Kõrvitsarisotto

kõrvitsat

risottoriisi

šalottsibulaid

rukolat

küüslauku

parmesani

soola-pipart

taimset võid

Esmalt jaga kõrvits kaheks: ühest osast tuleks teha püree, teine aga tükeldada ja röstida. Püree jaoks keeda jupitatud kõrvits koos sibula ning küüslauguga pehmeks. Eemalda paari tassi jagu puljongit hilisemaks küpsetamiseks ja püreeri keedetud kraam supilaadseks massiks, maitsesta mõõdukalt. Teine pool kõrvitsast tükelda ja prae pannil koos õli ja peterselliga kuniks on küps ja mõnusalt krõmpsuv. Järgnevalt tükelda sibul ja küüslauk väikesteks tükkideks ning prae poti põhjas õrnalt koos riisiga, kuniks riisile tuleb kena röstunud varjund. Sega tublisti, et põhja ei kõrbeks. Hakka vaikselt varasemat puljongit lisama ning lase riisil massi koguda. Sega tublisti ja lisa puljongit vastavalt vajadusele. Kui näed, et asi hakkab varsti ilmet võtma, hakka vaikselt ka püreed lisama, kuid jäta ca 1/4 alles päris serveerimiseelseks hetkeks. Lisa parmesani ja lase podiseda kuniks riis on parajalt küps. Kui valmis, võta pott tulelt, sega sisse viimane osa püreed, röstitud kõrvitsatükid, natuke võid, rukola ja maitsesta soola-pipraga. Serveerimisel lisa riivitud parmesan.

Ühe hea risotto saladus peitub tingimata selle konsistentsis ja tiheduses. Tõeliselt kaval on jagada kõrvits pooleks ning ühe osaga anda risottole vajalik struktuur ja mass, teine pool aga lisada mõnusalt krõmpsuvate tükkidena. Risotto peaks jääma niivõrd vedel, et mass vajuks kausis segamata laiali. Kogu asjale tõmbab joone alla piprane rukola, supilusikas võid ja värskelt riivitud parmesan. Oot, ei.... joone tõmbab alla hoopis klaasike külma Soave classico´t (vt järgmine post).