Maitsesime hiljuti korralikku assortiid August Alopi Veinipööningult, Viru tänaval. Õhtu suurim rõõm oli tõdeda, et vaatamata viimastele heitlikele aastatele on 1998. aastal asutatud veinipööning endiselt töökorras. Mõnevõrra kokku oli kuivanud valik- noored uue maailma veinid olid tublisti esindatud, kuid väärikad vanad pigem kaugel tagaplaanil. Hinnad olid aga üllatavalt soodsad ja ambience suurepärane- rustikaalsed taastatud põrandad, seinad ja laed pluss mahe valgus, praksuv kamin koos Norah Jones´i unise lauluga mõjus suisa narkootiliselt. Joogikaart oli ääretult kirev (sh stiili, tooni, marja ja igas muus mõttes) ja meie jaoks küllaltki tavapäratu, kuid eks selles nimetatud kire võlu ju peitubki: ükski vein ei ole sarnane:)
Järgnevalt mõned ülespildistatud joogid:
Brancott Estate´i (Uus-Meremaa) But Cuvee vahukas, mida maitsesime kõige esimesena. Chardonnay´lt pärines rikkalik puuviljanoot nii aroomis kui maitses, pinot noir andis aga tuntavalt šampalikku elegantsi ja struktuuri, samuti aga põnevust. Ja küllap pinot oligi see, mis selgelt eksitas ja joogi kaardil hoopis Prantsusmaale paigutas. Maitses oli lisaks küllaltki palju täidlaslikku koort ja kreemi, samuti rösti ja pärmi, vaht oli kaunilt lumine ja mullid imeilusad ja -peenikesed. Ajaks kui meie austreid asusime maitsma, oli vahukas juba paraku otsas, sest küllap see kombinatsioon oleks olnud õhtu nael. Kui natuke ata-ata võib teha, siis pikalt liiga sooja serveerimiskraadi eest vinoteegipidajatele.
Saint Clair´i peremõisast pärinev 2010. aasta sauvignon blanc (Marlborough Premium). Kuivanud heina karva kahvatuvalge sauvignon blanc kannab endas paljuski seda, mis meile uue maailma veinide juures ei istu. Ebaküpsus, vähene elegants ja täidlus, igasuguse ümaruse puudumine ja justkui plahvatus kõike seda, mis peaks olema kaunis tasakaalus. Kui nauditav oleks törts mustsõstart (samuti sama vilja lehti aroomis), näpuotsatäis greipi ja paar tilka mõnd eksootilist marja (mis nõnda noore ja tahumatu valge puhul oleks ok), samuti heas tasakaalus hapet ja mineraalsust, siis nimetatu puhul visati seda kõike labidaga suhu ja ninna.
Trivento Amado Sur 2007. Vahekorras 72% malbec, 16% bonarda ja 12% syrah, pakkus domineeriv malbec tugeva aroomielamuse ja silmapilkse äratundmise. Värvuselt tumelilla, violetne, maitsebuketilt samuti küllaltki tugev- palju tumedaid punaseid vilju, ohtralt suitsugi. Tanniinid paariaastasest seismisest juba veidi mahedamad ja mitte enam tapvad. Tõsi ta on, kõik ei armasta malbec´i ja eelistaks iga kell selle peenemat ja rafineeritumat alternatiivi, merlot´d. Ise vist samuti.
Ruffino Tenuta Santedame Chianti Classico 2007. Eelnevate järel igati sümpaatne, küllaltki ilmekas näide sangiovese ja merlot segust suhtes esimese kasuks 80-10: kirsine, lagritsane ja maalähedane, mõneti üllatavalt happeline. Maitse ümar ja ehk liialt lihtne ja ootuspärane, üllatustevaba. 2007 oli piirkonnale suurepärane aasta- marjade kvaliteet oli erakordselt hea nii maitsekontsentratsiooni kui aromaatsuse osas. Tanniinitase oli nauditav, maitse pehme, libisemine hea. Punaste veiniliblede kontsentratsioon hakkas selle järel kiiresti kasvama :)
Vina Pomal Reserva 2005. Valminud 100% tempranillo´st ja ligunenud 18 kuud USA tammes, võiks küllaltki hästi ette kujutada, mida nimetatud kombo tähendab- igast asendist äratuntav rioja. Positiivse üllatusena olid aastad joogile teinud head ja maitse oli juba kenasti pehmenenud ja nn tipud ümaraks lihvunud. Samas intensiivne, kuid üksnes heas ja elegantses mõttes. Tugev kirss ja lagrits, toored maasikad, natuke puitu ja vaniljet (viimased mõlemad üliomased USA tammele). Lõppude-lõpuks on ju tegemist Hispaania parima viinamarjaga, mille omamoodi domineerivat natuuri ja jõulist olekut tuleb tundma õppida, kogeda ja lasta sel end võluda.
Üks vahva valge burgunder ja cotes-du-Rhone´i punane, mitu riesling´ut ja üks pinotage jäid paraku pildistamata :(
