale ning sega väga korralikult läbi. Ettevaatlikult ja õrnalt segades lisa ka viimane osa vahust- see peab tagama taignale õhulisuse ja kerguse. Praadimisel kasuta kas paksupõhjalist malmpanni (millega on paras nikerdamine) või spetsiaalset sektoritega pannkoogipanni- sellega tulevad ilusad ja ühesuurused koogikesed. Juurde võiks serveerida kalamarja, hapukoort (kel laktoosiga probleeme pole) ja rohelist sibulat.


Loomulikult võib igati söödavaid tatrapliine valmistada ka paaritunnise taigna kiirkergitamise järel, kuid meie sellesse ei usu. Ja asja pärast: lisatud Maria Laidoneri retsept (pärineb Liina ja Karini Köök/Kook blogist), mille oleme mugandanud laktoosivabaks, on tõeline elamus. Kahepäevane käärimine õlle ja pärmiga annab taignabaasile erakordse elujõu, aroomi ja selgroo, mis säilib suurepäraselt ka küpsetamise järel. Kuivõrd paksud pliinid kipuvad kõigil ja kõikjal jääma mõnevõrra saepurused ja kuivad, soovitame siiski teha pigem õhukesed pätsikud. Retseptis näidatud kogustega valmib kokku ca 30-35 väikest pliini, mille tarvis soovitame varuda tubli tünnikese kalamarja:) Ja jumala eest- kõrvale jooge klaasike-kaks Rose šampanjat (vt järgmine postitus).

Friday, December 9, 2011

Assortii viisakatest šampadest

Järgnevalt väike ülevaade International Wine & Food Society viimaselt sündmuselt- šampaõhtult hotellis Telegraaf. Kui rullite riba allapoole, saate peagi aru, et jookide maitse ja paljusus võttis meilt igasuguse võime neist pikemalt kirjutada. Seega, nautigem kauneid nimesid, ilusaid pudeleid, sageli pruuniks kulunud vahujooki ja mõelgem järgnevast päevast alatult (suisa röövellikult) kõrge intressiga laenatud heaolu:)


Laurent-Perrier´i brut nature (nn ultra brut). Õhuline ja naturaalne (tootja armastab ise võrrelda meigita kauni naisega) segu chardonnay´st ja pinot noir´ist on iga värskelt mineraalse vahujoogisõbra must like.
 

Beaumont des Crayeres Grande Reserve. Kas pole mitte vahva segu: 25% chardonnay, 15% pinot noir ja tervelt 60% pinot meunier: tulemuseks kuhjaga koort ja küpset pärmi, samuti tumedate marjade ploomisust.


Larmandier-Bernier Terre de Vertus Premier Cru. Taaskord non-dose elik puhtalt chardonnay´st valmistatud blanc de blancs.


Gosset Grande Reserve. Pea võrdses osas (ca 43%) chardonnay´d ja pinot noir´i, ülejäänud osa pinot meunier´i käes, segu aastakäikudest 2005, 2006 ja 2007.


Bollinger NV (non vintage) Rose. 60% pinot noir, 25% chadonnay ja 15% pinot meunier.


Dom Perignon 2002. Üks kaunemaid aastaid šampamaailmas on jätnud oma ilusa jälje ka popile Dom´ile.


Taittinger Folies de la Marquetterie. 55% chardonnay ja 45% pinot noir, Decanter World Wine Awards 2008 single vineyard võidujook.

 
Louis Roederer Cristal 2002. Kuigi õnnetul kombel kõigi räpparite ja räkkarite suur lemmik (mida õnnetul kombel valatakse põrandale või kenade prouade õlistele ihudele), on tegemist tõeliselt võimsa joogiga. Segusuhtega: 60% pinot noir ja 40% chardonnay. Las vanade šeffide hinnangud räägivad enda eest: Wine&Spirits 100 punkti, Wine Enthusiast 98 punkti, The Wine Advocate 96 punkti jne.


Krug Grande Cuvee. LVMH (Louis Vuitton-Moët-Hennessy) vahutava osakonna tõeline pärl, igati võrdväärne vastane Dom´ile ja Veuve´ La Grande Dame´le. Segu kolmest varasemalt nimetatud marjasordist.


Jacques Selosse Substance. Avize´i single wineyard blanc de blancs, põhjamarjad aastast 1987, ülemist otsa uuendatakse igal aastal noorte marjadega. 


Champagne de Castellane 1961 (!). Nimetatud šampamaja on tänaseks kolinud Laurent-Perrier´i valva pilgu alla, kuid fakt on see, et sellise aastakäigu blanc de blancs´i annab otsida. Fantastikum.


Louis Roederer 1967 (!). Tähelepanu sildile ja joogi värvusele. Fantastikum II.


Lõpetuseks Veuve Clicquot Ponsardin Demi-Sec.

Lunae Carpe Diem


Kui on teada, et Lunae Colli de Luni Vermentino (100% vermentino) on kolmel aastal (2009-2011) napsanud viisakatelt veinialastelt mõõduvõtmistelt kuldmedaleid, on kindel jutt, et seal majas solki ei segata. Nende mõnevõrra lihtsakesem ja lolli nimega Carpe Diem on miksitud kokku vermentino´st, albarola´st (tüüpiline Liguuria segumari) ja Itaalia malvasia´st (eeldatavasti malvasia nera, mida samuti peamiselt segumarjana kasutatakse), mis tähendab, et oluline kaal on siiski värskel ja intensiivsel vermentino´l. Värvuselt küllaltki kahvatu, lõhnalt ja maitselt erakordselt rikkalik (eriti maitse). Viimases tunda magusaidki meenoote, samuti tuntavat muskust ja ohtralt lilli. Itaallaslikult vahva ja kaunilt lopsakas nautimisvein, mida soovitaksime osta proovimiseks koos pärjatud sugulasega. Joomist tahab aga väga (!) madalal temperatuuril ja võimalikult suurest klaasist, et aroom maksimaalselt esile tõusetuks. Taamal kumav päikeseloojang ja väike pleed ei teeks ka paha:)

Otsite ja leiate Viimsi Kruger´ist.

