Suurepäraseid toskaanlasi on alati põnevam maitsta ja nautida, kui neist hiljem kirjutada. Nõnda on lood ka selle 2008.a. Rosso di Montalcino´ga, mis maitsmise ja märkmete tegemise ajal oli nõnda rõõmustavalt rikkalik ja parimas mõttes külluslik, kirjutades ja sildist pilti vaadates pole tunne aga paraku enam see... 100% sangiovese vägevatest marjadest valmistatav jook võib end uhkelt ja uhkustundega 3 korda kallima ja 1,5 korda parema Brunello di Montalcino väikevennaks nimetada. Sai ju paarkümmend aastat tagasi RdM DOC loodud eesmärgiga anda BdM tootjatele mõneti vabamad käed: vaja on üksnes 6 kuud tammevaati ja aastake kogupuhkust enne müügilelaskmist. Iga kaval-ants saab aru, et selliste lõdvendatud nõuetega said BdM valmistajad endale aasta lõikes oluliselt varem käivet tegema hakata ja raha liigutama, seda ajal, mil BdM keldrihämaruses edasi põksus (täna peaks BdM DOC regulatsioon nõudma vähemalt 2 aastat vaati pluss 4 kuud pudelit enne müüki). Seega on tark proovida ja uurida, kuidas kallite vendade soodsamad alternatiivid tunduvad- päeva lõpuks on valmistajad neil paljudel juhtudel samad. Aga nüüd veinist- tõeline piirkonna klassik- õrnalt ploomine, natuke kirsine, küllaltki intensiivne, kuid samaaegselt äärmiselt õrn; tihe ja tanniinine, suurepärase happelisusega ja parasjagu värske. Natuke leidsime maasikaid, tsipa vürtse ja törtsu mõrkjatki tooni. Ja nüüd mõelge siia kõrvale valge-punase ruuduline laudlina, kõveraks põlenud küünal, üks lopsakas ja nõksu terav pasta ning paksust klaasist rustic pokaal. Vaat-et orgastiline mikstuur.
No comments:
Post a Comment