Kui noor, hele ja pigem tuim Soave rõõmustab kuumal suvepäeval kõiki suitsuahjust värskelt välja tõmmatud ahvena söödikuid, pakub 2007. aasta sõsar sootuks erineva elamuse ning nõuab ka mõnevõrra erinevat sisseseadet. Nimelt teeb Soave kiiresti läbi võimsa transformatsiooni, mille tulemusena muutub suvine päikesevein elegantseks ning keerukaks nautimisjoogiks. Kui baas (viinamarjadeks garganega ja trebbiano) on sobilik, siis paarist aastast piisab (viimati proovisime ja ka kirjutasime 2006. aasta Soave´st), et saada hea ja põnev asi. Värvuselt küllaltki kahvatu (2006 oli seevastu väga kuldne ja intensiivne), isegi kergete rohekate nootidega; aroomilt pärast avamist küllaltki lame ja tagasihoidlik, hiljem aga ülimalt täidlane ja külluslik. Sarnase arengu tegi paarikümne minutiga ka maitse, mis muutus suhteliselt jämedast ja mõrudast äärmiselt intrigeerivaks, meenutades pigem mõnd valget (väga) vana burgunderit, kui Veneto piirkonna veini. Kui noorest peast soovitaks nautida pea iga kerge ja vahemerelise roa kõrvale, võiks täna proovida hoopis aperatiivina ja isutekitajana väga külmalt serveerituna.
Maale toob Svensky, kuid vaevalt, et 2007. aastat enam saada on.
No comments:
Post a Comment