Tuesday, December 6, 2011

Kõik Londonisse sööma-jooma!


Ei tasu arvata, et Klimp on nädal aega kodus jalad seinal vedelenud!

Hoopis vastupidi- käisime Londonis peidetud söögi- ja joogipärleid avastamas ning soovitame soojalt ka teil esimesel võimalusel üks väike külastus teha. See on suisa imeline, kuidas üks suurlinn võib gastronoomiliselt särama lüüa kohe kui vältiva peatänavaid oma uskumatu arsenaliga kiirtoidu vallas: Caffe Nero, Starbucks, Apostrophe, Pret a Manger ja teised koledad. Tõeline mõnu on alati peidus ja siit meie väike sõbralik guide.

Borough turg. Leidke kindlasti võimalus külastada tööpäeva hommikul (sest puhkepäeval ei pääse löögile) suurepärast Borough toiduturgu jõe lõunakaldal. Tõenäoliselt Londoni tuntuim ja ehedaim food market pakub lausa uskumatult suurt valikut värskeid mereande ja liha, küpsetisi, juuste, veine ja loomulikult kohapeal valmivaid sooje toite. Miks mitte lasta endale valmistada kuumal pannil 2-3 kammkarpi, võtta kõrvalasuvast letist pokaal särtsuvat vahuveini ja otsustada, kas peatoiduks süüa üks vegaanne burger või hoopis keedetud kaheksajalg? Meie tegime proovi ja soovitama soojalt:) Midagi nii ehedalt ja roheliselt stiilset kui see koht lihtsalt annab otsida. Vaadake kasvõi seda ilusat kodulehte (ja loomulikult kauplejaid) ja mõelge siinsetele (st Maarjamaa) nutustele lettidele: http://boroughmarket.org.uk/


Esmalt aga hoopis foie gras väikese veiniga. Vastavalt kõikvõimalikele erisoovidele praetakse see pannil teie silmade ees, maitsestatakse täpselt nii nagu vaja ja serveeritakse lohakalt puidust liual. So nice!


Mereandidega kauplevaid kioske oli lõputult- mõni spetsialiseerus üksnes kaladele, teine eksootilistele elukatele, kolmas hoopis küpsetamisele.


Terve majatäis värskelt valminud saiu, leibu, sepikuid ja muid taevalikke kakukesi. Tasub ainult sobilik sink-juust kõrvale leida (kuivõrd ka neid oli terve hoovi jagu, ei tohiks probleeme olla).

 
Vinopolis veinilinn Borough turu taga. Veinisõbrad saavad ennast pika päeva (või nädala) jagu lõbustada Vinopolis linnakus, kus igal päeval toimub lugematu arv koolitusi, maitsmisi ja masterclass´e. Bronnige end aegsasti erinevatele sündmustele ja varuge aega nautimiseks.


Gordon Ramsay söögikohad. Pole juhuslik, et Gordon´it palju televiisoris saab näha: kord karjumas oma abikokkade peale, kord võistlemas kohalike telenägudega, siis jällegi valmistamas imelisi roogi üheminutilistes klippides. Gordon´il pole mitte üksnes hea käsi, vaid ka laitmatu silm ja stiilitunnetus. Tema söögikohad on piisavalt relaxed ja muhedad, samas täpselt parajalt elegantsed. Eelistage kindlasti tema pubi-restorane gurmeekatele, sest esimesed on tõelised leiud! Pildil üks selline- Foxtrot Oscar, kuhu on muuseas lahkelt lubatud minna oma veiniga.


Gordon´i Narrow Thames´i kaldal kaugel-kaugel kesklinnast. Fantastilise meeleolu ja kordumatu jõevaatega koht pikkade lõunasöökide või pühapäevaste röstide möödasaatmiseks.


Meie lemmik, kilttursk peterselli-kartulipüreega, peal Gordon´i legendaarse küpsusega muna.


Gordon´i killer-burger, tagaplaanil Curious Brew premium lager, mis on saanud teise fermentatsiooni vahuveini pärmiga.


Jamie Oliver´i ja Adam Perry Lang´i Barbecoa lihamaja ja -restoran. Erinevalt Gordon´ist on Jamie enda oluliseks staabiks valinud sumiseva linnakeskuse ja särava klaasja kaubanduskeskuse, kus esimesel korrusel asub nende lihamaja, korrus kõrgemal aga restoran. Viimane ongi keskendunud kohalikust lihast traditsioonilisele+ kaasaegsele menüüle.


Kohalikud Itaalia restoranid. Kuigi pakutakse palju nn lõksukaupa, leiab linnast lausa tuimestavaid roogi. Näiteks selline pott tiigerkrevettide, valge veini ja rukolaga.


Vahva idee- suured rohelised kividega oliivid- serveeritud jääl.


Meie viimane söök-jook Londonis, enne lennukile tuiskamist valmistasime oma (reisi)kodukorteris suure potitäie penne-pestot ja kõrvale nautisime kõrvale 660 ml-st Peroni õlut.