Alles hiljuti oli juttu võimalikust testist, mille käigus võiks proovida 5-6 erinevat nebbiolo-põhist veini ja meie hüpoteesist, et keegi nende seast 2-3 Barolo´t üles leida ei suudaks. Nõnda jäämegi oma seisukoha juurde, kuivõrd proovisime 1998. aasta (mis peaks olema excellent-lähedane aastakäik, lähimad superaastad 1996 ja 2001) Somaglia Pietro Barolo´t, mis paraku valmistas väikese pettumuse. Ja seda lihtsal põhjusel- nimelt avasime sinna kõrvale (Barolo hingas vähemalt 7-8 tundi) ühe suurepärase 2003. aasta St Emilion´i ja pidime tunnistama, et Piedmont´i tippjoogid siiski ei saa vastu prantsuse klassikale. Probleem lihtne: harva viitsitakse pudeliga kümmekond tundi jännata, et siis avastada, et hape on endiselt laes. Ja seda ta paraku on. Nebbiolo on tõesti erakordselt hõrk ja peen mari, kuid sellegipoolest jääb puudu nüanssidest ja põnevusest, mida suudavad pakkuda paljud segumarjajoogid. Nebbiolo pakub kindlasti palju seda, mida selle fännid otsivad, kuid paraku lämmatab suure osa elamusest liigse happega. Milleks seda nõnda palju? Ja samuti tanniini? Kui soovida seda tõesti Itaalia veinikuningaks ja kuningateveiniks kutsuda, peaks sinna meie hinnangul natuke head maitset lisama. Seda lisaks niigi tugevatele tõrva, kirsi ja roosinootidele, mis enam ühtki vana Piedmont´i sõpra ei üllata. Vastu võiks vaielda üksnes joogi liigselt noore eaga, kuid siiski- come on, 14 aastat?
Seega soovitamegi jõuluajal jätta Barolo´d joomata ja pöörata pilgud hoopis Prantsusmaa klassikute poole. Ja miks mitte seesama 2003. aasta Chateau Martinet´i Grand Cru Saint-Emilion, millest varemgi kirjutanud oleme. Ei mingit läbikumamist ja segadust: puhtad, selged, tugevad ent elegantsed maitsed, mida toetab suurepärane struktuur ja peened nüansid.
Kui sellise Barolo leidmine võib peavalugi olla, leiate Martinet´i Viimsi Kruger´ist.
No comments:
Post a Comment